Isa blogi: need ongi need erakordsed võimed, mida olen viimasel ajal arendanud – a mida henry teeb?

Isa blogi: need ongi need erakordsed võimed, mida olen viimasel ajal arendanud

5.05 2016

5b251572aedbb0e4d2-74436157Möödunud nädal on mulle nii mõndagi õpetanud. Eelkõige minu enda kohta. See on üldse hämmastav, kuidas ma ei õpi mittte midagi olles enda mugavustsoonis ja kõike, kui sellest natukenegi välja pääseda. Õnneks/kahjuks hoiavad kolm väikest last vanemaid pidevalt mugavustsoonist väljas ja nii need nopped enda kohta kogunevadki.

Ma olen eluaeg end halvaks uinujaks pidanud. Ma kasutasin erinevaid abivahendeid nagu, telefon, arvuti, lugemine, lammaste lugemine jpm, kuid und tihti lihtsalt ei tulnud ja see protsess võttis alati aega tunnist paari tunnini. Nüüdseks olen avastanud, et ma ei ole halb uinuja. Ma lihtsalt polnud piisavalt väsinud. Olen enda koha avastanud, et lastega olen ma nagu üks neist vanaaegsetest nukkudest, kes pikali pannes silmad kinni panevad. Nii, kui mu pea sekundiski patja puutub, ma magan. Sekundiga.

Teine asi, mida ma enda kohta arvasin, oli see, et ma ei paindu üldse. Olen eluaeg selles veendunud olnud. Kuid selle veendumuse on Noorsand ümber lükanud, sest ta on hakanud vaiskelt aru saama, kuidas keeratavad korgid lahti tulevad ja keeras šampoonilt korgi maha ning valas vannitoa põranda sellega üle. Seda märkamata, saabusin ma tema jälgedes vannituppa, kus ma tegin libastudes pea täiusliku spagaadi. Ma ei olnud küll selles poosis pikalt, kuid kui nüüd peaks mult keegi küsima, et kas ma spagaati suudaksin teha, siis ma võin täiesti ausalt üleda, et suudan küll. Ma jätaks küll täpsustamata selle tagajärjed, et ma ei saanud esimesel päeval teha oluliselt pikemaid samme, kui 10cm. Kuid valu taandub ja juba olen 11cm juures. Mul on siin paari nädala pärast lava peal esinemine ja ma kujutan juba elavalt ette, kuidas ma sealt lava äärest ägisedes lava keskele tibusammul astun ja kuidas see jalgade sahin vaikses saalis piinlikult kaua kestab.

Olen avastanud endal ka selgeltnägija võimed. Ma tean, mida Noorsand teeb enne, kui ta midagi teeb. Ta tegelikult mõistab imeliselt, mis on lubatud ja mis mitte, kuid ta kompab järjepidevalt piire, et näha, kui kaugele ta saab minna, kuniks ma sekkun. Kui Noorsand oleks indiaanlane ja peaks kandma mõnd uhket indiaani nime, siis oleks ta “Õnnetus, Mis Hüüab Tulles”. Kui ta palub endale topsiga vett ja ma ei jää joomise ajaks tema juurde passima, siis ma näen tulevikku ja võin mürki võtta, et vähem, kui viie minuti pärast loen ma Noorsandile moraali ja puhastan lapiga veeloiku.

Kui ta läheb käsi pesema, siis ma tean, et ma võin juba minna kapi juurde kuiva pluusi otsima, sest paari minuti pärast tuleb ta vannitoast kohkunud näoga, seletades, et särk sai märjaks, justkui oli see miski, mis oli tema jaoks täiesti ootamatu. Kui ma jätan pesu pesukorvi kõrvale, kui ma jätan vannitoa akna lahti, kui Noorsand vannis on, kui ma jätan ühe kaksikutest hetkeks diivani peale, siis tuleb Esileedi näpuga vibutama ja moraali lugema. See on sama kindel, kui see, et ma alati Rimis külmalettidelt särtsu saan. Või see, et kui ma üritan roolis Vichy mulliveelt korki maha keerata, on mul hetk hiljem kogu armatuur vett täis pritsitud. Reegel.

Avastasin endal ka selle, et ma olen enda jaoks ootamatult kõrge valuläviga. Ma olen alati olnud hästi püsimatu inimene. Ma ei suuda olla ühe koha peal. Minusuguse paksu inimese kohta on see avaldus justkui üllatav, kuid need, kes on minuga aega veetnud, need teavad, et ma tavaliselt ei ole see, kes laua taga istub, vaid see, kes laua tagant esimesena ära kaob. Esileedi võib rääkida ka minu suutmatusest näiteks filmi ajal filmi vaadata. Ei ole see väga harv juhus, kui ta on filmi pausi peale pannud, kurjalt minu poole vaadanud ja öelnud “palun mine ära”. See võiks olla koht, kus enda püsimatust talle õigustada, kuid selle asemel, hingan ma kergendatult ja kaon.

Minu valulävi teha minu jaoks igavaid asju, on mõõtmatult kasvanud. Paar postitust tagasi kirjutasin ma, kuidas igavlevad lapsed tahavad alati igavleda koos sinuga. Ma saan sellega hakkama. Eile läksime Noorsandiga kiikuma ja see on üpris lõbus tegevus… esimesed 15 minutit. Poole tunni pealt muutub see juba valusalt tüütuks ja sealt edasi ainult eskaleerub. Ma ei tea, mis meie aia kiikudel viga on, aga neil kaob hoog ebanormaalselt kiiresti, mis tähendab, et kogu tema kiikumisaja pean mina juures olema ja teda kiigutama ja eile, kui pool tundi sai täis, võtsin ma eesmärgiks, et mina alla ei anna. Pool tundi on täis ja mingu veel või viis tundi, aga mina alla ei anna. Ok, ma kestsin veel umbes viis minutit, enne kui alla andsin, aga 35 minutit on minu kohta väga hea tulemus.

Kuid ka füüsiline valulävi pannakse mul iga päev proovile. Öösiti katsetab mu suutlikkust valuga toime tulla Noorsand, kes mulle pidevalt läbi une oma jalgadega ribidesse taob. Päeval võtavad selle rolli üle kaksikud, kes on muutunud väga uudishimulikeks ja sirutuvad kõige järgi, mille järgi ulatuvad. Minu habe on nende jaoks põnevam, kui firmaautod maksuametile ja nii kui võimalus tekib, klammerduvad nad selle külge elu eest ning püüavad salk salgu haaval mu habemest vabaneda. Ma küll teen grimasse ja sisistan läbi valu, et ka Esileedi näeks, missugust valu ma pean läbima, mitte tema ei ole ainus, kes pidi lapsi sünnitades kannatama. Kuid erinevalt Esileedist ma ei karju.(Seda tüüpi naljad on meie kodus keelatud, las ma lihtsalt teen selle korra siin ära, et hingelt ära saaks).

Huvitav ongi see, et kõik need avastused enda juures on positiivsed. Jah, ma olen hetkel lühema süütenööriga ja ärritun tavapäraselt lihtsamalt, kuid see on magamatusest. Ma olen kaalus juurde võtnud, kuid see on sellest, et ma söön seda, mis on kiire ja mugav valmistada ning mu meelepärane trenn, milleks on korvpall, langeb samal ajale, kui on Noorsandi vanniaeg ja kaksikute uinumisaeg. Kuid kõik muutused, mis ma olen eneses avastanud, on minu jaoks meeldivad avastused.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga