Makaronide evolutsioon pastaks

Postitus valmis koostöös Food Studioga

Mäletan, kui ma kuulsin esimest korda, et keegi ütles makaronide kohta pasta. Mis mõttes pasta? Makaronid ei ole pasta! Hambapasta on pasta! Purgi sees on tomatipasta, aga see millele sina osutad, ei ole pasta, vaid pesueht makaron. Sest nii olen ma üles kasvanud. Süües makarone. Tänaseks päevaks olen ma loomulikult jõudnud, sinnani, kus see on pasta ja makaronid ei ole üldine nimetus, vaid pelgalt pastasort. 

Kui ma tuletan meelde, kuidas me lapsepõlves makarone sõime, siis need olid alati ühte moodi – keedetud makaronid, kuhu oli sisse pandud hakkliha või mingi vorsti või viineri tükke. Kõik. Makaron ei olnud kunagi minu lemmiktoit, sest see oli maitsetu, kuiv, igav. Ja millest neid üldse Eestis tehti, et need nii hallid ja nigelad välja nägid. Maitsesid sama moodi. Ega meil kodus ei olnud ka mingeid värskeid ideid selles vallas ja ma arvan, et kuni vanuseni 21 oli see ainus viis, kuidas ma makarone sõin – valged(loe:hallid) makaronid hakklihaga. Lisandiks ketšup.

Kui ma kolisin 21 aastaselt Iirimaale ja nuusutasin võõrast kultuuri, oli seal köögitööliseks ka üks Sardiiniast pärit noormees nimega Paolo Farina. Ma ei tea, miks ta nimi mulle meelde jäi. Võib-olla sellepärast, et talle külla minnes ja õhtusöögile jäädes, maitsesin ma oma elu esimest pastat, mis ei olnud lihtsalt keedetud makaron hakkliha ja ketšupiga. Mul on nii selgelt meeles, et need olid penned, mis olid segatud imelise tomatikastmega, milles oli tajuda chorizot (samuti esmakogemus), basiilikut ja peale riivis ta juustu, mida ma kunagi varem proovinud polnud. Parmesani. Istusin ja sõin ja mõtlesin, et ma olen elanud pika elu, ära proovinud vist kõik viinad, mida Eestis müüakse, aga ma ei ole kunagi selle pealegi tulnud, et makarone võiks süüa ka kuidagi teisiti, kui hakkliha ja ketšupiga. Kui rääkisin Paolole, kuidas Eestis neid süüakse, arvas ta õhtu lõpuni, et ma teen nalja. Ainuke koht, kuhu ketšup käivat, olla friikartulid. Tõeliselt silmiavav kogemus.

Hakkasin mõistma, mida kõike makaronidest teha saab, mis nüüd mu mõtteis hakkas muutuma pastaks. Hakkasin märkama tooteid, mida ma kunagi näinud polnud. Poodides olid riiulitel valmis pastakastmed, restoranides pakuti pastat. On täitsa võimalik, et ka Eesti restoranides neid pakuti, aga kuna ma olen pärit perest, kus meil rahaga kiita ei olnud, siis peamine restoran, mida ma endale aeg-ajalt lubada sain, oli legendaarne Toidutorn Tartus, mis pakkus peamiselt maitsetugevdajatega üle pihustatud friikaid ja lägaburgerit.

Need poe pastakastmed olid täitsa söödavad. Vähemasti alguses, aga kui sa sööd midagi piisavalt kaua, hakkad sa ka selle maitsenüansse paremini tabama ja mingil hetkel tundsin ma, kuidas need kõik on ülesoolatud, kuidas neis on peidus rääsunud rasvamaitse ja ka purki vaadates, oleks ma pidanud olema doktori kraadiga keemik, et mõista, mida kõik need ühendid tähendavad.

Hakkasin leiutama oma pastakastmeid ja kui ma juba Esileediga koos olin ning talle pastat tegin, siis iga kord, kui ma talle seda taas pakkusin, lõid ta silmad särama, et iga korraga olin ma saavutanud maitsvama tulemuse kui eelmisel korral. See on isetegemise mõnu – sa saad ise timmida kõiki roa osi algusest lõpuni. Kuid mingil hetkel tekib paratamatus, et valikust jääb alles paar tükki, mis sul kõige paremini välja tulevad ja iga kord, kui sa teed, teed sa just neid. Need on jätkuvalt väga maitsvad (mitte küll laste silmis, sest seal sees on ka seened ja nõks tšillit), aga vahel sooviks midagi uut. Mõnd värsket maitseelamust.

Food Studioga seob mind juba aastate pikkune koostöö ja kui nad mõne uue tootega välja tulevad, olen mina sageli esimeste seas, kes neid proovida saab. Nüüd nad tulid välja uute kastmetega, millest üks on pastakaste – Creamy Pumpkin Pasta Sauce. Ehk kreemjas kõrvitsakaste. Mul ei olnud väga kõrgeid ootuseid, sest kõrvits pole minu lemmikute köögiviljade seas väga kõrgel kohal. See on seal kusagil pastinaagi ja juurselleri kandis. ma söön kõiki, aga mitte just eriti hea meelega.

Kuid nad on saavutanud selle kastmega väga mõnusa ja kreemja tulemuse. Ei ole üldse liiga kõrvits, vaid sellise siidise juustuse alatooniga imemaitsva kastme. Kuna tegu on valmiskastmega, siis selle võib üles soojendada ja kohe pastale peale valada, aga mulle meeldib, kui pastal on natuke rohkem tekstuuri ja maitseid ning selleks panin pannile konservkarbist tuunikala, lõikusin porrut ja kui see oli pehme, siis valasin peale kastme ning nii kui kaste kuum oli, tõstsin sisse ka pasta, mille ma olin just eelnevalt läbi keetnud ning ma sain suurepärase maitseelamuse, mida süües mõmises nii Esileedi, kui ka mina ise. Soovitan soojalt ära proovida, kui tahate punasele pastale vaheldust ja proovida midagi uut. Mina ei pidanud pettuma.

Lapsed palusid ka pastat, aga ilma kastmeta. Ja ilma porruta ja tuunikalata. Ütlesid, et kui, siis võiks hakkliha sisse panna ja kõrvale haarasid pudeli ketšupit. Nii olla kõige maitsvam. Oeh…

Kommentaarid

“Makaronide evolutsioon pastaks” on saanud 9 vastust

  1. Kristiina ütleb:

    See pasta tundub väga huvitav olevat. Endal on juba ammu mõtted otsas, et mis pastat teha. Nii paljusid on proovitud aga üks meie pere lemmikuid on Kreveti-pirnipasta. Keedan pasta valmis. Koorin 2-3 pirni ning hautan neid pannil võis kuni nad on pehmed. (Minu väike nipp on, et lisan pirnile ka väheke kaneeli). Kui pirnid pehmed, siis lisan vahukoore, pasta, sinihallitusjuustu ja lasen neil mõnda aega pannil podiseda ja kõige lõpus lisan krevetid paariks minutiks ja valmis ongi .:)
    Muidugi võib lisada ka küüslauku veel, annab mõnusa maitse juurde 🙂 Maitsestamise poolt nii palju, et ma lisan alati oreganot ja üldse värsked maitsetaimed on mega head.

  2. Eva ütleb:

    Pasta kastmega? Kõrvitsakastmega?! Kreemise kõrvitsakastmega? Eei? Jätaks vist vahele. Või kui eriti julge oleks, prooviks. Kõrvitsad, mis on meil purki tehtud äädikamarinaadis, on parim asi. Aga ma ei usu, et kõrvitsat peaks ühgi muul moel tarbima või no kui siis ainult Halloweeni ajal Ja kui nüüd päris aus olla, pole ma vist elus seda nö päris pastat söönud. Aga ei oskagi nagu muud tahta kui hakkliha või singiga makaronid ja loomulikult!! ketšup!! Kärab väga hästi Seevastu friikaid ma ketšupiga ei söö. Aga hea koorekaste, tead see, mida pannakse juurde, kui väljas friikad võtad. Parim!! Okei, miks ma just kõiki su toidupostitusi kommenteerin praegu? Peab vist midagi hamba alla otsima

  3. Liina ütleb:

    Lapsed on teil tõelised gurmaani – söövad hakklihaga makarone. Meie omad selles eas soovisid makarone ilma igasuguste lisanditeta. Keedetud makaronid ketśupiga oli hittroog. Hakkliha või vorsti lisamine oli nende arust lihtsalt toidu solkimine.

  4. G. ütleb:

    Käisin kunagi tiinekana ühel suvel Inglismaal keeleõppelaagris, kus üks Itaaliast pärit noormees rääkis, et tema ema teeb 40 erinevat moodi pastat ja nad söövadki kodus ainult seda, kolm korda päevas. Vbl tegi nalja ja tegelikult on ju lõputult võimalusi, kuigi mõned muidugi jälgivad ka rohkem traditsioone, milline pastasort milliste lisanditega kokku sobib nt. Aga olen väga häid kõrvitsaravioole saanud, seega usun, et kastmena ka hea. Ning tekstuuri ja maitse rikastamise mõttes oleks ma sinna veel mingeid seemneid-pähkleid või värskeid idusid lisanud 🙂

  5. Ann ütleb:

    Mu lemmik on pestopasta, itaalias müüakse poes ka nõks värskemat pestot (säilivus kuni kuu) ja see koos trofee “makaronidega” on super! Parmesani panen muidugi peale.
    Kõrvitsakastet kasutaks pigem risotto tegemisel.

    Ma ei tea, kuidas Eestis hakkama saan – kõik see värske kraam, millega Itaalias harjunud olen 🙁

  6. Birgit ütleb:

    Haahha, sa räägid makaronidest ja ketšupist kui lapsepõlve söögist, mulle aga meenusid mu esimesed kuud 19-aastasena üksinda Londonis, kui ma peale makaronide+muna+ketšupi midagi teha ei osanud (ega väga lubada saanud ka, aga erinevalt tänasest ei osanud ma siis väikese budgeti peal endale paremat pakkuda). Tore, et ajaga on toimunud areng ning seda postitust lugedes oli esimene mõte “ma peaks seda ise teha proovima!” Võrdluseks muidugi ilmselt proovin ka selle kastme ära, sest Food Studio puljongid on parimad.

  7. […] mitmeid. Olen juba rääkinud nende sidrunikastmest, mis sobib imeliselt kala ja kanaga ning nende kõrvitsa pastakastmest. Ma lisan siia lingid ka. Neil on meeskonnas endine Eesti Presidendi kokk ja noh eks sealt need […]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu võileivale käib sai/leib:

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Parem kui poest!

    Postituse valmimist toetas Bosch Vitapower Meie põlvkond ei ole üles kasvanud pähklivõi peal. Ma arvan, et ma olin enam kui kahekümne aastane, kui ma esimest korda pähklivõid üldse…

  • Mis nüüd siis?

    Postitus koostöös Insplayga Mis parata, november-detsember on kuud, kui blogijatel on võimalik tavapärasest rohkem koostöid skoorida ja kuna jaanuar ja veebruar on alati nii vaikseid, siis tuleb võimalust…

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…