Enam ma võõraid ei aita!

07.06.2025

Mulle ei meeldi teiste inimeste jutte pealt kuulata, aga minu ajul on see mittekuulamine maru keeruline. See on ka üks põhjustest, miks ma seda ATH diagnoosi ajama hakkasin, sest mu aju ei lülitu välja. See kuuleb ja kuulab kogu aeg kõike ümbritsevat.

Igal juhul mõni aeg tagasi käisime Noorsandiga kaubanduskeskuses ühes raamatupoes. Ma armastan raamatupoodides käia! Mitte ainult uusi trükke nuusutamas (kuigi uued raamatud lõhnavad nii hästi!), vaid ma avastan seal raamatuid, millest ma muidu kunagi kuulnudki poleks, kui ma poleks füüsiliselt kohale läinud.

Noorsand toimetas enda lemmikvahedes ja mina uurisin uudiskirjandust kui märkasin üht kena naisterahvast ja tema eriti aktiivset umbes 5-6 aastast poega, kes ringi jooksis ja ema tähelepanu püüdis.

Kui mu võsuksesed väikesed olid, siis ma tegin kõike, et vältida lastega poodi minemist. Üldse nendega mingit organiseeritud tegevust teha, oli tõeline väljakutse. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, et me oleme teinud aegade jooksul sadu koostöid, millest enamusse olid kaasatud ka lapsed, siis ma väärin mingit medalit, kuna nemad ei tee mitte midagi lihtsaks. Isegi tegevused, mis võiks võtta vaid tühised paar minutit lõppesid alati närvivapustuse ja lubadusega, et ei kunagi enam!

Kuid see naine oli tubli ja tuli oma pojaga poodi, kes samuti seda kogemust kuidagi lihtsaks ei teinud. Ema tõreles paar korda pojaga, kuid poiss ei teinud kuulmagi, vaid jooksis itsitades eemale. „Kell on palju! Tee palun koostööd! Mul on vaja veel spordipoodi jõuda!“ hüüdis ema eemale jooksvale ja naeru kilkavale pojale.

„Mida iganes! Torises ema. Jää siis siia…“ kuulsin ma veel ema pahaselt endamisi torisemas ja ukse poole suundumas…

Nagu öeldud, siis ma olen nagu lokaator ja korjan üles kõik, mis ümber ringi toimub ja ma ei kuulanud neid meelega pealt. Kuigi ka see poleks vist eriti ebaviisakas olnud, kuna nad ei olnud just eriti diskreetsed. Lehitsesin kätte võetud raamatut kui järsku märkasin, et keset saali seisab ehmunult poiss, vaatab paaniliselt märgade silmadega ringi, püüdes leida lettide vahelt ema. Mina, kes ma olin olukorraga kursis ja tean isana kui paanikas see poiss hetkel oli, panin raamatu käest, astusin poisi juurde ja ütlesin „Sa otsid ema, eks? Su ema läks spordipoodi, aga ära muretse, see on siinsamas lähedal!“

Poisi silmad läksid ehmatusest suuremaks kui šokolaadi mündid. „Ära muretse,“ ütlesin ma rahustavalt, „lähed sinna koridori lõppu, keerad vasakule ja seal ongi spordipood suure punase sildiga“.

Andsin talle väga selged juhised, osutasin käega ja talutasin segaduses last väljapääsu suunas. Ehmunult vaatas ta uksel minu suunas, silmad täitusid pisaratega ja vaikselt hakkas ta liikuma spordipoe suunas. Olin sisimas ta ema peale pahane, et ta väikest poissi sellisel viisil kasvatada oli otsustanud. Jah, ta oli küll ülemeelik, aga mis šokiteraapiat sa korraldad talle? „Vedas, et ma ikka õigel ajal õiges kohas olin“ tundsin ma rõõmu ja kergendust ning saatsin poissi pika pilguga, et olla veendunud, et ta ikka õiges suunas läheb.

Iga mingi aja tagant vaatas poiss üle õla minu suunas, aga mu suur kogu oli vist talle ka piisavalt hirmutav, et tal ei tulnud pähegi mulle vastu vaielda. See on ka põhjus, miks ma teda käe kõrval ei viinud. Piisas sellest, et ma saatsin teda pilguga, et ta ikka õigesse kohta jõuaks. Peagi oligi ta nurga taha keeranud ja sealt ei saanud enam spordipoodi mitte näha. Keerasin näoga tagasi poe poole, et oma raamatut edasi uurida kui mu pilk tabas paaniliselt ringi kõndiva naise, kes hirmunult „Rudolf! Ruudi!“ hõikus. Käis vahest vahesse ja palus töötajatelt abi, et oma poeg leida.

Vist ikka ei läinud spordipoodi, vaid oli terve aja seal samas riiuli taga… Oh pekki. Mida ma nüüd teen? Kuidas ma seda olukorda talle seletan?

Õnneks ei pidanud ma midagi tegema, sest ma kuulsin haledat nuttu, keerasin ümber ja sealt tuli poe turvatöötaja nutta lörisev laps käe kõrval tagasi raamatupoe suunas. Ema, kes lõpuks oma last nägi, viskus ukse suunas ja haaras väikese Rudolfi enda embusesse. Läksin vaiksel sammul kõrval asuvasse riiulivahesse ja tõstsin raamatu endale näo ette, et seda varjata…

„Ära mitte kunagi enam emmele nii tee! Sa ei tohi üksi rändama minna!“

„Palun vabandust emme!“

Läks vist õnneks…. (Rudolfi ema, kui sa loed… mul olid ainult parimad kavatsused!)