Ametnikust, telesaatest ja paksust mehest, kes kirjutab nagu naine

13.06.2018

Mul tuli siin erinevatel põhjustel tegelda natuke riigiasutustega ja ma sattusin saatuse tahtel suhtlema kahe inimesega. Üks oli tulnud riigiametisse erasektorist ja teine taju järgi eluaegne riigiteenistuja. Ma ei ole kunagi nii suurt kontrasti näinud. Mul ei ole riigitöötajatega eriti palju tegemist teha tulnud. Õnneks e-Eesti võtab vajaduse inimestega silmast-silma suhelda ja jumal tänatud.

Inimene, kes oli ametisse läinud erasektorist, oli tulemusele orienteeritud, julgustav ja ma mõistsin, et kui meie projekt läbi saab, olen ma paremas seisus kui sinna minnes. Ma ei olnud ka kiitusega kitsi, sest ta oli tõesti inimene, kes nautis oma tööd ja nägi vaeva, et mõista ka mind.

Seevastu teine, kes oli eluaegne süsteemi mutrike, tekitas minus vähem kui kahe minutiga tunde, et minu elus olek ärritab teda ja kuna tegu oli toetuse teemalise aruteluga, siis jäi tunne, et ma üritan seda raha tema taskust välja petta, samal ajal kui tal on kodus kaheksa näljast last, kelle elu sõltub sellest, et kas nende ema suudab kõik šaakalid enda laua juurest minema peletada. Tema väljend, “Saa aru, ma olen sinu partner, mitte vastane” kostus tema suust nii küüniliselt, et ma oleks tahtnud demonstratiivselt naerma hakata, aga see oleks õigustanud tema jubedat hoiakut mu suhtes.

Mul ei ole probleemi sellega, et ma pean enda seisukohti kaitsma ja mind sellega proovile pannakse, aga ma ei ole lastekodust ära jooksnud poisinolk, kes naabri kuuri põlema pani, et minuga selliselt suhtlemine kuidagigi õigustatud oleks. Otsustasin, et pekki nendega, mul polegi seda toetust vaja ja ma ehitan selle asja ise üles. Mind lihtsalt häirib, et sellised inimesed ei anna aru, et just ettevõtjad loovad töökohti ja seega maksavad tema palka. Kui ta ongi kogemustega ja tema kogemus ütleb, et pea kõik üritavad tal nahka üle kõrvade tõmmata, siis peaks ta töökohta vahetama ja leidma elus taas üles postiivsuse.

Aga hästi, ma ei hakka detailidesse minema. Olete ka ametnike halba suhtumist kogenud?

Üleeile avastasin, et üks mu lemmik toidublogijaid on välja andnud raamatu, mis on välja antud ka Eesti keeles ja googeldades oli see juba ammu kõikjal otsas. Kuid õnneks müüs keegi seda Kuldses Börsis ja veel Tartus. Eile käisin raamatul järel ja mind võttis vastu umbes mu ema vanune naisterahvas, kellega paar sõna vahetasin, kui ta järsku otsad kokku viis ja küsis: “Kas sina oled SEE Henry? See päris Henry?” Saanud kinnituse teatas ta üllatunult: “Aga sa oled ju nii suur” ja lasi mind varvastest peanupuni silmadega üle “Piltide pealt ei saa arugi.” Ka teist komplimenti ei tulnud kaua oodata: “Henry, sa peaksid ka ühiskondlikult aktiivsemaks muutuma. Sul on palju jälgijaid. Väga paljud mu sõbrad ja tuttavad muudkui räägivad sinust ja laigivad su postitusi. Sul on see eelis, et sa kirjutad nagu naine.” Paks ja kirjutan nagu naine… kes oleks teadnud, kuhu see edasi oleks läinud, kui oleks kauaks vestlema jäänud. Loomulikult ma sain aru, et ta ei mõelnud midagi halba. Vastupidi, ta ütles korduvalt, et ma olen hea mees ja ma peaksin kindlasti poliitikasse astuma kui õige erakonna leian. Lihtsalt see, kuidas mõnel inimesel ununeb filter koju kui nad võõraga vestlema hakkavad.

Ja jällegi, ta ei öelnud ju midagi valesti, äkki ma tõesti kirjutan nagu naine ja paks olen ma ju ka, aga neid võõralt inimeselt kuulda, on väga ootamatu. Vestluse lõpuks jäi mul temast siiski hea tunne.

Mul on ühel heal sõbrannal kadunud vanaema (on vist surnud?) ja iga kord kui ma talle külla juhtusin (ta oli ka mulle kaugelt sugulane), siis ta heldis ja aina seletas, et talle pole kunagi paksud mehed meeldinud, aga vot sina Henry oled hoopis teistsugune -ilus ja mehelik ja oleks ta vaid 50 aastat noorem. Et on see kompliment või mis see on? Mul on üldse olnud sõbrannade emadega lööki, kes mulle oma tütreid alati sokutada püüdsid ja väga löödud olid, kui Esileedi nende plaanidele vee peale tõmbas.

Naise moodi kirjutamisega ei saa ma teha midagi. Tea, kas tahangi. Teid on see ju siia toonud. Küll aga selle paksuks olemise vastane võitlus on mul ikka käsil ja kuna see ei ole selline sirgjooneline, vaid vahelduvate tagasilöökidega, siis ma ei ole ka terviseblogi eriti täiendanud, sest ma ei tea paljusid see huvitaks ja palju neid pöidlahoidjaid oleks. Seega ma olen seda joont ajanud ilma suure kella külge riputamata. Ehk siis tegelen.

Muide, telerist jookseb esmaspäeviti saade kallist kaasblogijast Mallukast ja kuigi see on saanud mõttetult palju kriitikat, siis mina arvan, et see saade on naljakas. Mulle meeldib, et see on mõnusalt üle võlli ja vanemate karakterid on väga vahvalt välja toodud. Ma naeran siiamaani iga kord kui ma meenutan, kuidas nad viimases osas telkima läksid ja kaasas oli suur plokk tualettpaberit. Keegi ei tee ju päriselt nii – see ongi naljakas! Ja kahe vanema omavaheline tögamine – nad on täpselt samal lainel ja ma ei tea, kas asi on minus, aga mina olen ka samal lainel. Ja see jutt, et nad veedavad pool saadet Maximas – minugi poolest. Ka see on naljakas, kuidas nad vaidlusi peavad, mida korvi panna. Ma ei tea, mulle meeldib, sest mul ei ole saate suhtes mingeid ootusi ja võtan seda kui kerget meelelahutust, mida see formaat ongi. Vaevalt ka neil oli plaanis maailma teleajalugu teha. Ei, lihtsa perekonna toimetamisi täis suvi, kus nad ei karda naerda ka enda äparduste üle.

Terve plokk tualettpaberit üheks ööks kaasa! 😀

Kirjutan postituse igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, hiljemalt kell 11:00 hommikul. Vahel ka tihedamini. Kui postitus meeldis, viska FBs pöial ka. Oleks abiks 🙂