See õhtu kui me ei pidanud õhtusöögi pärast ise muretsema

16.11.2017

Umbes nädal tagasi kirjutas söögikoht Gustav Gastro Cafe, millest ma varem midagi kuulnud polnud, et võtku ma enda bande kaasa ja tulgu neile sööma. Idee on suurepärane ja mõte ise mitte õhtuks süüa teha ka igati kiiduväärt, kuid on üks aga – ta ei ole kohanud mu lapsi.

Ma käin Noorsandiga akrobaatika trennis, kus treener annab harjutused ette ja lapsed siis tulevad riburadapidi järel ja teevad ettenähtud harjutusi. Kõik, välja arvatud Noorsand. Kui kõik kukerpallitavad, siis jookseb tema teistest kukerpallitajatest pööraselt karjudes mööda ja viskub raja lõpus asuvale batuudile.

Kui on harjutus, kus treener seab ülesandeks ära tuua kolm palli, siis Noorsand ei kuula juhiseid lõpunigi, vaid ta teab, mis ta tegema peab. Ta peab pööraselt karjudes pallide keskele jooksma, pikali viskuma ja siis palle igasse ilmakaarde laiali loopima. Esileedi arvas, et äkki peaks järgmine kord nii tegema, et ma jään trenni ajal ukse taha, et treener oleks ruumis kõige autoriteetsem isik. Et äkki siis suudab paremini keskenduda. Näis. Ta tegi trennis kõike kaasa, aga siis kui MINA ütlesin, et oleks aeg kaasa teha.

Igal juhul ei soovinud ma seda enda peale võtta, et rikkuda õhtusöök kõigil külastajatel. Ma tean, et ma muidugi muretsen üle, sest kui me oleme käinud söögikohtades, kus ei ole batuute ja jooksuradasid, siis on ta suurepäraselt käitunud. Kuid ei tohi unustada, et meil on neid kaks veel. Igal juhul ütlesin, et me oleme kutsest väga liigutatud, kuid me pigem veel ei tuleks.

Õnneks sai Gustav Gastro esindaja ise aru, kuhu ma jutuga tüürisin ja nii me saimegi kokkuleppele, et seda sama toitu saan ma ju süüa ka kodus. Ma pole viimasel paaril aastal tekkinud toidukohtadega eriti kursis, sest väljas me perega suurt ei käi. Õigemini väljas me käime. Sees ei käi.

Nad pakkusid, et ma tõmbaks endale rakenduse nimega Wolt. Ma ei teadnud sellest suurt midagi. Tean, et nad teevad siin Marimelli blogiga koostööd, sest olen näinud Marimelli seda korduvalt jagamas. Tõmbasin ja tõepoolest olen ma elanud koopas, sest selgus, et Tartus on väga palju söökohti, millest ma kunagi kuulnud polnud. Me olime küll varemgi tellinud toitu koju, kuid teise rakendusega ja ei osanud sealt enam midagi tellida, sest seal olid esindatud samad restoranid, mida ma teadsin isegi. Wolti restoranide nimekirjas oli väga palju uusi nimesid.

Tund aega hiljem oligi toit kohal ja kuna me ise toidu eest maksma ei pidanud ja mina olen agar jootraha andja, siis sirutasin ka neiu suunas, kes toidu koju tõi, käe välja, kus peos kõlises 3-4 eurot. Tüdruk aga naeratas ja lükkas ukse kinni. Ma sain kohe aru kui tobe see olukord oli, sest ta arvas, et ma sirutasin käe, et ukselingist haarata, et uks kinni tõmmata. Igal juhul seisin kinnise ukse ees, käsi välja sirutatud ja mõtlesin, mis just juhtus. Kehitasin õlgu, panin mündid taskusse ja hakkasin lapsi pükste küljest lahti raputama, kes käitusid nagu poleks elades süüa saanud.

Kotid lahti pakkinuna pean ma aga teid hoiatama, kes te satute Gustav Gastro Cafesse, mis asub Tartu Kaubamaja esimesel korrusel- olge valmis selleks, et kui te võtate endale Liivimaa lihaveise pihviga burgeri, siis arvestege kahe asjaga- te ei suuda seda üksinda ära süüa ja teiseks – te kammite veel mitu päeva hiljem juustu ja salatitükke habemest välja. Kui teil on habe. Kui pole, siis pääsete ehk kastmese põskede ja ninaga. Kuid burger oli esmaklassiline. Isegi pihv oli selline medium miinus- ehk seest mõnusalt punane ja ülimahlane. Just nagu mulle meeldib. Ka see punane marineeritud sibul seal vahel on neil super. Üks parimaid burgereid, mis ma Tartus saanud olen. Juurde võtsime peedi carpaccio, mis oli sobiv värskendus tummisele kõhutäiele.

Restoranis on hetkel käimas maailmamaitsete teemanädalad ja sel nädalal on Eesti nädal, kus pakutakse Eestipäraseid toite ning Esileedi telliski endale pikalt küpsetatud seakõhu hapukapsa ja fooliumikartuliga. Tema praad oli selle õhtu võitja. Me proovime alati üksteise toite ja nõustusime, et see oli tõeline maitseelamus.

Lastele võtsime kanafilee stripsidega lasteeined, mis ka kaubaks läksid. Veelgi põnevam oli neil minu burgerist ampsu nuruda. Kui mina ei suutnud seda hammustada nii, et ma üleni kastene poleks, siis loomulikult ei suutnud ka nemad. Aga hei, me olime kodus – õhtusöögi lõppedes istusid pea kõik ilma särkideta laua taga. Restoranis see vist läbi poleks läinud.

Oli väga põnev avastada uus koht, sest me ei käi küll väljas söömas, aga me tellime paar korda kuus kindlasti ja lisaks ka tänu Woltile laienes meie valik tublisti. Nad pakkusid muide ka mulle erilise promokoodi, mida ma julgustan kõiki kasutama. Kui te ei ole veel Wolti kasutajad, siis tehke proovi ja registreerumisel kasutage julgelt koodi AMHT. Sellega saate tellimusest 7 euri alla ja ka mina 7 euri endale krediiti. Maksma ei lähe see teile midagi ja 7 euri on ikka 7 euri. See on üle 100 krooni. Kusjuures kui me vahel Esileediga rahast räägime, siis ta ütleb päris sageli lause: “Oot, aga palju see kroonides oleks?”. Siiamaani.

Ja kui te olete linnas ja mõtlete, et tahaks ühte kuramuse head burksi, aga sellist kvaliteetset, siis nende oma oli ideaalilähedane küll. Neil oli ka valikus vegeburger ja rebitud sealihaga burger. Teinekord kui isutab, siis saabki muud ka proovida. Ma oleks tahtnud nende steiki proovida, aga kahjuks pakuvad nad seda vist ainult kohapeal söömiseks.

Aga Androidi saab Wolti tõmmata SIIT  ning õunaseadmesse SIIT ja mine tea, äkki avastate teie ka sellega uusi toidukohti, millest te kuulnudki polnud ja olgem ausad, vahel (loe:alati) on ikka mõnus kui keegi teine su eest söögi valmis teeb.