Isa blogi: Muinasjutud pussitavast kitseemast ja neurootilisest Punamütsikesest

09.02.2017

Väsitav vanniskäik, natuke taidlemist, unejutt ja magama. Teoorias peaks laste uinutamine täpselt nii lihtne olema. Isegi mitte teoorias, vaid enne, kui ma lapsed sain, ei tulnud mul kunagi pähe muret, et kuidas ma kunagi tulevikus lapsed magama saan? Ka Esileedi raiub kaljukindlalt, et Noorsand uinub imeliselt ja ainus, mida ta vajab, on paar muinasjuttu, siis hetke muinasjuttude teemal arutlemist ja uinubki. Ma pole päris kindel, et me räägime samast Noorsandist, sest see, keda mina õhtuti magama panen isegi ei meenuta seda kirjeldust.

Ma loen ja räägin ka muinasjutte, kuid need ei tee teda kuidagi unisemaks. Ühel päeval ma sain osa sellest, kuidas Esileedi lastele raamatut loeb ja ma mõistsin, et Esileedi loeb muinasjutte, samas, kui mina esitan muinasjutte. Meie jutuvestmisel pole mitte midagi sarnast, sest isegi mina jäin Esileedi raamatu lugemist kuulates uniseks ja ta luges väga põnevat juttu, kuidas emane kits hiilis une pealt hundi juurde, pussitas teda kõhtu ja libistaski noa läbi ta mao, ladus selle kive täis ja lasi kriimsilmal paanikas üles ärgata ning vaatas tuima näoga, kuidas see vette uppus. Kena uinumise eelne jutuke küll. Kuid viis, kuidas Esileedi seda edastas oli nii rahustav ja ainus, mis mind ärkvel hoidis, oli hirm, et äkki pussitab keegi mind unepealt kõhtu.

Kui mina loen muinasjutte, siis minu jaoks ei olegi nii oluline see lugu, vaid minu jaoks on olulised karakterid. Muinasjutud ja viisid, kuidas need on kirja pandud, on uskumatult monotoonsed – ta läks, ta vaatas, ta tuli. Enamjaolt pole neis mingeid emotsioone ja ma võtangi enda pühaks kohustuseks selle, et ma panen need lood enda jaoks elama. Minu lugudes ei tee karud mõmm-mõmm, vaid karud möirgavad. Kuked ei laula kikerikii, vaid ma imiteerin päris kukke. Minu enda ettekujutus on, et ma olen selles päris osav. Keegi pole küll öelnud kunagi, et vau Henry, kui vingelt sa kukke järgi teed, aga võib olla nad pole lihtsalt aru saanud, et mina kiren ja mõtlesid, et see oligi päris kukk…

Lisaks ei ole neil muinasjutukangelastel kunagi huvitavaid iseloomujooni ja põnevaid omadusi. Kui ma näiteks punamütsikest Noorsandile loen, siis Punamütsike on minu muinasjutus hästi nõrga närvikavaga ja karjatab alati, kui midagi põnevat näeb. Ja ta on metsas, kus ta näeb palju põnevat: karjatus, oi vaarikapõõsas, karjatus, oi konnapoiss, karjatus, oi vanaema seedekulglas. Esileedi ikka kortsutab kulmu, kui ma õhtuti muinasjuttu loen ja selle asemel, et toast vaikust kostaks, kuuleb ta iga natukese aja tagant Punamütsikese karjatusi, kui see millegi ootamatuga silmitsi on.

Kõigil kolmel põrsakesel, kes endale maja ehitavad, on erinevad hääled. Pluss Nif-Nifil on probleeme kokaiiniga, või on tal mingi allergia, sest kuidagi on välja kujunenud, et kui tema räägib, siis ta veab alati ninaga tatti. Miks see on nii kujunenud, ei oska öelda. Võib olla on lihtsalt nohune, sest no pagan küll, kes ehitab enda maja õlgedest?

Hunt on mul kõigis hundiga muinasjuttudes ühe häälega. Ta kõlab kahtlaselt sarnaselt Marlon Brando Ristiisa karakteriga. Selle vahega, et ta on astmahaige ja tal saab pidevalt keset lauseid õhk otsa. Tal on isegi õrn Vene aktsent küljes, kui ta nõuab, et sead enda onnidest välja tuleks. Kuidas nii haige hunt maju ümber puhkuda suudab, on loodusime. Nagu ka see, et vanaema ja Punamütsike kriimuta pääsesid.

Kui ma enda muinasjutte esitan, siis Noorsandi silmad on juttude lõpuks suuremad kui enne jutte ja unest pole haisugi. Võiks küsida, et miks ma siis loen neid nii ette, kui on näha, et need ei uinuta vaid äratavad? Hea küsimus. Sest nii esitangi mina oma lastele muinasjutte. Olen püüdnud lugeda nagu Esileedi- rahuikult ja õrnalt, kuid endale märkamatult tormab varem või hiljem ikka õleonnist välja kokaiini tõmmanud Nif-Nif ja talle järele vene mafioosost hunt. Ning kui hunt puhub, siis peab ka Noorsand tundma, mida sead tunnevad ja seega puhun ma tema juukseid sassi ja kui sead põgenevad, siis nad lihtsalt ei jookse vaid ähivad ja röhivad kuni järgmise venna juurde jõuavad ning ka siis nad ei jõudnud lihtsalt kohale, vaid kodusigadele omaselt on nad vormist väljas ja hingeldavad mõne aja, enne kui rahuneda suudavad.

Aga siis võiks ju laulda? 90% kordadest, kui ma laulma kukun, teatab Noorsand resoluutselt, et ma peaks lõpetama ja need harvad korrad, kui ma saan loa laulda, unustan ma ühel hetkel ära esiteks selle, et „Ta lendab mesipuu poole” ei ole unelaul ja teiseks selle, et unelaul peaks olema õrn ja uinutav. Ma avastan selle tavaliselt siis, kui ma olen voodist püsti tõusnud ja laulan üle terve toa.

Ma lihtsalt ei ole hea uinutaja. Esileedi on ja tema arvab muidugi, et ma teen seda meelega, et ta asja üle võtaks. Ei tee. Mitte alati vähemasti. Lihtsalt ma arvan, et selline elamus muinasjutust, annab ka talle julgust olla loovam. Ma ei tee küll selle tagamõttega, kuid usun, et see on tõsi.