Mida ma ei söö
18.08.2013
Jätkub minu paleo 30 päeva. Kuigi ma võtsin endale eesmärgiks 30 päeva, siis ma ei ole kindel, et asi sellega piirdub. Ma tõenäoliselt lülitan mõne asja sisse tagasi, kuid usun, et laias laastus paleo toitumine jääb siiski püsima. Ma lihtsalt ei tunne millestki puudust ja toidulaud on väga tervislikuks läinud. Lisaks on näksimisest saanud asi, mille pärast ma ei muretse üldse enam, sest tavaliselt leiab tee suhu tomat, kurk, pähkel või õun.
Kuid ma räägiks korraks, mida ma selle 30 päeva jooksul ei tarbi. Esiteks ei tarbi ma piimatooteid. Tegelikult olen ma oma mõtetega selleni jõudnud juba enne seda paleo teemat, et tegelikult ei ole piima joomine kuidagi inimesele loomulik. Piim on vastsündinute toit. Isegi lehmad joovad vett. Kuigi isegi siinkohal on alati mõni erand. Nagu näiteks see lehm SIIN. Kuidas saab siis normaalne olla see, et me võtame hoopis teise liigi, ajame ta tiineks, et ta piima annaks ja siis lüpsame ta tühjaks ja joome ise ära. Hullumeelsus :). Kuid ma ei ole oma suhtumisega radikaalne ja mul pole midagi selle vastu, kui keegi soovib seda tarbida. Eriti tänapäeval, kui piimatooted on väga suureks osaks keskmise inimese igapäeva toidust. Üks asi, mida ma sooviksingi tagasi panna enda toitumisse peale 30 päeva, on parmesani juust.
Ma ei söö ka teraviljatooteid. Sealhulgas ka quinoat, tatart, kaera jne. Rääkimata nisust ja odrast. Paleo põhimõte on süüa võimalikult sarnaselt, kuidas sõid inimesed 10 000 aastat tagasi. Kuigi ma ei usu siiski, et 10 000 aastat tagasi lihatoidu osakaal nii suur oli. Selleks, et põder kätte saada, tuli ikka korralikult vaeva näha. Kuid korilase ning küti toidulaual ei olnud teraviljakultuuri tooteid ja paleo põhimõtete kohaselt, ei ole meie seedeelundkond kohanenud nii suure teravilja tarbimisega. Käisime siin esileediga ühe itaallase sünnipäeval ja pole keeruline arvata, mida seal pearoana pakuti. Loomulikult pasta. Istusin seal siis ja sõin viinamarju ning jõin vett peale. Tordi ajal sõin mina siis banaani… ja jõin vett peale. Võiks arvata, et see oli minu jaoks keeruline, kuid absoluutselt mingit kiusatust polnud. Mul oli isegi hea meel, et mina neid asju sööma ei pidanud. Mitte, et neil midagi viga oleks olnud. Ei, kõik lõhnas ja nägi suurepärane välja. Kuid ma tean, missugune mehine ports mulle oleks suhu rännanud. Mõtlesin sellele ja jõin vett peale…
Ka ei söö ma suhkrut. Suhkrut selles mõttes, et rafineeritud suhkrut. Ma tarbin tooteid, milles on looduslikult suhkur sees, nagu marjad, puuviljad, juurviljad. Kuid ma väldin tooteid, millele on lisatud suhkrut. See tähendab põhimõtteliselt seda, et välistatud on KÕIK valmis tooted. Üks päev ostsin endale Rimist keedetud krevette. Mõtlesin, et mis seal ikka sees peale soola olla saab. Pärast loen paki peal (lahtiselt ostes panevad nad hinnasildile ka toidu koostise) sool, suhkur ja mingi keerulise nimega asi veel. No kuulge. Jätke krevetid rahule :).
Hetkel ei tarbi ma ka kartulit. Tõenäoliselt tuleb kartul mingil määral menüüsse septembrist tagasi. Kuid jällegi- ma ei ole selle 19 päeva jooksul seda absoluutselt igatsenud. Ma ikka sirvin sedapaleo kokaraamatut arvutis ja tegelikult on kartulile nii palju alternatiivi, mille peale ise ei tulegi. Just arutlesime esileediga Jamie Oliveri saadet vaadates, et kui avatud mõtlemisega tema ikka toidutegemise koha pealt on. Mul on alati kõike tehes üks kindel, välja kujunenud tehnika. Jamie, aga mõtleb täielikult kastist välja. Oleks ise ka köögis sama loov. Aga näe, ei ole. Selleks ongi kokaraamatut vaja 🙂
Selleks, et olla mingil alal loov, selleks peavad põhitõed olema täielikult selged. Alles siis tuleb juurde loovus. Korvpallur, kes korvpalliplatsi peal imesid korda saadab, ei saa olla baasteadmistes koba. Advokaat, kes on geniaalne ja leiab seaduse lüngad, peab olema seadustega väga väga kursis. Fotograaf, kes tuleb uute ideede peale, peab eelnevalt olema väga pädev kompositsiooni, fotoaparaadi võimalustega ja valgustuse alal. Kokk, kes tuleb uute ideede peale, peab teadma, kuidas süüa teha. Sain vist nüüd oma rohkete näidetega oma mõtte edasi anda.
Kuid järgmises postituses kirjutan siia oma päeva menüü, et oleks ehk parem ülevaade. Praegu sai kirja pandud asjad, mida ma ei söö. Kuid, mida ma siis söön? Varsti saad teada!
PS! Tänased pildid, said tehtud täna õhtul ja ei lähe eriti jutuga kokku. Esimese pildi pealkirjaks võiks olla “Jumal tänatud ämma ja vanaema eest”. Suvine juurviljavalik tuleb ise koju kätte- kabatšokid, tomatid, kurgid, sibulad, kapsad, paprika. Oleme väga tänulikud obroki eest (obrok- tõenäoliselt seda sõna ei olegi tegelikult olemas, kuid nii nimetab Põlvamaalt pärit esileedi aiasaadusi. Seega vabandan ette pudikeele kasutuse eest!) Teisel pildil on kuivatatud kale, mille me ostsime pühapäeval (18.08) Ökolaadal Karilatsis. Nad ütlesid, kale on Eesti keeles lehtkapsas, kuid minu mäletamist mööda on see käharkapsas, kuid ma võin täiesti eksida ka. Kolmandal pildil on supp, mille ma täna tegin. Väga hea sai.
Paleodieet tundub huvita, aga ma ei saa aru ühest piirangust. Miks mett ei tohi süüa? Mesilased olid olemas ka kiviajal, lihtsalt siis ei saanud mett nii kergesti kätte. Ma ise usun teooriat, et inimesed on magusa ja rasvase toidu järele nii maiad just sellepärast, et meie kehad on arenenud otsima kõige kõrgema toiteväärtusega aineid. Probleem on lihtsalt selles, et kui nüüd lähed poodi ja ostad, siis kiviajal pidi seda õnnetut mesilasepesa tükk aega taga otsima ja mee kättesaamiseks harilikult kaelamurdvaid trikke tegema. Nii, et selles osas ma olen kahtlev. Samas ma ei leidnud üles, et kas sa soola tohid süüa? Nüüd kui irisemisega ühele poole saadud 🙂 lisan veel seda ka, et tundub väga teostatav dieet ja ma soovin sulle palju edu ning loodan, et tekivad ka uued tervislikud harjumused. Harjumuse tekkimiseks pidi ju ainult 7 päeva kuluma ning kinnistamiseks 30 päeva.
Mesi ongi kahe otsaga asi ja vist peamine põhjus, miks mesi kahe otsaga on, ongi sel põhjusel, mis sa välja tõid. Mesi oli küll olemas, kuid selle kätte saamiseks tuli väga palju vaeva näha. Mesi ei ole otseselt keelatud (mahemesi), kuid kui eesmärk on kaalulangetus, siis mees sisalduv suhkur ei soodusta veresuhkru stabiilsena püsimist. Seda öeldes, olen ma ikka mett tarvitanud. Mitte palju, kuid aegajalt mustika-pähklisegule lisan lusika.
Soola kasutan. Küll võimalikult rafineerimata. Meie puhul siis seda roosat Tiibeti soola (või nimetati seda Himaalaja soolaks?). Soola ei panda paleo retseptidesse sisse, sest see saadaks vale signaaali, justkui oleks sool oluline. Sellisel määral nagu jälle keskmine inimene Eestis soola tarbib, ei ole ta kindlasti vajalik. Paleo järgi ei elanud paljud inimesed mere ääres ja seega soola kätte saamine võis olla raskendatud. Kuid mina kasutan soola, kuigi olen seda tunduvalt vähendanud. Seda ka oma kõrge vererõhu tõttu.
Aitäh, et viitsisid iriseda 😀