Makaronide evolutsioon pastaks

15.11.2019

Postitus valmis koostöös Food Studioga

Mäletan, kui ma kuulsin esimest korda, et keegi ütles makaronide kohta pasta. Mis mõttes pasta? Makaronid ei ole pasta! Hambapasta on pasta! Purgi sees on tomatipasta, aga see millele sina osutad, ei ole pasta, vaid pesueht makaron. Sest nii olen ma üles kasvanud. Süües makarone. Tänaseks päevaks olen ma loomulikult jõudnud, sinnani, kus see on pasta ja makaronid ei ole üldine nimetus, vaid pelgalt pastasort. 

Kui ma tuletan meelde, kuidas me lapsepõlves makarone sõime, siis need olid alati ühte moodi – keedetud makaronid, kuhu oli sisse pandud hakkliha või mingi vorsti või viineri tükke. Kõik. Makaron ei olnud kunagi minu lemmiktoit, sest see oli maitsetu, kuiv, igav. Ja millest neid üldse Eestis tehti, et need nii hallid ja nigelad välja nägid. Maitsesid sama moodi. Ega meil kodus ei olnud ka mingeid värskeid ideid selles vallas ja ma arvan, et kuni vanuseni 21 oli see ainus viis, kuidas ma makarone sõin – valged(loe:hallid) makaronid hakklihaga. Lisandiks ketšup.

Kui ma kolisin 21 aastaselt Iirimaale ja nuusutasin võõrast kultuuri, oli seal köögitööliseks ka üks Sardiiniast pärit noormees nimega Paolo Farina. Ma ei tea, miks ta nimi mulle meelde jäi. Võib-olla sellepärast, et talle külla minnes ja õhtusöögile jäädes, maitsesin ma oma elu esimest pastat, mis ei olnud lihtsalt keedetud makaron hakkliha ja ketšupiga. Mul on nii selgelt meeles, et need olid penned, mis olid segatud imelise tomatikastmega, milles oli tajuda chorizot (samuti esmakogemus), basiilikut ja peale riivis ta juustu, mida ma kunagi varem proovinud polnud. Parmesani. Istusin ja sõin ja mõtlesin, et ma olen elanud pika elu, ära proovinud vist kõik viinad, mida Eestis müüakse, aga ma ei ole kunagi selle pealegi tulnud, et makarone võiks süüa ka kuidagi teisiti, kui hakkliha ja ketšupiga. Kui rääkisin Paolole, kuidas Eestis neid süüakse, arvas ta õhtu lõpuni, et ma teen nalja. Ainuke koht, kuhu ketšup käivat, olla friikartulid. Tõeliselt silmiavav kogemus.

Hakkasin mõistma, mida kõike makaronidest teha saab, mis nüüd mu mõtteis hakkas muutuma pastaks. Hakkasin märkama tooteid, mida ma kunagi näinud polnud. Poodides olid riiulitel valmis pastakastmed, restoranides pakuti pastat. On täitsa võimalik, et ka Eesti restoranides neid pakuti, aga kuna ma olen pärit perest, kus meil rahaga kiita ei olnud, siis peamine restoran, mida ma endale aeg-ajalt lubada sain, oli legendaarne Toidutorn Tartus, mis pakkus peamiselt maitsetugevdajatega üle pihustatud friikaid ja lägaburgerit.

Need poe pastakastmed olid täitsa söödavad. Vähemasti alguses, aga kui sa sööd midagi piisavalt kaua, hakkad sa ka selle maitsenüansse paremini tabama ja mingil hetkel tundsin ma, kuidas need kõik on ülesoolatud, kuidas neis on peidus rääsunud rasvamaitse ja ka purki vaadates, oleks ma pidanud olema doktori kraadiga keemik, et mõista, mida kõik need ühendid tähendavad.

Hakkasin leiutama oma pastakastmeid ja kui ma juba Esileediga koos olin ning talle pastat tegin, siis iga kord, kui ma talle seda taas pakkusin, lõid ta silmad särama, et iga korraga olin ma saavutanud maitsvama tulemuse kui eelmisel korral. See on isetegemise mõnu – sa saad ise timmida kõiki roa osi algusest lõpuni. Kuid mingil hetkel tekib paratamatus, et valikust jääb alles paar tükki, mis sul kõige paremini välja tulevad ja iga kord, kui sa teed, teed sa just neid. Need on jätkuvalt väga maitsvad (mitte küll laste silmis, sest seal sees on ka seened ja nõks tšillit), aga vahel sooviks midagi uut. Mõnd värsket maitseelamust.

Food Studioga seob mind juba aastate pikkune koostöö ja kui nad mõne uue tootega välja tulevad, olen mina sageli esimeste seas, kes neid proovida saab. Nüüd nad tulid välja uute kastmetega, millest üks on pastakaste – Creamy Pumpkin Pasta Sauce. Ehk kreemjas kõrvitsakaste. Mul ei olnud väga kõrgeid ootuseid, sest kõrvits pole minu lemmikute köögiviljade seas väga kõrgel kohal. See on seal kusagil pastinaagi ja juurselleri kandis. ma söön kõiki, aga mitte just eriti hea meelega.

Kuid nad on saavutanud selle kastmega väga mõnusa ja kreemja tulemuse. Ei ole üldse liiga kõrvits, vaid sellise siidise juustuse alatooniga imemaitsva kastme. Kuna tegu on valmiskastmega, siis selle võib üles soojendada ja kohe pastale peale valada, aga mulle meeldib, kui pastal on natuke rohkem tekstuuri ja maitseid ning selleks panin pannile konservkarbist tuunikala, lõikusin porrut ja kui see oli pehme, siis valasin peale kastme ning nii kui kaste kuum oli, tõstsin sisse ka pasta, mille ma olin just eelnevalt läbi keetnud ning ma sain suurepärase maitseelamuse, mida süües mõmises nii Esileedi, kui ka mina ise. Soovitan soojalt ära proovida, kui tahate punasele pastale vaheldust ja proovida midagi uut. Mina ei pidanud pettuma.

Lapsed palusid ka pastat, aga ilma kastmeta. Ja ilma porruta ja tuunikalata. Ütlesid, et kui, siis võiks hakkliha sisse panna ja kõrvale haarasid pudeli ketšupit. Nii olla kõige maitsvam. Oeh…