Isa blogi: Võidab see, kellel on kõige hullem nädalavahetus

16.02.2017

Iga päev on sarnane rutiin: laste ja naise lohutamine ning korralekutsumine, erinevatel põhjustel põrandale tekkinud vedelike likvideerimine, munandite ja ja näo kaitsmine juhuslike hoopide eest, kui keegi selga või sülle hüppab.

Meie lastel on üldse omadus, et nii kui kellegi kolmanda silmapaar neid vaatamas on, käituvad nad nagu maailma parimad lapsed. Seega külas käimine eriti suur probleem ei ole. Lihtsalt see ettevalmistus nende riietamise näol on kõike muud, kui meeldiv viis aega veeta. Aga kui me ükskord autos oleme ja see pinge läbi on, siis ununeb see eelnenud pingeline hetk, mis mu järjekordsed 50 karva halliks tegi, hetkeks ära ja mul on taas illusioon, et küll on meil ikka tore ja rahulik perekond. Külas olles või külalisi vastu võttes istuvad nad ühe koha peal ja naeratavad õndsalt. Kui nad oskaksid rääkida, siis nad kindlasti tänaksid iga võimaliku ja võimatu asja eest ning kui nende käte koordinatsioon oleks parem, siis nad tupsutaksid söömise ajal oma suunurki, sest nii on viisakas.

Hetkest, kui on koos aga ainult meie pere, on köök kaetud ühtlase toidukihiga, mis siis ka laiali lennutatakse. Nii kui kellelgi on kõht täis, siis võetakse kõik, mis lauale üle jäi, ja saadetakse see kaarega põrandale. Eks see ole mõistetav ka, kui veel rääkida ei oska. Ebaviisakas, aga mõistetav.

Ka tegelevad nad ühe asja pärast võitlemisega. Olenemata asjast. Kui ühel on ja teisel pole, tuleb võitlus maha pidada. Võiks arvata, et Piiga on halvas seisus kahe venna kõrval. Aga ei. Piiga haare on tugevam kui kahel noormehel kokku. Isegi mina näen vaeva, et ta käest midagi ära võtta. Eks ta on seda haaret aasta aega treeninud ka, sest kui see ei oleks tugev, röövitaks ta pidevalt paljaks.

Kolmas asi, mida nad nüüd teevad, on lõputu turnimine. Noorsand ei olnud väga suur turnija, kuid nüüd kaksikute tuules käib ka tema mööda kapipealseid. Kaksikud käivad mööda elamist ringi enda ees plastikust kasti lükates ja vahivad kõrgustesse, otsides, kust oleks võimalik midagi kätte saada. Avastades midagi eriti põnevat, nagu kreemituub või mõõdulint, lükatakse kast vastu kappi, ronitakse otsa ja tõmmatakse soovitud varandus koos muu träniga, mis samal riiulil juhtub olema, endale kaela.

Nagu kirjeldusest selgub, siis igav meil ei hakka ja vaevalt teistel, kes nädalavahetuseks plaane teevad, nii palju juhtuda jõuab. Mida nad teevad? Saavad kokku, suhtlevad, joovad kokteile, lastetud lähevad ehk klubisse ja siis kogu järgmise päeva istuvad ja põevad. Samas, meie õhtud ei ole ka nii väga erinevad. Kui asendada suhtlemine nuhtlemisega, mille osaks ma aina enam saan, sest nad on avastanud, et mu reaktsioon, kui mind nibust väänata või habemest sikutada, on ühtviisi naljakas, siis võiks fantaseerida täitsa, et oleme kodust eemal. Kui ka kokteilide joomine asendada vee puristamisega, sest mis võiks olla veel vahvam, kui suu täis võtmine ja siis vee parketi peale tühjaks purskamine. Klubitamine, mis on eelkõige füüsiline tegevus, ehk tantsimine, tuleks asendada lõputu koristamisega. Mingi hetk me koristamise pärast väga ei muretsenud, aga siis avastasin, et kui ei korista ja elamine on segamini, olen närvilisem kui siis, kui ma koristan ja elamine kasvõi hetkeks korras on. Vähemalt üheks hetkeks päevas, kui nad on magama läinud, võime Esileediga nautida seda, et saame astuda parketile ilma valukarjatuseta, sest mingi kõva asi jäi talla alla. Ainus suurem erinevus on see, et meil ei ole järgmise päeva põdemist, sest meile sellist luksust ei võimaldata.

Mis on aga kõige hullumeelsem – see meeldib mulle. Mitte ehk neil hetkedel, kui midagi maha prantsatab või keegi jälle klotside kasti lihtsalt igavusest põrandale kallutab. Või siis, kui kaksikud põrandalt leitud hambaharja pärast võitlust peavad. Aga õhtul, kui Noorsand mu kõrval nohiseb ja kaksikud iga pooleteise tunni tagant teises toas Esileedilt rinda nõuavad, on kõik seda väärt ja minu nädalavahetus on kindlasti täis emotsioone, sinikaid ja rohket naeru. Nii me loomegi mälestusi. Vaheldust on vaja, kuid samas ma ei tunne, et olen millestki väga ilma jäänud. Kui mind kutsutaks korra paari kuu tagant lauamänge mängima, polekski mul rohkem vaja.