Isa blogi: ma ei ole eriti enesekindel kokk ja seepärast vajan ma kiitust kui õhku

09.06.2016

Kui Esileedi sööb, siis silmanurgast jälgin ma tema nägu ja olekut, et välja lugeda, kuidas talle minu tehtud toit maitseb. Kui ta ajab silmad suureks ja räägib ülivõrdes, kui hea see toit on, olen ma rahul. Isegi, kui ta ilmselgelt valetab, olen ma sellega rahul.

Kui ta sööb selle tuimalt ära, viib taldriku kraanikaussi ja asub muude asjadega tegelema, siis olen ma põrunud, sest parimal juhul oleks selle hinnang olnud “ok”.

Kuid Esileedi on taktitundeline ja sealt halba kriitikat tavaliselt rohkem ei tule, mõnikord siiski on märkused, et paistab, et kokk on armunud. Või kui ma teen midagi kiiruga, sest mul ei tule vaimu peale, siis ta ütleb, et tänane söök oli kenasti kõhtu täitev. Minu jaoks on see samasugune kompliment, kui näiteks naine läheb oma uue soenguga mehe juurde ja palub arvamust ning mehe vastus on ainult napp: “huvitav”. See ei tähenda, et su soeng on huvitav, vaid see tähendab, et järgmine kord ära juuksurisse mine, sest ma suudan kodus välgumihkli ja juukselaki pudeliga, samal ajal silmi kinni hoides, sulle sama “kauni” soengu teha.

Noorsandiga on aga keerulisem. Esiteks ei söö ta midagi, mida ta varem söönud ei ole. Ta pole veel kahe ja poole aastanegi, mis tähendab, et ta ei ole eriti palju erinevaid asju söönud. Ja ta keeldub kategoorililselt uusi asju proovimast. Ainuke võimalus seda teha, on lusikatäis talle pettusega suhu toimetada. Näiteks siis, kui ta mõtted on mujal, siis tuleb kiirelt tegutseda ja toiduga lusikas kiiresti suhu toimetada, millele järgneb sekundiga selle toidu suust välja ajamine. Kuid see ei ole oluline, sest mingi maitse talle suhu jäi ja nüüd olenevalt sellest maitsest, mis suhu jäi, on ta nõus kas järgmise ampsu võtma, või on ta huuled justkui superliimiga kinni kleebitud.

Noorsandi taktitunne ei ole eriti arenenud, sest kui talle midagi ei meeldi, siis ta ei söö seda naeratades nagu viisakad inimesed püüaksid teha, vaid ta ajab selle toidu öökides enda ette põrandale ja väristab vastikuses kogu oma keha. Ja siinkohal pole mitte mingit loogikat, sest üks päev võib ta enda supi luristades viimse tilgani ära süüa ning lisagi paluda ja kui seda sama suppi pakkuda järgmisel toidukorral, või järgmisel päeval, võib ta selle välja sülitada, justkui oleks ma talle musta vannivett taldikusse pannud ja jääb taldrikut põlgusega vaatama.

Aga juba sellest ajast, kui Esileedi kaksikutega rasedaks jäi, on köögitoimkond minu kanda ja see on nii keeruline. Eriti, kui minu näol pole tegemist kokakunste armastava inimesega. Ma võib olla armastaks söögitegemist enam, kui mul oleks teadmisi ja ideid, mida teha. Et ma ei peaks pidevalt mööda kokaraamatuid sõrmega jälgi ajama.

Mul pole ka oskusi teha mingeid keerulisemaid roogasid. Esileedi pole küll Noorsandiga pidanud sööma ainult keedukartuleid ja hakklihakastet, kuigi see tundub olevat nende lemmiktoit, aga ta pole enamjaolt saanud ka mingeid erilisi maitseelamusi. Ka ei ole ma noaga eriti osav ja mida rohkem ma kokasaateid vaatan, siis seda rohkem ma veendun, et ainus asi, mida mina noaga köögis teha võin, on see sahtlisse tagasi panna. Ma olen ka proovinud teha kiirhakkimist ja ma sain hetkega valgest sibulast punase sibula. Enam ei ole katsetanud, sest nii armsad on mulle mu sõrmenukid.

Ka olen ma väga konservatiivne maitseainetega, sest kui ma olen neid üritanud kasutada, siis ainukesed, kes mu toitu sõid, olid vaglad prügikonteineris. Ja siis nad ka tulid kurtma, et ma jääks ikka soola ja pipra juurde. Ka ei kasuta ma mitte kusagil koriandrit, sest see on kohutav. Miks peaks üldse keegi soovima, et ta toit lõhnaks ja maitseks nagu koirohi? Minu jaoks on kaks peamist maitseainet: sool ja pipar ning ülejäänud maitse tuleb toiduainetelt endilt. Mis aga ei tähenda, et ma pirts sööja olen- ma lihtsalt ise ei oska maitseaineid toidus kasutada, sest ma ei tea, kui palju on piisav ja kui palju on liiga palju. Soola ja pipraga ma seda tean. Ma tean seda, sest ka täna ma soolan ja pipardan toidud pidevalt üle, või ei pane piisavalt.

Minu jaoks on tervele perele igapäevane söögitegemine väljakutse ja Esileedi on olnud mulle suurepärane esimene abikaasa, sest ta on mind kogu see aeg kiitnud ja julgustanud. Noorsand seda enda kohta öelda ei saa. Tema elaks üldse ainult puuviljadest ja juustust, kui ma vahel enda tehtud mökse talle sisse ei söödaks. Näiteks eile sõi ta oma elu esimese muna. Eks me ole seda varemgi üritanud talle sisse sööta, kuid see pole kunagi õnnestunud ja meil on tulnud seda erinevatesse toitudesse peita.

Kaksikute toidu tegemist ei ole Esileedi mulle targu usaldanud. Õigesti teeb ka. Asi siis kaksikute toit mul tuksi keerata.