Sina vaatad, et ma lihtsalt jalutan, aga tegelikult…

18.12.2013

Mõtlesin, et teen järjekordse postituse paksuse teemal. Mis kaasneb ülekaaluga. Tean, et paljudel vaesekestel ei õnnestu seda kunagi kogeda, siis ma jagangi. Jagan oma nädalat ja mõtteid.

Kui ma seadsin eelmises postituses endale detsembri eesmärgiks, et ma kõnnin kuu jooksul 36 km, siis ei olnud see mu esimene valik. Ma mõtlesin ,et seaks eesmärgi, mis oleks selline kergemapoolsem ja 20 km oleks hea number, sest ma ei viitsi nagunii siin sopa sees ringi mütata. Kuid otsustasin lõpuks siiski selle numbri pea kahekordistada, et oleks ikka pingutuse maitse juures. Tänaseks on nädal möödas ja üle poole 36km-st läbitud.

Kuna ma korvpallis hetkel reievigastuse tõttu käia ei saa, siis ma pidin valima mõne rahulikuma tegevuse ning kõndimine on mulle hetkel sobiv. Mis ma küll avastasin, oli see, et nauditavaks kõndimiseks peab olema seljas mugav riietus. Esmaspäevane ring algas Ülikooli Kliinikumi juures, kus me Esileediga käisime järjekordses perekooli loengus kuulamas, kuidas beebiga igast asju teha.

Kui selle loenguni oli mul suurim hirm mähkmevahetus, siis selles loengus sain aru, et tegelikult ei peaks ma seda üldse kartma…. sest ees on ootamas palju hullemaid asju! Kuid ma ei hakka siin tulevasi vanemaid traumeerima ja lasen teil need asjad endil avastada. Igatahes on nabaväädi hooldus vahva (judinad käisid just üle selja).

Kuid ma otsustasin peale loengut ringiga jala koju minna ja ring kujunes pea 8 km pikkuseks. Täiesti tõene on väide, et su vaim annab tuhat korda enne järele, kui su keha. Kuna ma olin loengul, siis ei olnud mul sel päeval jalas dressipükse ning teksad ei ole minu jaoks kõndimisel kõige mugavamad. Kes iganes on ülekaaluline olnud, teab, et kui jalas ei ole mugavad dressipüksid, siis higistama hakates, ei ole nende kõvade õmblustega pükstega eriti mugav käia.

Loomulikult kulub ka aluspesu seetõttu rohkem. Aluspükse kulub tõesti palju. Kui kintsud ikka üksteise vastu käivad, siis kulutab see ka aluspükste kangast. Kogu selle hõõrdumise võiks ju tegelikult nutikamalt ära kasutada ja toota elektrit ning niimoodi Eesti Energiale vähem maksta. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma liigun kiiremini, kui istumine, kulutan ma läbi paari trussikuid.

Kusagil kolmandal-neljandal kilomeetril hakkaski peas võitlus pihta, et ok, jõuan Säästukani ja kutsun auto järgi. Ei kutsunud. Ok jõuan Konsumini ja kutsun auto järgi. Ei midagi. Ok jõuan Kaubamajani ja kutsun auto järgi ning ikka ei midagi.

Saingi aru, et selleks, et eemärk silme ees püsiks, tuleb endale seada väikseid eesmärke. See ei käi ainult kõndimise kohta, vaid iga tegevuse kohta, mida sa 100% ei naudi. Kuid loomulikult on raske teha asju, mida sa parema meelega ei teeks. Ka mina ei tahtnud peale lühikest aega enam kõndida. Mul tuli see kuidagi enda jaoks põnevaks muuta. Hakkasingi ise endaga erinevaid võistlusi pidama. Näiteks järgmise puuni on mul aega 20 sekundit ja hakkan mõttes sekundeid lugema ja iseendaga võidu tegema. Teine võistlus oli see, et nägin eemalt valgusfoori ja tegin endale ülesandeks, et ma pean nüüd enda tempo nii sättima, et ma ei jääks valgusfoori taha seisma, kuid samas ei tohi tempo liiga aeglaseks ka minna. Eriti hea on, kui sinust paarkümmend meetrit eespool kõnnib keegi, kes on natuke kiirema tempoga, kui sina ja loomulikult tuleb eesmärgiks seada, et sa pead temast ette jõudma enne, kui ta kusagile ära keerab. Oht on siinkohal küll see, et see kiirkõndija, kes eespool kõndis, ei keeragi ära ja tal on sinuga sama marsruut, siis tuleb sul tempot hoida, sest kuidas sa lased ta uuesti endast mööda… Ja selliseid mänge ma enda mõtteis mängin, et hoida asja enda jaoks huvitavana.

Ma olen lapsest saadik päris hea fantaasiaga olnud ja pidevalt erinevaid mänge peas välja mõelnud ja ma usun, et enamus meist teeb selliseid asju, isegi kui me seda endale ei teadvusta. Näiteks kui on ruuduline põrand, võid sa liikuda edasi ainult mööda ruute nagu ratsu malend. Või sa vaatad, kas sa jõuad hinge kinni hoida kui sa liigud punktist a punkti b. Või see ei ole nii tavaline ja ma olen lihtsalt imelik, et selliseid asju teen? Anna teada ja lohuta mind, et ma pole ainuke 🙂

Igal juhul jõudsin ma tol päeval koju.

Söömisega olen ma ka kenasti joone peal ja kaal liigub minu jaoks soodsas suunas. Järjest enam tekitab minu jaoks imestust erinevate dieedi asjatundjate soovitused süüa teadlikult vähem kaloreid, kui sa tarvitad ja liigutada rohkem, et kaloreid rohkem põletada.

Ma vaatasin ühte videot internetis, mis oli väga hea vaatamine. Jään hetkel võlgu, mis video see oli, kuid seal tõstatati järgmine küsimus: Kui keegi ütleks sulle, et ma tegin super hea õhtusöögi ja vaata, et kui sa õhtul sööma tuled, et sul kõht kindlasti hästi tühi on. Mis on need asjad, mida sa sel päeval teed, et sul õhtul kindlasti hundinälg oleks? Loomulikult üritad sa päeva jooksul vähem süüa, sa üritad süüa kergeid asju, mis su kõhtu väga ei täidaks, sa üritad olla aktiivne, sest mida rohkem sa energiat kulutad, seda näljasem sa oled.

Kas pole mitte huvitav- see on TÄPSELT see, mida on meile pidevalt selgitatud, et see ongi normaalne viis, kuidas kaalus alla võtta. Mõni ime siis, et valdav enamik ,kes seda selliselt proovivad, läbi kukuvad või suisa käivad nendel maovähendusoppidel, sest nad ei suuda aru saada, kuidas nad peaksid selle uue elustiiliga toime tulema, kui nad on kogu aeg näljased. Lastaksegi endil ära lõigata osa nende täiesti tervest organist ja arvataksegi, et probleem on neis. Nende tahtejõus. Mitte viisis, mis on eos läbikukkumisele määratud.

Ka minul oli väga raske lahti lasta sellest usust, et ma PEAN lugema kaloreid ja sööma vähem, kui mu päevane baasvajadus on. See oleks jah üks viis. Kuid minu elu ei peaks mööduma ennast piirates ja tahtejõudu kasutades, vaid ma olen reaalselt endale võtnud paleo Ardi mõtlemise, et ei ole neutraalseid toite, kõik toidud teevad sulle natukene head või natukene halba. Kui ma söön päris toitu ja mu mõtlemine on paigas, ei tunne ma ennast ilmajäetuna, vaid ka see on minu jaoks väljakutse, et ma sööksin 80% ajast toitu, mis teeb mulle natukene head.

Eelmise nädala väljakutse oli see, et ma pidin oma ajatapmisportaalides vähendama tööajal veedetud aja ühele tunnile. Failed miserably. Ma ei tea, mis on see, mis aitaks mul sellest netisõltuvusest lahti saada. Peaksin äkki Esileediga kusagile minema, kus pole netti. Või on hästi aeglane, et ma ei viitsiks oodata, sest lehed laevad üliaeglaselt. Kui keegi käib modemiga netis, siis kutsuge külla!

Selle nädala eesmärk. Ma pean igapäev tegema kokku 4 minutit planku. Teen korraga nii palju kui suudan, kuid kokku peab tulema 4 minutit. Ma ei pea silmas, et kaks õhtul ja kaks hommikul. Ma pean silmas, et ma teen järjest 4 minutit, puhkepausidega. Mu kere- ja alaseljalihased ei ole tugevad ja plank on minu jaoks üks väga ebameeldiv harjutus.

Muide, meil sai kauaoodatud garderoob lõpuks paika, mis on väga tore.

Tsau!