Kus Esileedi käis ja Eesti blogiauhindade galast ka

18.06.2018

Mis tunne on olla kolm päeva kolme lapsega üksikisa? Seda ma tegelikult teada ei saanudki, sest kuidagi läks nii, et Noorsand veetis nädalavahetuse maal, Esileedi vanemate hoole all ja samal ajal tuli mul kaksikuid lõbustada. Mingil määral on mul sellest kahju ka, sest see ei olnudki mingi eriline väljakutse, kuna kaks 2,5 aastast last on nii lihtne. Lihtne on ka see, kui kodus on ainult Noorsand. Kuid pane kaksikud ja Noorsand kokku ja asjad hakkavad juhtuma. Selles mõttes läks üpris libedalt ja ka erilisi kilde ei tulnud, kuna meie pere ülekaalukas naljahammas on ikka Noorsand.

Kus Esileedi siis käis? Ma ei ole päris täpselt aru saanud. Mingis sellises laagris, kus enamus inimesi on veganid ja taimetoidulased, kannavad mugavaid laiu pükse, hindavad ökot ja räägivad asjadest, mis keskmise skeptiku vihast nutma ajaks. Mina olen muide väga suur skeptik, aga see on miski, mille kallal ma tööd teen, et jääda küll skeptiliseks, aga austada teiste inimeste maailma nägemusi ka. Igal juhul tuli Esileedi koju ja oli nii vaimustunud kogu üritusest ja teatas, et tal oli nii vaja seda patareide laadimist ning pangu ma endale kalendrisse kirja, et ka järgmisel aastal, umbes nädal enne jaanipäeva, on tema kolmeks päevaks kadunud. Vaatame. Oleneb, kuidas ma enda graafikut ümber mängida saan. Sest äkki teeb EBA (Eesti blogiauhinnad) tuleval aastal läbi mõned põhimõttelised muutused ja ma osalen taas, siis kuidas ma saan, kui Esileedi samal ajal puid kallistab. Ma niisama nokin. Puude kallistamine on täiesti ok. Välja arvatud kaskede. Kased on tropid. Lepad ka.

Aga sain hakkama kaksikutega ja ma olin üldse nii tubli isa. Kolme päeva jooksul ei tõstnud ma laste peale kordagi häält. Nad küll korraldasid nii mõndagi, aga ma tean ju, et Esileedi on suuresti nende turvaisik ja ma üritasin seetõttu eriti osavõtlik ja õrn olla. Näha oli, et nad igatsesid ema, sest ka Piiga mängud olid sageli sellised mõtlikud ja õrnad emarollid. Tavaliselt on ta kaak, kes majas seinu ümber ajab. Nüüd oli ta selline nukk süles, kaugusesse vaatav ja ohkav. Õnneks mitte kogu aeg. Lisan tänasesse postitusse pilte, mis sai tehtud nädalavahetusel, kuna ülejäänud jutt tuleb EBAst ja mul selle kohta pilte pole.

Aga räägiks mõne sõnaga ka EBAst. Kas ma nüüd tagantjärgi oleksin tahtnud sellel osaleda? Ei, sest ma olen oma olemuselt ka pigem introvert ja ma ei ole väga vaba suhtleja. Alati kui ma mõnda pooltuttavat esimesena teretan, on see minu jaoks väikene võit ja ma käin päev otsa heatujuliselt ringi. Ma ei oleks ette kujutanud, et ma oleksin end seal laval diivanil istudes mugavalt tundnud (kui ma oleks mingis kategoorias võitnud). Teate seda tunnet, kus sa annad intervjuu ära või pead kellegagi vestlust ja läheb mingi viis minutit mööda ja siis tuleb sulle pähe maailma parim lause ja sa ei jõua end ära kiruda, et miks see sulle siis pähe ei tulnud, kui vestlus pooleli oli? Noh, see on põhimõtteliselt minu elu. Seega, nii nagu suurele osale blogijatest, sobib ka mulle suhtlus kirja teel palju paremini. Kui ma oleks suhtleja ja sorava jutuga, teeks ma ammu ka video blogi.

Mis oleks mulle olnud sobivam lahendus? Mul ei ole mingit probleemi väikeste burnidega, ehk heatahtlike ärapanemistega, aga mulle oleks meeldinud, et õhtujuht oleks keegi, kel oleks mingigi taju blogimaailmas toimuvaga. Jah, inimestele meeldib nali, isegi selline nali, mis on nende kulul, aga seda vaid juhul kui talle ei ole prožektorid otse peale suunatud. Ehk nalju võib visata nii, et keegi ei tunneks ennast sellepärast halvasti, sest sa pead sellele kohe reageerima, aga kui sa oled prožektorite väljas ja pead kohe vastama kohmetuks tegevale naljale, siis enamus inimesi tunneb piinlikkust… Inimesed olid Anu diivanil suures osas nii kaitseseisakutes ja kidakeelsed, mis on täiesti mõistetav. Kultuuriblogide võitjal tulid õnneks vastu-burnid ka eriti sujuvalt välja.

Ma olen tajunud, et Meelisele meeldib tähelepanu ja ma arvan, et ta oleks võinud ise katsetada õhtut juhtida, sest mingil määral ta ju ikka tajuks blogide põhjal ära, mida keegi naljakaks peab. Kes mis teemal tundlik on.

Mida ma loodan blogiauhindadest järgmiseks aastaks – täielikku restarti ja läbi mõelda, kuidas edasi. Kuid ma ei ole väga optimistlik selles, sest ma lugesin Marimelli blogist, et sel aastal oli osavõtjate rekord, kes kohapeal käis ja seda isegi ilma nende kümne blogita, kes end kirja ei pannud. Ehk äkki korraldajale siis sobibki hetke lahendus, kus suurema lugejaskonnaga blogid on enamjaolt eemale tõmbunud ja et uued on pildis ning kohal rohkem rahvast. Siis ei tulekski midagi muuta, sest organisatoorse poole pealt, mis videoülekandes näha oli, oli kõik väga hea ja professionaalne. Ehk välimuselt suurepärane. Tööd tuleks teha ürituse südamega.

Minu silmis, tuleks leida viis korraldada üritus nii, et selle võit oleks oluline. Aastaid on paljud osalejad uhkustanud sellega, et ma panin end nalja pärast kirja ja mingit promo enda poolt hääletamise eest teinud. Miks sa siis ennast kirja panid, kui sa võita ei taha? Inimesed ei tee asju,kui sa neil seda konkreetselt ei palu. Ja kui sa teed promo, siis sa ei saa promoga ju neid hääli, kes sinu poolt tegelikult hääletada ei taha, promoga sa lihtsalt kindlustad, et kõik, kes hääletada soovivad, teaksid, et selline asi üleüldse toimub. Eestlaslik tagasihoidlikkus aga ei lase meil seda teha.

Üritusele tuleks teha täiesti uus PR, et see oleks ihaldusväärne auhind ja üritus, et see innustaks blogijaid kirjutama huvitavamat sisu, osalema põnevates projektides ja seda huvitavalt kajastama. Ja isegi mitte auhind, vaid see teadmine, et sinu panust märgatakse. Tunnustusvajadus on isegi Maslow püramiidis olemas ja me kõik vajame seda. Eriti kui me kirjutame avalikult – me ju alati täname, kui keegi avaldab kiitust ja mis see EBA diplom muu on kui üks suur kiitus. Ka väiksed suudavad teha suuri asju. Alles siin üks blogija, kellest ma varem midagi kuulnud polnud, tegi ülevõlli naljaka postituse, kus ta pilas eneseirooniliselt blogijate pildistamistehnikaid. Naljakas ja sai kindlasti tähelepanu ning võinuks kindlasti konkureerida mingile eripreemiale.

See peaks olema üritus, milles tahavad osaleda kõik blogijad (nagu näitlejatele Oscar – tunnustus panuse eest filmimaailmas), ehk see on nagu koht, kus kord aastas inimesed kokku tulevad,vanu nägusid näevad, lepivad omavahel collabe kokku, vahetavad kontakte jne ja auhindadega tunnustatakse neid, kelle jälgijad osalejaid kõige enam võitjaks soovivad. Ehk enim hääli saavad. Pluss eritunnustused, et ka väiksemate lugejaskondadega blogidel oleks väljund ja väike ootusevärin, et äkki keegi märkas, kui naljakalt/põnevalt/teistmoodi ma midagi kajastasin. Selleks peaksid nad esitama mingi postituse/postituse sarja, mis nende silmis võiks teiste šedöövritega konkureerida. Otsustajaks oleks žürii. Need on minu kaks senti nagu öeldakse.

Aga ma arvan, et hetkel oleks hea aeg kõigil lugejatel ja blogijatel teha sisulisi postitusi ja kommentaare, et mis peaks muutuma, et see üritus veel paremaks teha. Ka ilu- ja moeblogijad (kes minu blogi suure suure tõenäosusega ei loe), võiksid arutleda, et mida see nõuaks, et nad osa võtaks. Aasta on järgmiseni aega, et maha istuda ja ideid arutada. Kui on konflikt nende ja korraldajate vahel, siis lahendus ei ole kumbagi poolt materdada, vaid pakkuda ideid, kuidas edasi minna.

Blogin igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel ning vahel tihedaminigi. Postitused on alati üleval hiljemalt kell 11:00.