Isa blogi: kuidas kiiresti liikuvat ja sokki imevat objekti pildile saada, selles on küsimus

27.09.2014

Palju on selliseid, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Lapsest pildi tegemine ei ole enam nii lihtne nagu see oli veel mõned kuud tagasi. Eriti, kui sa püüad teha kvaliteetset pilti, kus fookuses on näiteks ainult lapse pea ja ülejäänud taust on udustatud. Mul on selleks puhuks ostetud isegi hästi suure avaga objektiiv, mis võimaldaks mul kenasid portreefotosid teha. Kuid noorsand ei paista eriti kunstiinimene olevat.

Vahet ei ole, kas ma püüan teda pildistada kaamera, telefoni, või tahvliga, on see tema jaoks just kui märk, et see on aeg, kui ta peab pööraselt ringi tuustima. Viskasin siis kõhuli, et saada üks hea kaader, sest poiss mängis ennastunustavalt sokiga, mille ta hetk tagasi endalt jalast kiskus. Kas ka teie puhul on see, et tavaliselt püsib jalas ainult üks sokk? Üks sokk kaob miskipärast alati poolel teel. Seda lutsutades ja imedes, käes hoides ning seda vehkides, tundus mulle kui suurepärane hetk, mida jäädvustada. Kahjuks mu kaamera ei oska vaikselt fokusseerida ja nii kui noorsand kuulis seda häält, mis ta süljest nõretava näo fookusesse sai, kukkus sokk ta käest ja enneolematu kiirusega roomas ta kaamera suunas. Oligi idee rikutud. Ma oleksin võinud ju ka käsitsi fokusseerida, kuid esiteks ma ei tea kunagi kaua ta tähelepanu mingil tegevusel püsib ja teiseks, ei ole see mul kunagi meeles, kui pildistamise hetk käes on.

Ma ei tea, mis selles kaameras nii paeluvat on? Tõenäoliselt pakub see talle nii palju huvi sellepärast, et kaamera ja muu tehnika on just see, mis me ta nina juurest ära tõstame, et ta seda enda suhu ei topiks. Või on tal sama sündroom nagu paljudel inimestel, kes tänitavad su kallal terve õhtu, et sa kaamera kaasa võtsid ja õhtut püüad jäädvustada. Iga kord, kui sa pilti teed, panevad käed näo ette, või teevad tobedaid nägusid ja hiljem kurdavad, et nad ei jää piltidele kunagi normaalsena (huvitav küll miks?) ja kui sa oled neist pildi teinud nii, et nad ise tähele ei pannud, kus nad näevad normaalsed välja, paluvad nad selle endale saata ja päev hiljem on see nende Facebooki profiilifoto.

Äkki noorsand ronib kaamera ette täpselt samal põhjusel, sest ta arvab, et ta ei ole fotogeeniline ja kui ta kogu aeg liigub, siis tuleb pilt udune ja keegi ei viitsi vaadata uduseid pilte. Seepärast enamus pilte, mis mul viimasest ajast on, ongi pildid, kuidas noorsand roomab kaamera suunas, või kui ta magab. Kuid une pealt ei saa ma ka eriti pilte teha, sest ta ärkab iga pisemagi müra peale üles. Arvesse lähevad ainult need mürad, mis korteris sees juhtuvad.

See müra, mis väljast poolt tuleb, ei paista teda kuidagi segavat. Meil ehitatakse kõrvalkrundile uut maja ja seal on pidev lihvimine, saagimine, segumasinate müra, kopa mootori hääl ja veoauto juhtidele märguandeks pidev signaalitamine. Mitte midagi – see ei sega tema und vähimalgi määral. Magas rõdu peal, kui ma rõdust paari meetri kaugusel muru niitsin. Kohe üle tee on bussipeatus, kus noored roppude hõigetega mööduvaid naisi meelitada püüdsid – polnud parim strateegia. Kuid ka see ei seganud tema und mitte mingil moel. Piisab mul korteri tagumises otsas salvrätik maha pillata või natuke valjemalt neelatada ja hetkega on tal uni läinud ja tal vaibumatu vajadus teada saada, mis meeletu müra seal teises toas toimub. See on ainult üks põhjustest, miks tal hüüdnimi „kutsu“ on tekkinud. Lapsi kutsutakse tavaliselt kiisudeks või linnupojadeks vms, kuid meie oma sai nime kutsu – sest ta jälitab kõike liikuvat, lakub kõike liikuvat ja liikumatut, sülg ripub nagu buldogil ja ta valvab kodu, ärgates iga pisimagi liikumise peale.