A mis nüüd saab? Sina tead seda sama hästi kui mina

08.08.2017

Mina olen Henry. Suure osa oma töötavast elust olen ma töötanud müüki tehes. Mul on alati sobinud inimestega suhtlemine. Olen müünud kunagi Balbiinos jäätist, Puhastajakaubamajas vetsupaberit ja Saku Õlletehases õlut. Mulle on alati sobinud müüa. Kuid ma olen olnud kiiksuga müüja – ma ei saa müüa toodet, mida ma ise nõus ostma pole. Õnneks olen ma sattunud peamiselt müüma siiski tooteid, mille eest oleks ma nõus ka ise enda rahakotiraudu avama. Sarnast joont hoian ma ka siin blogis koostööpartnereid valides.

Kui minu tööks on olnud müüa tooteid, mille kvaliteeti ja vajalikkusesse ma uskusin, pole mul olnud mingit moraalset dilemmat. Vastupidi. Minu jaoks ei olnud vastuvõetav mõte, et inimene selle näiteks hinna tõttu maha kannab. Kui mina (va ihnuskoi) olen nõus selle eest raha välja käima, siis ilmselgelt pole tegu kallis hinnas, vaid selles, et sul pole piisavalt infot, et selle vajalikkust mõista. Selleks olingi mina müügimehena valmis seda sulle selgeks tegema.

Mulle on ka regulaarselt pandud pähe ideid, et ma mõnda püramiidi astuks (või võrkturundus, või soovitusturundus, või kuidas iganes sa neid nimetad), kuid see pole minu jaoks. Mulle ei sobi, et sõbrad, kellele ma helistan, oleksid minu suhtes skeptilised, et mis on see tegelik põhjus, miks ma nendega kokku tahan saada. Võrkturundus ei ole minu teema kunagi olnud.

Kuid müük on olnud vaid osa sellest, mida ma teha tahtnud olen. Ma olen alati olnud loov inimene ja mina suudan luua enda sõnadega. Kui mina millestki vaimustun, siis on mul suur soov ka teisi sellega nakatada, sest jagatud rõõm ei lähe pooleks, vaid kahekordistub.

Mind ajavad elevile sõnad nagu ajurünnak ja strateegia ning seepärast meeldis mulle ka idee tulla Ekspress Meediasse toimetajaks, sest luua midagi pea nullist ja selleks antakse sulle veel vabad käed – täielik unistus ju. Õnneks on minu visioon sobinud ka mu ülemustele ja reklaamiosakonnale, kuna ma leidsin hea balansi klikikate ja kvaliteetsete artiklite vahel. Ekspress Meedias meeldib mulle üldse kõik. Ma pole sellist isetut ja professionaalset suhtumist varem kohanud, kus sind usaldatakse ja koheldakse kui võrdset. Väga positiivne aasta on olnud. Ja saada palka millegi eest, mida mulle meeldib teha. Ma ei olegi reaalselt aasta jooksul kordagi tundnud, et ma käin päriselt tööl. Mulle on tundunud, et ma saan palka enda hobi eest, mis on kirjutamine.

Tegelikult võiksin ma ju kirjutada ja rääkida ka vene ja inglise keeles, sest elasin kunagi ma kuus aastat Iirimaal Dublinis, kus ma omandasin Inglise keele sellisel tasemel, et ühel hetkel ei usutud, et ma iirlane pole, kuna isegi kohalik aktsent jäi külge. Nüüdseks on see kadunud ja eestlastele omane puisus on tagasi, aga siis küll. Ja oma puhast Eesti verd vanaisaga olen ma terve elu rääkinud vaid Vene keeles, kuna ta vanemad elasid Venemaal ja ta tuli 1953 Eestisse juurte juurde tagasi, kuid uuesti Eesti keelt ära ei õppinudki. Ongi tore. Olen saanud oma keelt praktiseerida. Ka Vene keelt pole ma ammu muudel puhkudel kasutama pidanud ja ka see on veidike roostes ning väga lahe oleks seda kusagil rakendada.

Ka on Delfis olnud suurepärane võimalus teha tööd vaba graafikuga ja sageli tegin ma seda poole ööni, et päeval perele rohkem aega jääks. Nüüd on selle järgi vajadus tuntavalt vähenenud, sest Noorsand on nüüd suur lasteaialaps ja kui kodus on vaid kaksikud, siis on vahel selline tunne, et mul polegi lapsi. Nii rahulik on olla lihtsalt.

Aga oma loovust olen ma saanud kasutada nii oma müügitööde kogemuses, kui ka nüüd Delfis. Aru sain ma, et ma olen loov juba koolis, kus mulle meeldis väga kirjandeid kirjutada ja fantaseerida. Siiski oli mu emakeeleõpetajal arvamus heast kirjatükist midagi muud ja nii kadus ka mul usk endasse, et ma võiksin seda kunsti mingilgi määral vallata. Tagasi sain usu, et minus võiks siiski ainest olla, kui ma läksin Mainori Kõrgkooli Ärijuhtimist õppima. Spetsialiseerumisega turundusele. Ja mis see turundus muu on, kui „Silmade särama panemise kunst”. Enamus kodutööd ja projektid, mis ma turunduses ja müügijuhtimise kursustel tegin, said maksimum tulemused. Isegi kui ma tegin neid selgelt üle võlli ja midagi erilist ei oodanud, sest ma läksin sageli enda fantaasiaga kaugemale, kui ülesandeks antud, said need kiituse osaliseks. Mainorist ma enda kõrgharidusdiplomi turunduse alal ka sain. Ma ei kiidaks sealset haridust üle, kuid üks asi, mida see kolm aastat mulle toona andis- see tekitas minus väga palju küsimusi, ehk huvi just müügiprotsesside, inimpsühholoogia ja turunduse vastu ning mul on osaliselt ka kahju olnud, et ma ei ole saanud selle keskel edaspidi olla.

Turundus on müügi kõrval minu jaoks teine väga põnev ala. Mitte küll see turunduse pool, kus on tarvis eelarvestada ja kogu see numbrite pool (see on tüütu kohutus, mis selle valdkonnaga kaasneb), vaid see, kuidas leida potentsiaalse kliendi jaoks just need nupud, mis tekitavad temas vajaduse, on alati mind paelunud. Ma olen end ka jooksvalt soojas hoidnud ning mul on umbes mustmiljon lõpetamata raamatut, mis on hädavajalikud, et olla müügis, turunduses ja reklaamis hea. Sinna kõrvale ka paarkümmend lõpetatut ja ma olen nii uhke enda üle, et ma needki läbi töötada jõudnud olen. Eriti huvitab mind sisuturundus ja seepärast on ka blogimine mulle meeltmööda, et see on üks kanal, mis võiks olla lisaks huvitavale ka tulutoov.

Mulle on sobinud vastutusrikas, kuid samas vabade kätega töö. Ma tahan kirjutada, suhelda ja olla oma asja eest vastutav. Mulle sobib vastutus, sest ma usun, et inimene on loomult laisk ja mina olen lisaks ka rahutu olemisega (kes iganes on püüdnud minuga rahulikult filmi vaadata, võib seda kinnitada). Kuid ma olen efektiivne siis, kui minu panusest sõltub midagi ja ma ise tunnen seda ka. Mul on vaja, et minu/meeskonna/osakonna/ettevõtte maine sõltub minu tegevusest, sest siis ma funktsioneerin kõige paremini.

Seepärast toimib ka mu blogi, kuna mina ise kujundan selle kuvandit ja te umbes teate, mida te saate, kui te siin nädalast nädalasse käite. Ma olen selle ülesehitanud kindla teadmisega, et see oleks koht, mis mõjutaks kuidagi teie päeva. Et ma ei jaga lihtsalt teiega suvalisi pilte, vaid et te saaksite sellest mingi emotsiooni. Nii palju jama ja negatiivset on igapäevaelus, et minu blogi võiks olla väike oaas, kuhu te tulete ja saate väikese sõõmu värsket õhku. Kui hästi või halvasti see mul välja tuleb, eks see oleneb ka olukorrast ja mis tundega ma blogi kirjutan. See on blogi meie pere õppetundidest ja kasvamisest (minu puhul otseses mõttes) ja nagu statistika näitab, siis ka teile meeldib, kuidas ma kirjutan ja te tulete ikka ja jälle tagasi. Isegi pildid saavad FB ja Instagrami lehel tuhatkond reageeringut ning loomulikult ma märkan neid asju. Ja eks ma aegapidi joondan end alateadlikult ka selles suunas, et kirjutan ja pildistan asju, mis inimesi rohkem huvitavad. Ehk kirjutamine sobib mulle.

Miks ma seda kirjutan? Sest homme.ee projekt külmutatakse majanduslikel põhjustel ja kahe nädala pärast, olen ma avatud uuteks väljakutseteks. Suur aitäh Ekspress Meediale, et nad olid nii super tööandjad ja kes teab, äkki teeme tulevikus mingis vormis veel koostööd.

Kes näeb minus enda ettevõttes potentsiaali, siis mina olen vägagi avatud mõtete vahetamiseks ja ausaks arutluseks, kas me saame täita üksteise ootusi. Võite julgelt ka jagada. Minuga saab kontakti jakobsonh@gmail.com