Isa blogi: „Eiii!!! Ma tõesti ei soovi. Kui tahate, ma värvin pigem teie laed ära ja koristan wc-d!”

01.11.2014

Mina ühes diivani nurgas ja lohutamatult nuttev laps lohutava emaga teises nurgas. Selline pilt on mulle sööbinud mällu ja kui keegi oleks sel päeval sinna tuppa astunud, oleks ta võinud järeldada ei tea mida.

Selleks, et mõista, mis põhjusel seal toas selline vaatepilt ilmnes, tuleb minna päris palju aastaid tagasi, kui see juhtus.

Olin enda heal sõbral Tallinnas külas. Ei olnud teda juba aastaid näinud ja ilkusin ta habeme kallal, sest ma ei kujutanud ette, mis vägi võiks olla see, mis sunnib noore mehe täishabet kasvatama. Kui mu sõber mind täna näeks, ei jõuaks ma teda ära kuulata, sest minu eelmise aasta Movember (mul on nii vuntsid kui ka habe) on mu näos tänaseni ja mingiks ajaks see sinna jääb. Seda peamiselt seetõttu, et ma vaatasin Esileediga enda eelmise aasta habeme eelseid pilte ning ma tegin märkuse, et ma nägin habemeta välja nagu mehelik naine. Ootasin ootusärevusega, et ta minu enesekirjelduse ümber lükkaks, kuid selle asemel, et mult ümbert kinni võtta ja öelda, „Ei Henry, sa ei näe habemeta välja nagu mehelik naine”, purskus ta naerma ja ütles, et ta ei mäleta, et ma nii naiselike näojoontega olnud oleks. Mida iganes. Habe jääb.

Lobisedes sõbraga maast ja ilmast, jõudis koju ka tema abikaasa nende väikese tütrega. Imearmas tüdruk, naeratus kõrvuni ja andis oma issile suure mahlase tervitusmusi. Nagu väga mahlase, terve suu ja nägu oli süljega kaetud. Miskipärast on nii, et need väikesed lapsed, kes alles musitama õppinud on, soovivad seda teha pärani lahti suuga.

Istusime siis neljakesi diivanil, laps isa süles, kes püüdis tulutult isa sõrmi labakäe küljest välja tirida. Ei teadnud, kas laps ei ole mulle tere öelnud, ega ühtegi sõna koju saabumisest lausunud sellepärast, et ta ei oskagi rääkida, või sellepärast, et ta mind häbeneb. Ühel hetkel kõlas uksekell ja all olid naise vanemad, kes tõid maalt head ja paremat ning sellepärast pidid alla minema mõlemad, kuna kolmandale korrusele oli vaja kõik see kraam ka tuua.

Järsku olid mõlema pilgud mulle suunatud. „Henry ole nii kena, tegele paar minutit Charlotte-Priscillaga” (pole pärisnimi. Ta pärisnimi oli midagi sama lihtsat ja “eestipärast”, mis täpselt, ei mäleta. Ma ei saa eriti võõrapäraste nimede kallal ilkuda, sest mu enda nimi ei ole ka päris Juhan või Tiit).

„EIIIIIII!!!! Ma tõesti ei soovi. Kui tahate, ma värvin pigem teie laed ära ja koristan wc-d. Tegelikult ka. Võtke titt kaasa, kuna mina ei kavatse võõra lapsega tegelda, sest mis siis saab, kui ta nutma hakkab? Või kakale tahab. Või mida iganes. Ma pole mingi hoidja!” See on see osa, mis ma tahtsin öelda. Kuid suust tuli välja vaid: „Loomulikult. Peaasi, et ta ei võõrasta.”

„Ah, ära muretse, ta ei võõrasta”, ütles isa last mulle üle andes ja kiirelt alla joostes. Istusin diivanil, käed sirgelt ette välja sirutatud, hoides paariaastast last, kes oli veel ehmunuma näoga, kui mina. Ma ei julgenud liigutada, sest ma ei olnud selleks päevaks kordagi hoidnud süles nooremat, kui 18 aastast. Kas ma võin ta maha panna? Kas ta käia oskab? Miks ta mind niimoodi vaatab? Äkki peaks ta naerma ajama. Kuidas lapsi naerma aetakse? Räägitakse anekdoote? Vaevalt. Neid tuleb vist kõditada, sest see Ferndanda- Yasmine (või, mis ta nimi oligi…), ei paista eriti arusaaja näoga. Kuid kuidas ma kõditan, kui mu mõlemad käed last õhus hoides kinni on? Tuleb vist ninaga kõditada.

Aeglaselt tõstsin ma seda näost valget last enda nina suunas, peas arutledes, mis keha piirkonda ma ninaga kõditama peaks. Kaela? Laupa? Kõhtu? Teeme kõhtu. Samal sekundil, kui mu nina vaevu tema kõhtu puudutada jõudis, tuli selle ehmunud tite suust kõige õnnetum hädakisa, mis ta esile kutsuda suutis. Mitte ainult ei vääksunud ta südamepõhjast, vaid ta hakkas ka rabelema ja ma oleksin ta peaaegu maha pillanud. Mida ma nüüd teen? Kuidas ma teda lohutan?

Asetasin ta diivani ette põrandale kõhuli ja teadmatusest, kuidas edasi tegutseda, patsutasin ma lohutavalt ta selga. Nii kui ma patsutuseks käe ta seljale panin, võimenes nutt 10 korda väljemaks. Jookseks alla vanemaid otsima? Nad ju nagunii kohe tulevad. Kuidas siis laps maha rahustada? Äkki kavalusega? Geniaalne idee Henry! Mis on see, mida see laps hetkel kõige rohkem tahab? Mis muudaks ta rõõmsaks? Loomulikult vanemad!

Naeratades läksin põrandale nutva lapse kõrvale, silitasin kaastundlikult ta pead ja ütlesin: „Kui sa kohe nutmist ei lõpeta, siis su vanemad ei tulegi tagasi”. Misasja ma just ütlesin? Ma tahtsin ju öelda, et lõpeta nutmine, nad tulevad kohe tagasi, aga ärevuses läksid sõnad sassi. Võite ette kujutada, et mitte ainult see nutt ei jäänud järele, vaid see läks jälle kordi valjemaks.

Ja siis see päästev ukse snepperi hääl ning ema tuli oma kottide ja korvidega tuppa. Ta pillas hetkega kõik oma asjad põrandale ja jooksis lapse päästmisele. Võttis ta sülle ja kallistas oma mitu minutit enne, kui lapse šokk hakkas üle minema. Ning siis ilmnes see, mida ma kõige rohkem kartsin – Jessica-Britni oskas ka rääkida!

„Emme, onu ütles, et te ei tulegi enam kunagi tagasi ja ta nuusutas mu kõhtu.” Selle asemel, et mõista, et laps ajab pada, see ei ole ju loogiline ja võimalik , et ma midagi sellist teeks (kuigi mõlemad väited olid tõsi…), võttis ema oma lapse veel innukamalt kaissu ja küsis mult, et mis mul viga on? Loomulikult oleksin ma tahtnud ennast õigustada ja selgitada olukorda, kuid hetkel ei olnud vist õige moment seda teha, sest laps tundus neile hetkel tähtsam olevat. Seal me siis istusime mina ühes diivani otsas ja ema Antoinette-Francescaga teises.

Mis on kogu loo moraal? Esiteks – ma ei kavatse mitte kunagi mitte kellegi last hoida! Seda isegi nüüd, kui ma tänu noorsandile asjaga paremini kursis olen. Teiseks – isegi, kui te laps ei võõrasta, siis ärge jätke teda inimese juurde, keda laps põhjalikult ei tunne. Olime mõni päev tagasi sõpradel külas, kes maja müüvad ja meie tahame võib olla, et nad selle meile müüksid ning jätsime maja tuuril hetkeks noorsandi väikese kaheaastasega kõrvaltuppa uudistama. Mõni hetk peale ruumist väljumist oli noorsandil õnnetu nutt lahti ning ta vajas kohest ema kalli, et šokist üle saada, sest hetkeks oli ema ta vaateväljast kadunud. Kuid, kui see oleks kestnud mitu minutit nagu minu puhul tookord ja seal teises toas oleks olnud üks meheliku naise näoga paks mees, kes tema kõhtu nuusutab ja ähvardab vanematest ilma jätta, oleks nutt tõenäoliselt selle võrra õnnetum olnud. Vaene Izolda-Rihanna.