Ma pidin selleks isaks saama, et see nüüd ära teha. Eriti suure plaani reveal

08.09.2025

Ma rääkisin siin poole suuga, et mul on üks plaan ja kui Eesti korvpallikoondis võidab Portugali, siis teen selle ära ka. Kurjam, ei võitnud. Nad vist ei teadnud, mis kaalul on. Oleksid äkki rohkem pingutanud kui mu plaanist kuulnud oleks. Aga olgu kuidas on, plaan jäi püsima ning selle kõrvale heitmise asemel, on see aina enam ja selgemalt mu peas vormi võtnud.

Kuid räägin siis, mis mul kavas on. Ühel hommikul ärkas Noorsand ja tuli kurvalt unisena minu juurde ja ütles, et ta nägi öösel painajat. Ta nägi unes, et ta veibib. Ma eeldasin loomulikult, et kui keegi räägib painajast, siis ta räägib millestki tõesti kontikriipivast (ma ei tea, kas selline väljend on olemas, aga tundus õige siinkohal) või verdtarretavast, aga tema rääkis, et unes oli ta mingis seltskonnas ja imes e-sigaretti.

Ma olen vist üpris head ennetustööd teinud, et selline tegevus neile painav näib, aga ma tean ka seda, et nad küll mõistavad selle ebapopulaarsust siin perekonnas, aga päris täpselt ei tea nad miks. Nad teavad, et see on kahjulik ja tervist hävitav, aga nad ei tea, miks ja kuidas.

Ka olen kuulnud lastelt olukordadest, kus nende endi vanused on väga huvitunud veipidest. Kuidas peale kooli sõpradega kokku saades on kellelgi ikka vanema tagant pätsatud e-sigaret kaasa võetud, mida siis kambakesti põnevil uudistatakse. Ometi ei ole need lapsed ju idioodid. Nad on kõik täiesti kursis selle kahjuliku mõjuga. Ma ei usu, et on ühtegi last Eestis, kes arvaks, et e-sigaret või tavasigaret või huuletubakas oleks tervisele kasulik. Nad võib-olla arvavad, et see ei ole kahjulik, kuid vaevalt keegi neist arvab päriselt, et sel nende jaoks mingi tervist edendav faktor on. Kuigi ma olen märganud siin meediamüras, kuidas need veibiärikad üritavad nikotiini võrdsustada kofeiiniga, et inimesed laseks oma kaitsekilbi alla ja näeks seda kui pigem kahjutut lisaainet, millel võiks olla mõõdukal tarbimisel suisa kasulik efekt.

Ma tean, et on vaid aja küsimus, kui keegi mu laste suunas mõne nikotiinitootega käe välja sirutab ja pakub neile proovida. See on see hetk, kus nemad peavad siis tegema valiku ja see valik võib olla väga sellest olenev, mida nad selle kohta teavad. Neid saab ümbritsema hulk teisi lapsi, kel oli samasugune uudishimu ja nad on eelnevalt proovinud ning mitte midagi ei juhtunud. Nad on suisa uhked enda üle, et nad selle hirmu ületasid ning tegid selle ära ja nüüd võib julgelt selle kahtleva lapse ees demonstreerida kui kerge on selle auru endasse tõmbamine ja siis selle välja puhumine – näe, mitte midagi ei juhtu. Vahel hakkab pea natuke ringi käima, aga see ongi ju mõnus. See läheb kiirelt üle. Pluss on see ju lahe- nagu külma ilmaga hingeauru puhumine, aga veel lahedam! Ja see kõik on olnud nende jaoks kinnitus, et see on täiesti ohutu, ei tekita sõltuvust (vähemasti neile küll mitte!) ja fakt, et see on keelatud, teeb selle veel põnevamaks.

Kes iganes on kunagi suitsetanud, siis see algab alati ühte moodi alati. Sa ei tõmba oma esimest suitsu/veipi/snusi sellepärast, et sul on vaja, vaid sellepärast, et ka teised seda teevad. Sa proovid ja kuna sa ei jää sellest sõltuvusse, sa ei sure ära, sa saad sellega hakkama, siis järelikult võid sa teinekord jälle teha. Sul pole mingit probleemi seda võtta kui sa soovid ja jätta kui sa soovid. Kuni sa ühel hetkel märkad, et midagi on teisiti.

Õigemini sa isegi ei märka, aga ühel hetkel sa ei tee sellepärast, et teised teevad. Sina oledki nüüd need teised. Sul ei ole vaja seltskonda enam, et suitsu teha. Vastupidi, see sobib sulle, et sa pead teistest eralduma. Selleks, et lõõgastuda vajad sa nüüd suitsu (snusi/veipi – misiganes vormis nikotiini). Igavuse peletamiseks teed sa nüüd suitsu. Kui sa närvi lähed, siis sinu rahunemine tuleb kõne alla alles siis, kui sa saad suitsu.

Kuidas juhtus nii, et miski, millest sul polnud sooja ega külma, peab sul igal pool kaasas olema ja isegi mõte sellest, et sa võid sattuda olukorda, kus sa tahad seda teha, aga ei saa, on miski, mis ajab sind ärevusse?

Lastele räägitakse veipimisest, selle kahjulikkusest. Räägitakse plahvatavatest akudest, erinevate vedelike tuvastamata koostistest. Kuidas me oleme asjal lasknud siiani jõuda, et tundmatute vedelikke kuumutamine ja siis selle jääkide sissehingamine on põnev ja huvitav, on omaette küsimus. Kuid mina arvan isiklikult, et kõigest sellest rääkimine, ei oma laste suunas pea mingit efekti. Mina teadsin, mida suitsetamine teeb pikalt enne suitsetama hakkamist. Mu enda vanaisa suri kopsuvähki. Kes iganes on näinud kopsuvähi viimaseid kuid ja nädalaid, see teab seda piina, mida need inimesed peavad kogema kui morfiini uimastavad ja valuvaigistavad omadused on kaotanud enda mõju. Lapsed ei ole rumalad- haigused ja muud jamad ei juhtu nendega peale esimest proovimist. Ka peale teist mitte. Need hakkavad juhtuma kunagi paarikümne aasta pärast, aga mitte keegi neist ei plaanigi ju nii pikalt seda teha. Nad teevad seda ainult sellepärast, et ka teised teevad. Nad võivad igal hetkel selle lõpetada kui nad seda soovivad…. Kõik me suitsetajad alustasime nii.

Seega minu plaan on luua koolitus/worksop/informatiivne tund, et mitte hirmutada lapsi nikotiinist eemale, vaid harida neid. Selgitada neile selges ja lihtsas keeles, kuidas nikotiin töötab. Kuidas sõltuvus areneb. Mis on tegelikult nende taldrikul kui keegi neile pakub proovida? Kas nikotiini auru/suitsu sisse hingamine saab piirduda vaid maitsmisega, või juhtub midagi veel kui sa hingad sisse sõltuvusttekitavat ainet? Ma arvan, et minu kui praktiku ja endise nikotiinisõltalse eeskujuna ja väljatöötatud koolitus, võiks lastel ning noortel silmi avada palju efektiivsemalt kui ükski hirmutav plakat või koledate hammaste või kopsude pilt. Need sõltlasi alandavad antikampaaniad ja noortepärased lööklaused, et noored ei suitsetaks, on hambutud ja cringed, nagu prooviks vanaisa lühikeste pükste, viltuse nokatsi ja päikeseprillidega beatboxi teha. Koolituse eesmärk on, et kui keegi pakub talle proovida, et ta teeks teadliku valiku, mis ei põhineks hirmul ega uudishimul, vaid teadmisel, mis tegelikult toimub.

Ka oleks osa sellest kasulik ka neile, kes seda juba teevad, aga pole veel jõudnud sinnani, et ise seda ostavad. Kui noor on juba sõltuvuses ja juba on nõus enda taskuraha sellele kulutama, vajab see juba muud lähenemist, kuna sõltuvus põhineb hirmudel ja hirm sunnib pea liiva alla peitma. Selline inimene sellisel koolitusel enam kuulamisega ei tegele, vaid aktiivse vastuseisuga. Pealegi ta ei taha maha jätta. Ta täiega võiks kui tahaks, aga ta ei taha (kõik me sõltlased oleme seal olnud).

Kuna ma tunnen, et 16 aastat nikotiinisõltlasi aidanuna, on mu sügav mõistmine, kuidas nikotiin inimesi lõksu jätab, oskan ma äkki isegi kõige paremini Eestis seda mõtet inimesteni viia. Ma olen ise 13 aastat lõksus olnuna ja aastaid nõustajana kogemusi saaduna avastanud endas suure empaatia KÕIGI sõltlaste suunas ja olen näinud nende algusi ja vabanemisi, ka pettumust kui ma ei ole saanud aidata (muide ma elan tänaseni ebaõnnestumisi palju rohkem läbi kui ma tähistan endas õnnestumisi), et ma ise tunnen, et see oleks kuritegelik kui ma isana ei pööraks osa fookusest laste suunas, sest ma arvan tõsimeeli, et mul võimalus neid aidata näha läbi neid lõkse, mida veibi ja tubakaärikad üritavad neile ette seada. Kuidas muidu nad saavad endale uusi kliente? Kui laps paneb kaaslaste survel veibi huultele, et ta siis teaks, mis valikut ta nüüd langetamas on.

Mul on siin üldse raske valida, kas kasutada sõna „suitsetamine“ või veipimine või üldse „snusi kasutamine“, sest nikotiini portfell aina laieneb. Oh, ma teen kiire reklaamiminuti ka- REKLAAM: sel kuul planeerin seminari Viljandis. Kui keegi Viljandis tahab nikotiini lõksust välja pääseda, siis see on esimene kord kui ma seda seal plaanin. Varem on Viljandi inimesed ise minu juurde reisima pidanud. Aga ka Tartus ja Tallinnas. Ja huvitav fakt- 75% neist, kes juba kirja end pannud on, on nikotiini tarvitamas just läbi veibi. Varem olid kõik ainult suitsetajad. Nüüd on aina enam teisi vorme ka.

Aga selline plaan on mul ja ma olen seda koolitust juba välja töötamas. Tõenäoliselt hakkan ma seda välja pakkuma koolidele. Kuidas, kui suurtele gruppidele, seda olen veel paika panemas. Igal juhul kui keegi on siin ja on huviline (äkki oledki kusagil koolis tervisekoordinaator vms), siis andke märku. Kirjutage mulle kiri vms. Aegu veel broneerida ei saa, aga oleksid esimene, kellele teada annan kui saab. Ma annaksin loomulikult enne ka põhjaliku ülevaate koolitusest, et sa võiksid kindel olla, et ma ei tuleks umbluud tegema. Tõenäoliselt teen ma kõikidele otsustajatele eelnevalt zoomis näidiskoolituse, et oleks pilt selge. See ei oleks kuidagi seotud Allen Carri meetodiga, millega ma nikotiinisõltlasi aitan, kuna see on mõeldud sõltlaste aitamiseks ega tegele ennetusega.

Kuna ma ei tea kui palju aega ma sellele planeerida saan, siis käib see ikka- kes ees see mees loogika järgi. Mina isiklikult tahaksin väga, et mu enda lapsed saaks sellise koolituse läbida ja seega sorry!, esimesed koolitused planeerin välja pakkuda nende klassidele :). Vot selline plaan on mul, kuidas teha seda, mis on nii pikalt olnud minu südameasi, aga teha nüüd vastupidist- mitte aidata sõltlasi, vaid aidata noori, et nad oleksid teadlikud, kuidas see pihta hakkab ja areneb. Teiste sõnadega – saen oksa, millel ise istun. Et mul tulevikus tööd poleks.