Me teeme rahalises mõttes ikka eriti lolle valikuid!

15.08.2025

Teate, millest ma pole kunagi unistanud? Sellest! Sellest, mis mul on. Perest, kodust, lastest, suhtest, kirjutamisest. See pole kunagi olnud minu unistustes, ega isegi plaanides. Pigem oli minu soov olla üksi, elada endale, olla kellegi sala-armuke, kes vajaks elevust ellu, aga ei oleks valmis pere jätma. See oli minu väljavaade, kus mina nägin, et ma võiks olla õnnelik.

Kuid täna olles siin, kus ma olen, elan ma unistust, mida mul polnud ja ma olen nii tänulik ja õnnelik, et ma olen siin. Loomulikult ei ole mu olukord täiuslik ja on nii palju aspekte elus, mis on vajaka ja mis vajavad tõsist tööd (raha, tervis jpm), aga ma ei planeeri ka surema hakata, et mõelda, et “nii, ma olen kõik elus saavutanud ja nüüd võin rahulikult lahkuda”. Projekt, mis on minu elu, on täie hooga käimas ja minu asi on keskenduda sellele, millega ma olen rahul ning mille eest tänulik.

Umbes 10 aastat tagasi istusime me Esileediga maha ja arutasime, kuidas edasi- kas ma hakkan karjääri tegema ja suurt raha taga ajama, või ma pühendun meie perele ja olen olemas Noorsandile ja kaksikutele, sest kui sa saad pooleteist aastaga kolm last, siis sa ei saa teha mõlemat täis kohaga. Sel hetkel tuli see otsus langetada ja meil mõlemal tuli see ootamatult kergelt- ma saan elus ainult ühe sellise võimaluse.

Mine tea, äkki oleks ma praegu jõukas ja edukas ärimees, kes saaks perele lubada luksust ja muretut elu, kuid kas me oleks täna veel koos? Kui ma ei oleks saanud need aastad Esileedilt lapsi tissi küljest ära võtta ja saata teda metsa puudega rääkima või jõe äärde end hullunult kiigutama, et mõistusele tagasi tulla, kas me oleks ikka veel koos? Ma ei ole üldse selles kindel. Kõik see kogetu kasvatas teda ja mind, näitas, et me oleme üksteisele alati toeks. Andis turvatunde ja kindluse. Tema saab minu peale loota ja mina tema peale. Kõik see karastas ja ladus vundamenti, et kui me tulime kõigest sellest läbi, siis saame kõigega hakkama.

Ja igal aastal on meil proovikivid, millega peame hakkama saama. Vaimne tervis ei ole alati heas kohas, suhtlemistõrked, pinged raha pärast, tüdimus, stress- me ju kogeme seda kõike, kuid olles koos nii palju kogenud ja nii palju tegelenud, et olgu, mis on, me saame kõigest üle, on see andnud ka kindluse, et alati läheb paremaks. Kui kõik on pekkis, siis see ei jää nii. Teame, et oluline on mitte käega lüüa, sest see on alati lihtsaim variant. Lihtne oleks murede juurest minema kõndida. Siis sellel hetkel ei mõtle tagajärgede peale, vaid sel hetkel tunduks kõige parem lihtsalt kõigele restart teha. Olen seal mõtete vahel aastate jooksul mitmel korral jõlkunud.

Meie tutvus saab nädala pärast 20 aastaseks ja täna tähistame 16. pulma-aastapäeva. Ma ei oleks saanud valida paremat inimest, kellega kõiki neid raskuseid ja rõõme jagada. Kuigi ta ajab mind sageli hulluks, ma ei jaga paljudes asjades temaga arvamust ja me oleme kaks täiesti erinevat inimest, aga see on ka meie suhte tugevuse üks aluseid- ma ei ürita allutada teda ja tema mind. Tema saab olla tema ja mina mina. Minu jaoks on see ka loogiline, sest 20 aastat tagasi armusin ma Esileedisse, mitte endasse. Miks ma peaksin tahtma teda muuta? Täpselt selline Mammaste rebel, kes on nii kange, elurõõmus ja muretseb kõigi ja kõige pärast, oligi see, mis ta minu jaoks eriliseks muutis. Ma olin ju valmis elama ainult endale ja siis tuli tema ning ühtäkki ei olnudki mina maailma olulisem inimene. Lisaks kinkis ta mulle kolm inimest veel, kelle elu ja käekäik lähevad mulle korda  rohkem kui miski muu siin maailmas.

Eelmine aasta oli raske ja andis mulle võimaluse näha Esileedit tema eheduses – rutiinist väljas ja uues keskkonnas. Tema oli see, kes mu vaimu kolm kuud haiglas üleval hoidis. Tema tuletas mulle meelde, miks ma pean uuesti elama hakkama. Miks ma pean oma tervise tagasi saama ja elurõõmu taastama.

Mis ma tahan öelda on see, et aitäh Esileedi, et sa viimased 20 aastat oma elust oled minuga jaganud! Ma olen nüüd maitse suhu saanud ja tahan kõiki su ülejäänud aastaid ka. See siin on minu väike avalik armastuskiri sulle! Olen tänulik, et olen üks õnnelikest, kes saab olla osa sinu elust! Sa teed imetlusväärset tööd sünnitoetajana ja näen kõrvalt, kuidas sa sead need inimesed esikohale. Kuidas sa panustad energiat ja positiivsust naistesse, võtad raskuse meestelt ja muudad inimeste jaoks lapseootuse ja sünni eriliseks. Ja see kõik lihtsalt kinnitab mulle kõiki neid väärtusi, mida ma sinus hindan. Jätsid kõrgepalgalise töö, mille jaoks sa õppisid viis pikka aastat, et teha midagi, mis su südame helisema paneb. Teiste sõnadega me teeme jätkuvalt finantsiliselt kohutavaid valikuid, aga mitte ühtegi kahetsust.

Oli raske ja suurepärane aasta. Suurem osa aastast olen ma taastunud. Ma ei ole seda väga blogis ega mujal jaganud, aga raskeim osa ei olnud haiglas olemine, vaid sellele järgnenud aasta. Ma julgen öelda alles nüüd, aasta peale välja saamist (23. juuli sai aasta), et mu jõud on tagasi ja olen taastunud ning Esileedi on olnud terve selle aja mu juures- hoidnud ja tohterdanud, toetanud ja julgustanud, närvi ajanud ja armastanud. Järjekordne aasta, kus me saime koos tugevamaks. Aitäh sulle ja armastan sind väga!

PS! Igaks juhuks, et  kui kellelegi tundus see kiri liiga lääge: ma võitlesin terve selle kirja aja, et mitte panna mõni terav nali vahele, et naljaga säilitada enda mehine-macho olek, aga ma tahtsin edasi anda kogu selle soojuse ja tunde, mida selle aasta kogemine koos Esileediga on mulle andnud, et ma ei tahtnud seda naljaga maha tõmmata. Küll ma teen nalja mõnes järgmises postituses. Seni võtke meie terviseks üks klaas kiivilimonaadi. Kui pole, siis vesi kõlbab ka. Pane FB kommentaaridesse pilt klaasist, kui võtad :).