Isablogija Henry Jakobson: „Inimestele meeldib näha, et teistel on ka probleemid.“

Meil käis eelmisel aastal külas Maarja-Liis, kes õpib ülikoolis ajakirjandust ja tegi kooliprojekti raames meiega intervjuu. Saatis valmis kujul ka meile, mille ma siin siis teile lugemiseks panen. Minu arust sai täitsa nitsevoo. Neius on potentsiaali küllaga.

„Minu gümnaasiumiaja viimased proovikirjandid said õpetajalt hindeks ühe või lausa ühe kahe miinusega,“ meenutab isablogija Henry Jakobson muiates. Täna elab tema blogi sissekannetele kaasa keskmiselt 8000-12000 inimest.

Mis ajendab ühte Eesti meest oma pere rõõme ja muresid tuhandete inimeste ette laiali laotama? Kas isalt, kes ei häbene avalikult rääkida  rahamuredest, magamata öödest ega armastusest, üldse on enam midagi küsida või teab lugeja temast juba kõike?

Tartu tänavail kõndides ehmatab sügistuul mu mantlihõlmad koomale ja sunnib õlgu võdistama. Astunud aga Jakobsonide avarasse elutuppa, köidavad minu tähelepanu uudishimulikult ringi käputavad kaksikud, kel väikesed käed sirutumas kõige poole, mis vähegi huvitav näib, ja midagi õhinal emmele-issile seletav suurem vend  – juba hakkabki soojem.

„Nad alles ärkasid, sellepärast on nii vaiksed,“ valmistab Henry mind aegsasti ette, et varsti saavad mudilased jälle hoo sisse.

Saatuslik aprillinali

Seda, et blogimine niimoodi hoo sisse saab, ta aga kohe oodata ei osanud. Õieti polnud mehel esialgu plaaniski isadusest kirjutada. 2013. aastal hakkas ta üles tähendama oma mõtteid ja võitlusi tervise ja kaalulangetamise teemadel. Juba esimesel postitusel oli ootamatult palju fänne ja lugejaskond hakkas kasvama. Aasta hiljem sündis Jakobsonidele esimene poeg, elukorraldus ja igapäevased väljakutsed muutusid ning Henry otsustas keskenduda pereteemadele.

Isablogiga alustades tõukas teda tagant soov endale nime teha. Jakobson aitab muuhulgas inimestel suitsetamisest loobuda ning alguses oli mõte lihtsalt endale ja neile seminaridele promo teha.

Samas ei varjagi mees, et on ka mingil määral edev. „Olen oma pere üle uhke, miks mitte seda rõõmu siis teistega jagada,“ arvab ta.  „Muidu keegi ei saakski teada, kui lahedad lapsed mul on.“

Kaksikuteuudis äratas „A mida Henry teeb?“- nimelise blogi vastu veel suuremat huvi: toona lisandus nädalaga lausa 1000 lugejat.

Uudis, et perre lisandub ühe asemel kaks beebit, oli suureks üllatuseks mitte ainult lugejaile, vaid ka vanematele endile. „Enne ultraheli tegin oma emale aprillinalja, et saame kaksikud. Naersime veel, et täitsa hull, kui see päriselt juhtuks – järgmisel päeval saigi nali tõeks,“ meenutab Henry.

Lapsi ei peedista

Ta ei pea ennast traditsiooniliseks blogijaks, sest ei kirjuta sugugi kõigest, ehkki keset kolme väikese lapse maailmaavastamise retki võib tunduda, et pea iga hetk väärib jagamist. Igal nädalal teeb ta ühe sissekande. Enne, kui isa oma mõtted postituseks vormib, läbivad need päris mitu sõela.

Kõige olulisem filter on mehe sõnul see, et ükski sõna ega pilt ei tohi tema peret häbistada. Jakobson möönab, et aeg-ajalt kipuvad inimesed rääkima lastest selliseid delikaatseid asju, mida lapsed ise täiskasvanuna ei räägiks iialgi kellelegi. „Ma viskan küll nalja, kuid ei taha, et mu lastel oleks näiteks pubekaeas millegi pärast piinlik. Ma ei peedista neid kunagi, “ kinnitab ta.

Pereemale meenub kohe, et vanemale pojale meeldis pooleteistaastasena lakkuda vihmaveeloikudest terrassil. „Situatsioon ajas küll muigama, aga me ei riputanud sellest pilti üles,“ ütleb Kerstin.  Tütar Katriin jällegi on suur nägudetegija ja mõned ilmed on vanemate sõnul nii hullumeelsed, et neid on parem mitte kõigile näidata.  Henry püüab jälgida, et pere ka ise suudaks nende olukordade üle hiljem tagasi vaadates naerda.

Kerstin peab väga hoolega silmas ka seda, et lapsed ei oleks fotodel liiga paljalt. Rikkumata pilgule ei ole ka mähkme väel lapses midagi imelikku, kuid ema nendib, et inimesi on igasuguseid.

Lugeja südamesse nalja ja sassis tubadega

Kui küsida perepealt, mis tema arvates võõra pere elu jälgimises ikkagi nii paeluvat on, arvab ta, et inimestele meeldib äratundmisrõõm, meeldib näha, et ka teistel on samasugused probleemid.

„Kõige populaarsemad on ikka olnud postitused kallist lapsevankrist või magamata öödest.“

Jakobsonid püüavad rääkida asjadest ilustamata ja ehedalt. See annabki lugejaile võimaluse samastuda.

„Keegi isegi kirjutas kunagi, et talle meeldib, et meie toad on piltidel tihti sassis,“ meenutab Kerstin.

Sellele, kes veedab Henry ja Kerstini pere keskel kauem kui minuti, ei jää kindlasti märkamata, et siin peres on huumor- olgugi  vahel tumedamat karva –  aukohal.

Positiivsest toonist on kantud ka Henry postitused. Ta leiab, et igas olukorras on meie valida, kas rõhume heale või halvale.

„Kui laps jääb haigeks, võin viriseda, et ta ei maganud terve öö, või hoopis rõõmustada, et ei pea teda kaks nädalat lauluringi viima,“ muigab mees.

Lisaks lõbusale lähenemisele hoiab Henry oma blogi positiivsena sellega, et ei kajasta teemasid, mis on juba ette vastuolulised, ajavad inimesed tülli ja sunnivad „õige poole“ valima nagu poliitika või religioon.

„Räägin igapäevastest katsumustest ja sellest, kuidas isana nendega toime tulen,“ tõdeb Henry. „Minu eesmärk ei ole kedagi õpetada, aga kui keegi meie lugudest enda jaoks tera leiab, on ainult tore.“

Kerstin ja Henry on enda sõnul mõlemad parajalt põikpäised ja kangekaelsed, kuid seitsme abieluaastaga on kaks kõva kivi õppinud päris head jahu jahvatama. Kerstin kinnitab, et on oma abikaasa üle väga uhke. Ta möönab, et meest, kes ei loe juhendeid, ei küsi teed ega vaata kaarti, pole olnud lihtne ka rääkima saada, aga koos kasvades on mõlemad õppinud nii rääkima kui kuulama.

Henry arvates on terve pere saladus see, et armastus ei ole tunne. See on koostöö ja pühendumise vili.

Ehkki mees näpuga ei vibuta ega absoluutset tõde ei kuuluta, pole tal midagi selle vastu, kui on kellelegi eeskujuks.

„Ma võinuks ju mõelda, et ei sobigi isaks, kuna minu isa oli introverdist alkohoolik, ent selle asemel võin täna ehk ise kedagi inspireerida.“

Maarja-Liis Mölder

Kommentaarid

“Isablogija Henry Jakobson: „Inimestele meeldib näha, et teistel on ka probleemid.“” on saanud 2 vastust

  1. Kats ütleb:

    Kus sellist didriksoni jopet mûüakse ? 🙂 nii lahedad sellid 🙂

    • henry ütleb:

      küsi sama küsimus FBs, seal on kindel, et Esileedi kommentaare loeb. Aga ma üten,et sa küsisid ja et ta vastaks ka siia

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…