Kaotades lapsi

15.10.2016

00:48, peaks vist kirjutama hakkama. Mul on muide eriti edev MacBook Air, mis ma Delfilt sain ja tee, mis sa teed, aga on mugav ja kiire. Isegi kirjutada on mõnusam. Mu oma arvutil on ka küll klahvivalgustus nagu Macilgi, aga ka klahvid on mugavamad ja üldse mulle meeldib. Kiire, õhuke, jube kerge kaasas kanda. Noorsand naerab praegu läbi une ja nüüd seletab midagi. Segab mõtet mu peas.

Täna käisin linnas ja kõndisin umbes 500m ja mul oli higi täitsa lahti. Lihtsalt rahuliku kõnni peale. Mul on pidevad alaseljavalud. Ma võtan vererõhu rohtusid. Ah jaa, mulle meenub, et mu pereõde helistas mulle, et ma peaksin sinna vererõhku ja suhkurt kontrollima minema, sest viimasest korrast on viis aastat möödas ja ma ei julge. Kardan, et ma olen endale juba nii palju viga teinud, et nüüd on tulemused käes. Ei läinudki. Ehk minu tervis ei ole ligilähedanegi seal, kus ta olema peaks.

Mis siis juhtus? Miks ma olen siin, kus ma olen? Mäletan kolm aastat tagasi, uusaasta öösel, kui ma sattusin kõhuvaluga EMOsse ja mul tuvastati pankreatiit, siis ma sain aru, et ma ei saa enam LCHFi edasi teha. Miski, mis toimis nii hästi. Paar nädalat hiljem sündis Noorsand ja kodused tööd jäid suuresti minu kanda. Eriti söögi tegemine ja enne ma ju ei teinud üldse süüa. Ma kartsin hirmsasti kriitikat, et mis siis saab, kui keegi sööb ja neile ei maitse? Praeguseks pole vähimatki sooja ega külma, aga siis oli. Tihti tõin siis söögi väljapoolt ja eelistasin kiireid toite nagu võileivad jms.

Selle aastaga võtsin ma juurde 11kg. See ei ole ju tegelikult nii palju, et seda märgata. See tähendab umbes 230g nädalas. Kuu ajaga alla kilo. Number aina kasvas ja kasvas ning ma ei märganudki. Teadsin seda, et ma peaksin alla võtma- miski, mida ma olen teadnud viimased 25 aastat.

Siis sündisid kaksikud ja lisaks söömisele läks käest ka trenn ja liigutamine üldse. Ma sõin kõike, mis kiirelt käis- võileivad jms. Ka ei saanud ma enam korvpallis käia, sest see algab õhtuti ja ajal, kui meie titearmee magama suundub. Kuid selle aastaga on mul juurde tulnud oma 20kg ja nüüd ma olengi raskem, kui ma kunagi olnud olen. Juba see number oli minu jaoks šokeeriv ja ma olen eluaeg oma kaalunumbrit häebenenud, sest ma olen suure osa oma elust olnud teistest suurem. Peale väiskena saadud hormoonravi, mis mul aastaga mitukümmend kilo juurde pani, olen ma sinna ainult juurde kasvatanud.

Ma kvalifitseeruks igas kliinikus probleemideta tasuta maovähenduslõikuse kandidaadiks, aga ma ei taha. Veel mitte. Ma olen jätkuvalt veendunud, et minu probleem ei ole liiga suur magu, vaid mu peas on midagi valesti. See on umbes sama loogiline, et selleks, et suitsetamist maha jätta, lõigatakse su kopsud olematult väikseks. Probleem, et sa suitsetasid palju, ei olnud selles, et sul olid tugevad kopsud, vaid selles, et su peas oli midagi valesti. Sa olid sõltuvuses. Ma annan endale selle võimaluse veel ja mingite oppide peale ei mõtle.

Kuid nüüd ma olengi olukorras, kus ma kaalun nii palju nagu kaks keskmist meest ja kusagilt tuleb alustada. Ma tean, et neid alustamisi on mul palju ja ma olen uhke nende kõigi üle. Kui ma alustan siis järelikult ma hoolin. Ma mõistan probleemi ja ma tahan sellega tegelda.

Ma enda kaalunumbrist ei räägi, kuid ma hakkan seda jälgima ja minu kaal saab olema teie jaoks nüüd hetkel 0kg. Null. Ja iganädalane kaotus või tõus hakkab pihta nullist. Ehk kui ma uuel nädalal kaaluksin tänasest 2 kilo vähem, oleks mu kaal -2kg. Ning ma hammustan selle teekonna tükkideks. Ma hakkan ära kaotama enda lapsi ning kõige pealt kaotan ma ära Vennase. Ma kaalun homme Vennase ning minu kaalukaotuse eesmärk saabki olema Vennase kaal. Ma ei tee suuremaid eesmärke, sest need tunduvad liiga suured mu jaoks.

Ma hakkan endale ka seadma teekonnal väikseid ja lihtsalt saavutatavaid eesmärke. Minu eesmärk ei olegi end pidevalt pushida, vaid olla järjepidev ja need eesmärgid saavadki olema lihtsad ja lihtsalt selleks, et ma püsiks rajal. Ja minu uue nädala eesmärk saab olema, süüa igal toidukorral sama kogus aedvilju, kui muud. Ehk, kui ma söön kartuli, siis pean ma sööma ka koguse näiteks porgandit. Kui ma söön õuna, söön ma ka sama koguse kurki. Kui ma söön burgeri, siis tuleb ära süüa ka kaalikas. Minu eesmärk on õppida integreerima juurvilju enda söökidess, sest praegu on ta seal pea olematu ja pmtslt garneeringuks.

Kui keegi soovib mind toetada teekonnal, siis andke endast märku. Kui mõni firma tahab enda heade toodetega ka teisteni jõuda, siis võtke minuga ühendust. Päise menüüs on kontaktid olemas. Paar inimest, kes tegelevad tervise teemadega, on minuga ühendust võtnud ja neist ma räägin õige pea.

Kuid mu palve on teile, et ärge kirjutage mulle iga postituse alla kommentaare, et poovi Fitlapi, või proovi mingit muud meetodit, et see toimib. Ma tean kõiki lähenemisi, mida Eestis pakutakse. Kõik need Kalmuse, Orgu, Fitlapi kavad.. las nad olla. Neist pidevalt kommentaariumis rääkimine, ei tee muud, kui tekitab trotsi. Kui ma tahan nende kohta küsida, küll ma küsin. Ma tahan teha asja oma tempos ja ma hoian teid kõiki kursis. Kui tahad orgudest ja fitlapidest rääkida, räägi, aga mitte minu seinal. Kui nad tahavad, küll nad võtavad ise minuga ühendust, või mina nendega.

Kuid ma jagan enda update’e igal nädalal. Ma püüan nädalavahetusteti, kuid korra kuus nädalavahetusel aitan ma suitsetajatel sõltuvusest välja tulla. Siis võib mu jutukest oodata varem, või natuke hiljem.

Mis on mu plaan? Minna tagasi loogika juurde- mida vähem valmistoitu ja töödeldud toitu seda parem. Ehk aeg on hakata taas ise sööki valmistama. Singid ja vorstid asenduvad lihaga, leiba püüan süüa täistera toite, kartulit ja liha taldrikul peab olema sama palju, kui aedvilju. Ehk taldrik pooleks- üks pool on aedviljad. Kartul või mõni muu süsivesik jagavad lihaga teist poolt taldrikust. Ka kehtib ühe taldriku reegel- tõstan palju tahan, aga juurde mitte. Ka liigutan rohkem. Otsin välja oma sangpommid, hantlid ning püüan kõndida nii sageli kui saan. Lastega on see väga väga keeruline, sest tahaks ka Esileedile puhkust anda, kuid ma pean püüdma.

Teine asi, mis ma hakkan igal hommikul tegema, kui ma kodus olen, on koos Esileediga hommikuvõimlemist. Iga päev. Et ka lapsed näeksid ja seda loomulikuks elu osaks peaksid. Andke ideid, mis harjutusi hommikuvõimlemiseks teha?

Aga ok edu meile ja teile. Püsige terved. Tsau!