Terviseblogi: Here we go again

Nagu lubatud, siis sellest nädalast taas aktuaalne terviseblogi. Eks asi on ikka käest ära ja selle kontrolli tagasi võtt on läinud nii vaevaliselt, kuid vaikselt olen oma mõtteid jälle selles suunas liigutanud, et nii edasi ei saa. Ma olin tegelikult väga hästi rajal, kuni Noorsandi sünnini, kaalus oli algkaalust 25+ kilo all ja siis muutus kõik. Siis ma sain isaks. Magamine läks sassi. Ma pidin üle võtma kokaameti ja ma ei olnud varem enda elus eriti palju süüa teinud. Eks ma ikka olin, kuid väga vähe. Tänaseks olen ma üle kahe aasta pea ainuisikuliselt köögitoimkonnas olnud. Isegi mõte, et Esileedi võiks midagi õhtuks süüa välja mõelda ja valmistada, tundub tänaseks veider. Ma ei kujuta teda juurvilju koorimas ettegi. Muidugi on ta nende aastate jooksul ka süüa teinud (ma pidin selle lisama kodurahu huvides), kuid mitte tihti ja kui me täna üritasime meenutada, et millal ta viimati õhtusööki valmistas, siis ta ei suutnud meenutada. Mina ka mitte.

Ehk siis halvad asjad kokku- une kvaliteet läks kohutavaks, sõin enamjaolt lihtsaid süsivesikuid ja üldse toite, mis valmivad kiiresti ja lisaks kaksikute sünniga, kadus mul ära ka trenn, sest minu meelistrenn on korvpall, mis algas kell kaheksa õhtul ja see on see aeg, kui kaksikud magama lähevad ja Noorsand vanni. Ehk siis kadus ka ära trennipool
IMG_20160415_195253
Ja nii vaikselt, vaikselt on see kaal tagasi tulnud ja paari aastaga olen ma tagasi enda alguspunktis. Kuid ma ei ole löödud, sest kuidas see kaal olekski saanud langema jääda või jääda isegi sinna, kus ta selleks hetkeks oli, kui ma olin tagasi samas tsüklis, kus ma olin oma tippkaalus- trenni ei teinud, magasin vähe, sest tuli ju internetis olla ja sõin kõike, mis kiiresti valmis, või oli juba ostes valmis.

Kuid see üles alla kaal tegi mu silmad lahti ka selles mõttes, et minu probleem ei ole see, et ma olen ülekaalus. See on lihtsalt probleemi tulem. Seega, ei ole minu pikaajaline lahendus ka see, et ma söön vähem ja liigun rohkem. Minu eesmärk sel teekonnal, ei ole tegelda ainult kaaluga, vaid minu eesmärk on aru saada, mis minu peas toimub ja miks ning kuidas seda muuta.

Ma ju ei söö, siis, kui mul kõht tühi on, vaid siis, kui söök valmis on. Ma söön tihtipeale hunniku kräppi siis, kui ma olen söönud väikese kräpi- et ah, ma sõin juba ühe kommi, kuradile, tänane päev läks pekki. Alustan homme uuesti. Seniks söön ülejäänud kommid ära ja toon igaks juhuks poest endale jäätist ka juurde, sest homsest ma ju enam seda enam ei söö. Ehk mida rangemalt ma ennast keelan ja mida rangemaid jooni ma endale tõmban, seda suurem kiusatus on mul neid endale antud lubadusi rikkuda.

Minu söömine on üldse väga vähe seotud tühja kõhuga, mis peaks tegelikult olema ainus põhjus, miks inimene sööb. Ma söön siis, kui ma jään üksi teleka ette. Ma söön siis, kui mul igav on. Ma söön siis, kui millelgi kukub homme kuupäev. Ma söön siis, kui ma ei taha, et see koju alles jääb. Ehk mul on väga palju issuesid, millega enda peas tegelda. On selgitus hullumeelsuse kohta, mis kõlab nii, et hullumeelsus on see, et kui sa üritad ikka ja aina ühte moodi ühte ja sama asja ning ootad iga kord erinevat tulemust.

Ma ei ole hullumeelne ja minu teekond seekord ei saa olema nii nagu alati, sest ma hakkan tegelema ka enda peas toimuvaga. Ma võtsin kaalus kõvasti juurde, siis, kui ma väiksena hormoonravi sain ja see ülekaal on püsinud terve minu elu, kuid ma olen ka näinud, et ma suudan kaalus kaotada, kui ma seda natukenegi tõsisemalt võtan. Ma pean lihtsalt tegelema peas peituvate probleemidega.

Minu silmi on avanud ka see, et ma jäin siin mõned nädalad tagasi haigeks ja kuigi mu selline passiivne periood, kus ma oleks tahtnud lihtsalt teki all lesida, kestis vaid ühe päeva (mida ma muide ei saanud teha, sest haiged olid ka kõik mu lapsed (ja mul on väga palju lapsi) ning ka Esileedi), siis tüsistused sellest kestavad tänaseni. Esimesel nädalal peale haigestumist ei tundnud ma mitte mingisugust lõhna ja ei tundnud ka mingeid maitseid. Tänaseni pole need tahud täielikult taastunud. Kui ma peaks andma mingi hinnangu sellele, siis ütleks, et minu lõhna ja maitsetaju on tänaseks umbes 70% peal. Loodan, et tuleb tagasi. Ma tundsin küll maitseid nagu soolane, hapu, kibe ja magus, aga ma ei teinud mingit vahet, kas see soolane asi suus on vorst või krabipulk. Ma sain aru küll tekstuurist, mis mul suus on aga kõik soolased maitsesid mulle ühte moodi. Nagu ka magusad ja hapud ja kibedad.
received_1202788466412486
Kuid see nädal õpetas mulle seda, kui palju on võimalik saavutada ühe terivsliku toitumise nädalaga. Kuna mul polnud mingit vahet, mida ma sõin ja kõik maitses sama moodi, siis ma sõin päevi ainult tervislikult ning nädalaga kadusid seljavalud, liigese kangus hommikuti ärgates, energiat lisandus tohutult ja üleüldine olemine oli suurepärane. Ja kõik see ühe nädalaga. Kui see oli nii suurepärane, miks ma siis nii ei jätkanud? Sest vaikselt hakkasid maitsed naasema ning ma tahtsin tunda toitude spetsiiflisi maitseid. Seega, ka see tuleb peas ära lahendada, et ma ei peaks sööma maitse, vaid tühja kõhu pärast. Ma tegin seda, kui ma maitseid ei tundnud.

Mis on mu plaanid siis? Kõige pealt pean tegelema enda peaga, kuid paralleelselt hakkan ka pühenduma iseendale- ma tahan süüa paremaid toite, mitte neid, mis tehases mingi liini pealt maha tulevad. Ma sean endale esimese nädala eesmärgi, milles ma olen alati läbi kukkunud- ma ei näksi. Ma ei näksi sel nädalal mitte midagi. Isegi poolt pähklit mitte, mis tähendab, et ma söön ainult toidukordade ja vahepalade ajal. Kavatsen ka liigutada ja enda keha uuesti tugevaks teha. Selle nädala eesmärk on igapäev, kasvõi ühe minuti plankingut teha. Liiga väike eesmärk? Mitte minu jaoks. Alustangi vaikselt.

Ja kes te olete saavutanud imelisi tulemusi erinevate toitumisnõustamise programmidega, siis ma tean, et soovite parimat, kuid ma olen nende olemasolust teadlik ja vähemasti antud hetkel ei soovi ma neid kasutada. Seni, kuni ma olen pea selgeks saanud.

Ma tegin otsuse ka teha enda terviseblogile eraldi FB lehe ja te soovitasite päris häid nimesid ning ma kaalusin pikalt ja polegi hetkeks veel välja mõelnud, kuid see on protsessis. Seni postitan blogi a mida henry teeb FB lehele.
LRG_DSC00662
Igal juhul ma olen aastakümneid oma keha kurnanud ja rikkunud ning mu keha pole teinud muud, kui selle kõik vaikides alla neelanud. Otseses mõttes. Aitab. Ta on väärt mitte ainult paremat, vaid parimat- piisav füüsiline koormus ja kvaliteetne vitamiini- ja toitaineterikas toit. Need saavad olema peamised märksõnad. Ma kasutan siin teadmisi Triinu Toidumaalima tervisliku toitumise koolituselt, mis peaks olema igale kaaluga tegelejale kohustuslik, sest see avardab nii palju su teadlikkust, mis on veel olemas, peale selle, mida sa oled harjunud sööma. Mulle saadeti üks imeline kokaraamat nimega “Maitsev kõhutäis”, kus sees on lihtsad ja pigem tervislikud retseptid. Tänagi tegin nende sidrunikana ja homme on plaan teha selle jääkidest kanasuppi, mille retsept on ka seal kirjas. Noorsand on suur supisõber. Ning minuga võttis ühendust üks toitumisnõustaja, kes pakkus enda abi samm sammult muuta minu toidulaud tervislikumaks- mitte ma ei muuda kogu enda toidulauda, vaid nipet näpet, siit sealt, et valikud oleksid tervislikumad, kuid laias laastus harjumuspärane toidulaud.

Aga ok. Step by step. Järgmises postituses räägin, mis mind hetkel motiveerib tegutsema.

Pidage vastu. Küll vihma ka tuleb 🙂

Laul ka, mis pealkirjaga sobib

Kommentaarid

“Terviseblogi: Here we go again” on saanud 12 vastust

  1. '-J- ütleb:

    Muide ma olen terve oma elu S** näost sisse vehkinud. Armastasin rämpsu, rasva, kiirtoite jms. Paraku 30a hakkab keha sellele reageerima teisiti. Ma naljatasin koguaeg et vàljast olen sale aga seest vbl mädanen juba ja noh, käes ta ongi…
    Hakkasin ise tervislikumaks, algul tundus meeeletlt raske, et mida nad kôik sôôvad? Tomatit ja kurki? Ma ju jààn nàlga! Sest olin ka selline, et seni, kuni toit ees, tuli see àra sûûa ja siis vedelesin diivanil, süda paha. Koguaeg vàsimus ja laiskus.
    Aga siis hakkasin uurima, retsepte koguma jne.. Kôik muutus nii pônevaks ja maitsemeeled tulid tagasi.
    Julgelt võin väita, et mu suhkru tarbimine kolme kuu jooksul on pmt null. No mingites asjades toda ikka eksisteerib aga reaalselt pole suhkurt ostnud koju ja ei tarbi mitte mingil moel. Esimesed kuu aega on F raske aga kôigega harjub. Enesetunne on suurepärane, jaksu ja jôudu on nii palju et vôiksin tervel külal aia àra vàrvida ? Ausalt! Usun et kui valgest jahust ja suhkrust loobud, on VÄGA suur võit käes ! Edu Sulle ?

  2. Gertu Lorents ütleb:

    Go, Henry! Ära enam alla vannu 🙂 Tee mingi äge challenge või midagi, kus saad sina teisi ja teised sind motiveerida… näiteks titetõsted, käruralli vms. mind igasugune võistlemine alati väga motiveerib, sest kaotada eriti ei oska… isegi kui kuuks ajaks või nädalaks motiveerib, siis on see ikka parem kui mitte midagi!

  3. Erika ütleb:

    Tubli, kõik algabki sinu enda peast:), mina veel ei saa päris hästi aru mida mu mõistus mulle söömisharjumuste kohta öelda tahab 😛

  4. Gerttu ütleb:

    Väga tubli Henry, et otsustasid asjale läheneda mõistusega mitte emotsiooniga. Väga oluline on üles leida need põhjused, et miks Sa sööd. Seoses sellega panen kirja mõned oma mõtted ja soovitused.

    Esiteks oluline on mõista, et miks Sa tahad võtta kaalust alla ning see põhjus peab tuleme Sinust enesest. Kui see põhjus on teiste tõttu (nt challengid), siis asi pole jätkusuutlik. Ühe erialaaine raames sattusin lugema sel teemal üpriski huvitavat artiklit, mida jagan ka Sinuga: https://gerttu.com/motives-and-health-related-behaviour-incremental-prediction-by-implicit-motives/. Tegu on teadusliku artikliga ning kui keegi jääb hätta, siis võib mulle kirjutada ning saan teha kokkuvõtte.

    Teise asjana soovitan lühiajalist n-ö päeviku pidamist, kuhu tuleb panna kirja magatud tundide arv, suhted pereliikmetega (rõõmud kui ka konfliktid), suhted väljaspool kodu (samuti rõõmud kui ka konfliktid), tunded, emotsioonid ja toit ning seda kellaajaliselt. See võib tunduda liiast ja mõttetu, kuid selle põhimõte on üles leida seosed, et miks sööd mingit saasta. Sõltuvuskäitumisel on alati oma stiimul, mis käitumise käivitab. Tihti aetakse süüks hapusid suhteid lähedastega, kuid see ei pruugi olla iga inimese puhul. Põhjusteks võivad olla ka suutmatus oma emotsioonidega või üldiselt konfliktiga/stressiga toimetulek. Neid variante on veel.

    Kolmanda asjana soovitan leida asendustegevuse. Sõltuvuskäitumise ajal inimene kogeb mingit mõnu ning see mõnu/õnnetunde on hormoon nimega dopamiin. Nüüd aga tuleks leida asendustegevus, mis samuti tekitaks õnnetunde. Üldiselt soovitatakse sporti, kuid suure kehakaaluga võib see olla raskendatud. Ühesõnaga leia mingi tegevus, mis tekitaks Sinus mõnusa tunde :). Siinkohal on oluline märkida, et see tegevus ei tohiks olla kahjustav, nt joomine või ostlemine.

    Neljandaks soovitan Sul endale hankida aktiivsusmonitori, mis annab reaalse ülevaate päevasest liikumisest. Vihje sponsoritele: uputage Henry pakkumistega üle :D.

    Viiendaks soovitan minna psühholoogi või nõustaja poole. See ei tähendaks, et Sul oleksid nüüd suured probleemid või et oleksid hull (ühiskonnas liikuvad tabud). Hea psühholoog aitab Sul mõista, et miks Sa mingil viisil käitud. Väljaõppinud spetsialist saab Sinult küsida suunavaid küsimusi ning ühel hetkel jõuad ah-haa efektini.

    Lugemiseks soovitan veel ühte artiklit (https://www.diabeetik.ee/?p=352) ja raamatut “Süüa, et elada,”

    Vabandust pika ja targutava kommentaari eest, kuid see on üks väheseid kordi, mil näen kaalulangetamise algust mõistusega tehtult. Sellistel kordadel on raske teadmisi ainult endale hoida.

    Jõudu ja jaksu!

  5. Gerttu ütleb:

    Väga tubli Henry, et otsustasid asjale läheneda mõistusega mitte emotsiooniga. Väga oluline on üles leida need põhjused, et miks Sa sööd. Seoses sellega panen kirja mõned oma mõtted ja soovitused.

    Esiteks oluline on mõista, et miks Sa tahad võtta kaalust alla ning see põhjus peab tuleme Sinust enesest. Kui see põhjus on teiste tõttu (nt challengid), siis asi pole jätkusuutlik. Ühe erialaaine raames sattusin lugema sel teemal üpriski huvitavat artiklit, mida jagan ka Sinuga: https://gerttu.com/motives-and-health-related-behaviour-incremental-prediction-by-implicit-motives/. Tegu on teadusliku artikliga ning kui keegi jääb hätta, siis võib mulle kirjutada ning saan teha kokkuvõtte.

    Teise asjana soovitan lühiajalist n-ö päeviku pidamist, kuhu tuleb panna kirja magatud tundide arv, suhted pereliikmetega (rõõmud kui ka konfliktid), suhted väljaspool kodu (samuti rõõmud kui ka konfliktid), tunded, emotsioonid ja toit ning seda kellaajaliselt. See võib tunduda liiast ja mõttetu, kuid selle põhimõte on üles leida seosed, et miks sööd mingit saasta. Sõltuvuskäitumisel on alati oma stiimul, mis käitumise käivitab. Tihti aetakse süüks hapusid suhteid lähedastega, kuid see ei pruugi olla iga inimese puhul. Põhjusteks võivad olla ka suutmatus oma emotsioonidega või üldiselt konfliktiga/stressiga toimetulek. Neid variante on veel.

    Kolmanda asjana soovitan leida asendustegevuse. Sõltuvuskäitumise ajal inimene kogeb mingit mõnu ning see mõnu/õnnetunde on hormoon nimega dopamiin. Nüüd aga tuleks leida asendustegevus, mis samuti tekitaks õnnetunde. Üldiselt soovitatakse sporti, kuid suure kehakaaluga võib see olla raskendatud. Ühesõnaga leia mingi tegevus, mis tekitaks Sinus mõnusa tunde :). Siinkohal on oluline märkida, et see tegevus ei tohiks olla kahjustav, nt joomine või ostlemine.

    Neljandaks soovitan Sul endale hankida aktiivsusmonitori, mis annab reaalse ülevaate päevasest liikumisest. Vihje sponsoritele: uputage Henry pakkumistega üle :D.

    Viiendaks soovitan minna psühholoogi või nõustaja poole. See ei tähendaks, et Sul oleksid nüüd suured probleemid või et oleksid hull (ühiskonnas liikuvad tabud). Hea psühholoog aitab Sul mõista, et miks Sa mingil viisil käitud. Väljaõppinud spetsialist saab Sinult küsida suunavaid küsimusi ning ühel hetkel jõuad ah-haa efektini.

    Lugemiseks soovitan veel ühte artiklit (https://www.diabeetik.ee/?p=352) ja raamatut “Süüa, et elada,”

    Vabandust pika ja targutava kommentaari eest, kuid see on üks väheseid kordi, mil näen kaalulangetamise algust mõistusega tehtult. Sellistel kordadel on raske teadmisi ainult endale hoida.

    Jõudu ja jaksu!

  6. eha ütleb:

    Tubli, jätka samas vaimus.Lugedes neid ridu ja nendes olles .Oleks nägu pool mina.Tegureid on palju … Söömine üks punktidest on sisemine tühjus, toit millega täidad. Üks punkt KUS TEED OMA PEAGA TÖÖD.Edu ja ikka edasi unustagem DIEET HOMME

  7. Egne ütleb:

    Väga tubli ☺ Kõik algabki mõtlemisest! Kui mahti, soovitan sirvida raamatut “Ravi terveks oma hingehaavad”. Seal on väga konkreetselt välja toodud, miks su keha just selline on ja alati samasse vormi tagasi läheb. Raamatus joonistatud on konkreetsed kehatüübid ja põhjalikult neid kirjeldatud, lausa isikuomaduste ja käitumismustriteni välja. Palju aitab juba teadmine sellest, et keha reageerib kõigele, mis peas toimub ja alati pûüab keha sind kaitsta millegi eest. Rõhutades just seda, et inimese üleliigne kaal on seotud tema uskumusega, et ta hõivab elus liiga väikese koha. Toon omast kogemusest näite, et peale teise lapse sündi on kaalu järjest juurde hakanud tulema, kuna tunnen, et väikeste laste kõrvalt ei ole enam mina nii oluline ja nii paneb see mind haarama ebatervisliku toidu järele, vabandades lisaks, et mul pole aega endale, näiteks joogatamas käimiseks. See raamat avab silmad ja aitab aru saada, miks just oleme sellise kehakujuga nagu oleme. Edu sulle! ☺

  8. Cherrypie ütleb:

    Tere Henry!
    Kas sa sellisest asjast oled kuulnud nagu intermittent fasting? https://jamesclear.com/the-beginners-guide-to-intermittent-fasting

  9. Elina ütleb:

    Hei! mul on nii hea meel lugeda et keegi kavatseb tegeleda ka probleemi endaga, mitte ei asu lihtsalt vahendeid valimata tagajärgi koristama. Nii juhtub ju sama asi õige pea uuesti! Yks asi mis kindlasti aitab asjad peakeses korda saada on vahet tegemine kahel erineval asjal – isul ja näljal. Nagu sa ise ka ju tegelt postituses ütled – sööma peaks ju nälja korral. Ma ei taha yldse targutajana kõlada aga enne millegi menüüst elimineerimist proovi kõigepealt koguste ja mindsetiga töötada, sestminu arust need (ilma tosise meditsiiniline pohjuseta) lampi selle ja teise elimineerimised ei ole jätkusuutlikud. Muutus peab olema selline, mille suhtes tunned et 2, 10 ja 20 aasta parast oled ka suuteline nii elama. Ja loppkokkuvottes kukkus ikka yks targutamiskommentaar ära, aga tegelikult ma olen kindel, et just tänu sinu Allen Carri taustale oled sa voimeline iseendaga nii tegelema, et yhel päeval käib lihtsalt peas see klikk ära ja tead täpselt miks ja kuidas ja mis 🙂 Edu!

  10. Teele ütleb:

    Tere! Mina soovitan ka psühholoogi poole pöörduda. Mina ise olen ka psühholoog ja tean, et söömine on tavaliselt üks õpitud käitumisviise mingi sisemise ärevuse leevendamiseks. Tavaliselt on see õpitud käitumine alguse saanud lapsepõlves või noore täiskasvanuna. Kui seosed on loodud, siis piisab tavalisest olmestressist (mida elu kolme lapsega kahtlemata on), et seos aktiveeruks ja rahustav käitumisviis vallanduks. See on üks võimalike seletusi 🙂 Küsi lisa kui sa abi tahad, igati valmis Sind nõustama, olen teie blogi ammune lugeja!

  11. Merlin Saretok ütleb:

    Hei…Ma praegu üritan magama jääda ja pikalt ei kommenteeri. Kuid lugesin ja lugesin, et oleme nende kiusatuste osas ikka väga sarnased, mida rohkem end piirata, seda raskemad ja tugevamad on kiusatused…Ja see, et täna juba metsas kõik, söön kuni homseni KÕIKE, sest homsest ei saa enam ja homme on uus päev, see on mulle aastaid tuttav. Aastaid oli 4-5 päeva ranget dieeti, siis vale amps ja kõik oli minu jaoks metsas, jälle pisarad ja lasin minna, õgimisel…Ja homme jälle…Uus elu.
    Nüüd mul suuri õgimisi pole, kuid käin äärmusest äärmusesse…Ja ka mulle tundub, et ma pean tegelema ka oma vaimse poolega. Enne ei saagi tegelikult kuidagi asja normaalselt käima, kui sa ei suuda peas asju normaalselt näha ja mõista. Mina ei suuda 🙁 Kuid ma ei anna veel alla.
    Mina usun sinusse ja mul on hea meel, et on keegi sarnane, keda jälgida…Oled küll mees, kuid see ei loe.

    Ootan väga sinu postitusi ja kui sa kuskilt miskit tarka teada saad, kust ja kuidas alustada selle vaimse poole tervendamisega, anna mulle ka palun teada.

    No vott, jäin isegi pikemalt kirjutama…

    Aga head ööd, mul on unehäired ja ma pean ruttu läpaka käest saama 😀

  12. Riina S-K ütleb:

    Hei!

    Minu meelest on see keeruline suhe toiduga pärit meie vanavanematelt ja iseloomulik kindlale generatsioonile. Ma ei mäleta, et minu vanemad oleks kunagi sundinud mind taldrikut lõpuni sööma või mingil muul moel toiduga “santažeerinud” mind. Küll aga mäletan vägagi ehedalt, kuidas mu vanavanemad, kes kõik olid üleelanud sõjaaja ning sellega kaasneva nälja, seda tegid.
    Mul on väga hästi meeles, kuidas mu vanaema ütles, et mu puder hakkab nutma prügikastis kui ma seda ära ei söö, ise imiteerides südantlõhestavat nuttu seejuures…ma võisin olla 3. aastane kui ta seda tegi. Tagajärg oli see, et ma ei suutnud kunagi taldrikule toitu alles jätta – kõik, mis pandi, või ise panin, tuli ära süüa!

    Siis ühel hetkel tulid keerulised 90ndad, kus vanemate palk oli nagu ta oli ja kauplused täis ahvatlusi. Ühest küljest oli kodune toit tihti makaronid hakklihaga ja ketšupiga, kui ka pidupäevadeks ostetavad uued ahvatlused – pirngi GR:UV ja Laysi pakk. Samal ajal selle “peab proovima kõike uut välismaiset” hakkas poelettidele jõudma ka allahinnatud “parim enne” kaupa. Just nimelt sellist, mida muidu osta ei raatsiks – mõni kook, kallim liha jne.

    Sealt kinnitus ka mulle aru saam, et “parim enne” asja peaks ära ostma – mis siis, et korraga peab võib-olla suure tordi ära sööma, aga odavamalt sai ju!

    Siis tulid sooja toidu letid kauplustesse – emad-isad hõiskasid õnnest! Õhtuks sai osta majoneesisalatit ja grillrib/kanakoiba. Lapsed õnnelikud ja neil tööd vähem. Keegi ei mõelnud veel sissesöödavate kalorite hulga peale…ja joodi peale ikka veel õuna või pirngi gruuvi.

    Elujärg hakkas ka nagu paranema ja sai näiteks “üks saiake kohvikus, kord nädalas” asemel osta terve koti saiakesi koju …nii pühapäeva hommikuks…ja siis juba esmaspäevaks tööle-kooli kaasa ka jne.

    Ja nii see meie generatsiooni häda alguse saigi. Ma tean hulgaliselt enda ja sinuvanuseid (olen veidi noorem), kel on suhe toiduga just peas sassis. Mingisugune taak, mis ei taha lahti lasta. Minu edusamm on hetkel see, et ma olen õppinud toidust lahti ütlema – st ära viskama. Kuigi jah, vähegi söödava pakendan karpi, sest see rändab meie prügikastist kodutule onule, kes seal iga päev otsib head-paremat…

    Aga edu sulle kindlast! Oled vahva nagu su põngerjadki!

Vasta Teele-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…