Kuidas oma asjadest mitte ilma jääda?

28.08.2018

Postituse valmimisele aitas kaasa OÜ Nimeline

Ma olen enda Facebooki jälgijaid kahel korral tillist tõmmanud, kui ma olen postitanud Vennase pildi, aga pannud inimesed uskuma, et tegu on Piigaga. Seda isegi ütlemata, et tegu on Piigaga, vaid esimesel korral ei viitsinud ma talle otsida õiged retuuse ja tõmbasin jalga Piiga roosad püksid ning teisel korral kui tal olid peas Piiga juukseklambrid. Esimesel korral ei saanud keegi aru, et tegu on tillikaga, aga nüüd, kus laste näod on juba paremini selged, hammustati see päris kiiresti läbi.

Seega ei ole mu kaksikud enam sedavõrd sarnased, et neile peaks otsa ette kleepima sildi, kes on kes, küll aga tuleb meil vahet teha kõigel muul. Me oleme teinud otsuse mitte pankrotti minna ja mitte osta kõiki asju kolme kaupa, aga mõndasid asju siiski tuleb. Näiteks esmaspäeval käisime me kodulähedases Coopis, kuhu me läksime piima ostma ja tulime välja hunniku kommidega (lapsed olid poes kaasas) ja kolme hambaharjaga. Sageli tekib jagelus, kellele milline kuulub ja meil tulebki ühesuguseid asju sildistada.

Nimeline OÜ just sellega tegelebki, et nad on väljatöötanud erinevate disainidega sildid, mida saab kasutada erinevate asjade sildistamiseks. Tellimiseks istusime kogu kambaga arvuti taha ja iga laps sai valida endale disaini, missugust silti ta endale soovib. Sildile sai pandud nimi ja väikene pilt. Pilt on vajalik selleks, et meie lapsed pole tänaseni lugemist ära õppinud ja ei tee vahet, kas kirjas on nimi või hernesupi retsept.

Seega kõigi kolme hambaharjad on nüüd identifitseeritavad ja ära tuli sildistada ka muud asjad, mille üle nad alati võitlevad, sest keegi ei tea, kelle omaga on tegu. Sildid said ühesugused taskulambid, mille tädi neile Tallinna reisi ajal kinkis, rahakotid ja isegi rattakiivrid, mis pole küll sarnased, kuid ära tuli sildistada kõik asjad, millel oli konkreetne omanik. 

Tahtsin lihtsalt vahemärkusena öelda, et mul tuli hirmus hernesupi isu peale…

Kuigi meie lapsed sel aastal veel lasteaeda ei lähe, siis ma kujutan ette, et just lasteaias on oma asjade identifitseerimine suurem probleem. Paljudel lastel on sarnased riided, jalanõud ja muud asjad, mis vajaksid tuvastamist. Mõelge korraks koolile, kus on koolivormid – mütsid, vestid, püksid, särgid – kõik on täpselt ühesugused. Tellisime Nimelise e-poest ka riietele kinnitatavad sildid. Lehel saab valida, kas soovid silti lihtsalt kleepida, või sellist, mida triikrauaga külge kuumutada. Igal juhul ka kleebitav silt pidi kannatama 40 kraadist pesu. Möödunud aastal, kui me Noorsandiga laulutunnis käisime, oli samas rühmas ühel poisil täpselt samasugune jope ja ma üritasin kahel korral võõra lapse jopega ära minna. Kui esimesel korral vea avastanud poisi ema naeris, siis teisel korral oli tal kulm juba kortsus, kui ta nägi jälle mind ukse peal tema ehmunud poja riietega minema hiilimas. Nüüd on Noorsandi, Vennase ja Piiga mütsidel, jopedel ja saabastel ilusad nimesildid peal, et seda enam ei korduks. Isegi kui peaks korduma, siis ainult sellepärast, et  elu huvitavaks teha ja näha kui hämmingus selle naise nägu nüüd oleks, kus ma uuesti ta lapse jopet pätsan.

Ühed asjad, mis lastel sageli kipuvad vahetusse minema, on jalanõud, sest kõik üritavad olla moekad ja selle tulemusena on kõigil samasugused kossid jalas. Meie lapsed ei tea veel moest midagi, aga kõikide laste jalanõud on minu arust ühesugused ja sellepärast tellisime ka laste jalanõudesse sildid, mis on tõestatult väga vastupidavad, sest Vennas kannab järelturust ostetud kingi, kus on eelmise omaniku nimi veel tänaseni sees. Ma saaks selle küll maha võtta, aga pole tänaseni tundnud selle järgi vajadust. Pealegi saab nüüd nime üle kleepida.

Lisaks tellisime kõigile kolmele lapsele käepaelad, kuhu saab kirja panna lapse nime ja kontaktnumbri, kui keegi peaks meie lapse üles leidma. Esileedi ei olnud nõus seda töösse panema ja last linnas ära kaotama, et näha, kas see toimib. Kuid eks lapse rahvarohkes kohas kaotamine on alati šokk nii kadunud lapsele, kui peata kanana ringi tormavale lapsevanemale. Ma olen korduvalt laatadel ning messidel näinud väikelapsi, kel on ema silmist kadunud- ei tea nad paanikas, mis on nende endi nimi, rääkimata sellest, mis on vanemate nimi või telefoninumber. Ilusate värvidega korduvakasutatav käepael torkab silma ja selle asemel, et politseisse helistada, et see lapsele järgi tuleks, saab leidja otse vanemale helistada, et ta kiirelt kohale jõuaks. Ja kui lapsel on mingid erivajadused nagu allergia või diabeet, siis ka selle info, mis vajab kiiret reageerimist, saab sinna üles kirjutada. Ma panin meie käepaelade piltidel delikaatsele infole ilusad vikerkaared peale. No, et te teaks, et päriselt neid vikerkaari paeltel ei ole 🙂

Nüüd, kus lapsed lähevad kooli ja lasteaeda, siis ma arvan, et on hea mõte valida endale Nimeline e-poest meeldiv disain ja lastele nimesildid ära tellida. Bussi ununenud koolikott, pargipingi peale ununenud vahetusjalanõud, võtmehoidja, mis kelgutades taskust pudenes, jalgratas või rula, mis kooli ees seisab, lõunasöögikarp, mis kordiori aknalauale ununes- kõik need on kordades lihtsamalt leitud, kui need on varustatud nime ja numbriga. Lapsed on tuulepead ja kui ma mäletan ennast lapsepõlves, siis mina kaotasin kõike. Ja ma mäletan seda segadust, kui kellelgi olid samasugused talvesaapad nagu minul, või isegi koolikott nagu minul, sest alati kellelgi oli. Rääkimata suuskadest ja keppidest, mis on pea kõigil ühesugused. Disainimene ja tellimine on imelihtne. Isegi Esileedi sai esimese korraga aru.