Isa blogi: Kuidas Noorsand mu suhteid saboteerib

05.01.2017

Ma tahaks vabandada kõigi ees, kellega ma Facebookis või Skypes ühenduses olen, sest tõenäoliselt olete te kõik minult viimastel nädalatel kahtlased naerumärke saanud ja muud ebavajalikku infot on meie vestluses arvatavasti veel. Ma ei tee mingit sotsiaalset eksperimenti, et teile igast jama saata, kuid seda teevad vist minu lapsed.

Meil on Esileediga kummalgi nii telefon, kui ka arvuti. Lisaks on tahvel. Kuna need kõik on igapäevases kasutuses, siis ei näe ma ka eriti palju vaeva, et neid haardeulatusest väga ära panna. Piiga ei tunne tehnika vastu õnneks mingit huvi. Välja arvatud siis, kui see mõne venna käes on. Siis tuleb see tingimata käest ära võtta. Astuda sellega kaks sammu ja kusagile eemale ära panna.

Põhiline nutiseadmekütt on Vennas. Nii, kui ta näeb silmanurgast kusagil midagi ekraaniga – telefon, fotokas, tahvel, arvuti, vajub tal suu lahti ning nüüd on tal elus vaid üks ülesanne – saada see asi enda kätte.

Kui aga mõne nutiseadme saab enda valdusesse Noorsand, võib olla kindel, et tagasi saades ei ole see enam sama, mis see võttes oli. Eriti välimuselt, sest tavaliselt on Noorsand alati millegi rõvedaga koos, nagu jogurt, nohu või kodujuust. Kui ta siis oma rokaste sõrmedega midagi haarab, siis pärast see ei ole mitte ainult jälgi täis, vaid telefon on suisa krobeline. Ning jah, ta käib pesemas. Kuidas ta ikka millegagi koos on, jääb müstikaks. Välja minnes tuleb igal juhul alati riided vahetada.

Kuid ka seestpoolt saab telefon uuenduskuuri. Ma olen suhteliselt laisk rakenduste tagasi paneja ja kui ta midagi ära liigutab, siis tavalisl nii see jääbki. Nüüd ma teangi, et helistamise rakendus on kusagil kolmandal lehel 20 mängu vahel, mille ta on ka mu telefoni tõmmanud. Uskumatu, kui palju nutikamad lapsed on ja kui kiiresti nad selliseid tehnoloogiaid omaks võtavad. Noorsand on paaril korral ka arvuti klaviatuuri puudutanud ja see on hämmastav, mida ta arvutiga teha suudab. Kui mina vajutan kõik nupud klaviatuuril korraga alla, siis….. siis ei juhtu midagi. Kui noorsandil õnnestub suvalist nuppu kasvõi küüneotsaga riivata, on mul arvutis kõik seaded vahetatud, uued vaikimisi programmid ja loomulikult on nupp kohe kleepuv. Kord olin täitsa paanikas, sest ei tea kuidas, oli Noorsand ekraanil teksti 90 kraadi viltu keeranud. Miks selline funktsioon üldse olemas ja kuidas ta selle leidis, on minu jaoks müstika.

Kuid hullem osa sellest on, et ma aitan mõnel ettevõttel teha ka sisuturundust, mis tähendab, et ma pean haldama ka nende sotsiaalmeediakanaleid. See omakorda tähendab, et mul on sinna vaba juurdepääs ja need on siin Facebookis mul lahtiselt olemas. Ühel päeval oli ühel lehel artikkel, mis rääkis anoreksiast ja sellega kaasnevast. Selline jube masendav ja kurb lugu. Kommenteeris siis üks naine, kes rääkis kommentaaris liigutavalt enda kogemusest buliimiaga ja kuidagi juhtus nii, et Noorsand vastas sellele kommentaarile kõigepealt nutva smailiga ja siis kohe otsa saatis suure rohelise oksendava smaili. Viis korda järjest. Inimene avab ennast ja nüüd selline vastus.

Teisel korral kirjutas üks härra mulle, kes soovis suitsetamisest lahti saada, mis on ka minu töö ja kirjutas mulle Facebooki pika loo, kuidas ta on korduvalt üritanud. Loomulikult oli sel hetkel tahvel kohe kolmeseks saava Noorsandi käes, kui vestlus avanes ning Noorsand valis taas kõige ebasobivama smaili, mida vastu saata ja teele läks haigutav emotikon. Ja seda 20 korda.

Muidu poleks hullu, kui ma neile asjadele kiirelt jälile jõuaks, aga kuna need vestlused on olnud Noorsandi poolt avatud, siis mul telefonis ei näita, et tulnud on uued sõnumid ja vahel märkan ma neid nädal aega hiljem. Püüan nüüd end igalt poolt välja logida, aga katsu sa seda iga kord meeles pidada.

Loodetavasti keegi neist loeb ka mu blogi ja teadke, et mina olen väga viisakas. Ma teretan sageli isegi võõraid, kes mulle otsa vaatavad (ma elasin viis aastat Iirimaal, neil seal teretamine kombeks). Noorsand on see, kelle vanemad on ei tea, mida teinud, aga sotsiaalmeedia etiketti nad talle küll õpetanud pole.

Vennase ja Piiga kasvatus annab ka soovida. Viimastel päevadel eriti. Selline eriti intensiivne piiride kompamine käib pidevalt. Kui päev otsa kisavad ja jauravad kõik kolm last, siis õhtuks on nad närvid nii ära söönud, et me Esileediga ühineme. Suurtes peredes vist ongi nii, et kui sa tahad sõna sekka öelda, tuleb seda võimalikult valjult teha ja meie pere on ekstra vali.

Eile käis Esileedi Noorsandiga sünnipäeval ja jättis mind enam, kui kolmeks tunniks nende kiskjatega koju. Ma ei liialda. Nad tõepoolest püüdsid mind juppideks kiskuda, aga õnneks oli Esileedi neil küüned ära lõiganud ja ma jäin ühte tükki. Seega, nii kui nutt Esileedi lahkumisest oli üle läinud, rippus Piiga mu rinnakarvade küljes ja Vennas püüdis järjepidevalt oma kätt mulle küünarnukini suhu suruda. Algul ma vaatasin, et ta ta tahab armsalt sõrme suhu mulle pista, aga kui ta juba mu söögitoru käega patsutas, sain aru, et need kaks on puhta pöörased. Kuhu jäi autokestega mängimine või vurri keerutamine? Ei, masseerime suu kaudu issi südant ja kisume kõik karvad kehalt ühekaupa ära.

Kolm tundi hiljem, kui Esileedi koju tuli, läks mul aga nutt üle ja ma tundsin, kuidas elu hakkab jälle tagasi tulema. Kuid nad tulid sünnipäevalt, mis tähendab, et Noorsand on suhkrut silmini täis ja nii ta tormas mööda elamist nagu pöörane, tõstis mänguasjakasti põrandale tühjaks, loopis patju õhku, ise samal ajal karjudes „LUMI!”. Jumal tänatud, et ta ennast siiski ära väsitas, sest voodisse minnes ta uinus… kaks tundi. Mis tähendab, et ma pean seda blogi taas kirjutama keset ööd.

Ma arvan, et lastepidudel tuleks teha üks uus reegel – kõik koogid, kommid, limonaadid, krõpsud ja muu tarvilik kraam tuleb ära süüa esimese asjana, et lapsed seal peol selle suhkrulaksu maha jookseks. Mul on see Noorsandi eilne hullunud suhkrujooks filmil ka, aga Esileedi arvas, et ma ei tohiks seda jagada. Et palja noksiga sukapüksid peas, samal ajal karjudes “Olen jänes!” ringi jooksmine olla liiast…