Sisulooja räpane saladus

12.12.2023

Postituse valmimisel oli abiks Bosch Unlimited

Kui ma alustasin siin avalik olemise eluga, siis mulle piisas, et ma kirjutan kaasahaaravalt. Pildid olid lihtsalt selleks, et terve leht ainult teksti täis poleks. Kuid aegapidi muutus piltide olulisus aina suuremaks. Tuli hakata Facebooki sisu lisaks looma. Sotsiaalmeedia on selles mõttes halastamatu- kui sa oma konto pikalt hooletusse jätad ja midagi ei postita, siis pärast on päris keeruline tagasi tulla ja saada samale nähtavuse tasemele. Miski peab kogu aeg susisema. Peagi lisandus ka Instagram, kus kirjutamise vajadus on langenud üldse tahaplaanile ning visuaal on kõige olulisem. Nii video, kui piltide kujul.

Ja nii me jälgime sotsiaalmeedias inimesi, perfektsete kehadega, perfektsete toitudega, ilusate kodudega, laitmatute eludega. Nii ka mina. Ma isegi ei teadnud, et mul selline kirglik huvi on naisjoogaõpetajate ja postitantsijate suunas. Väga paeluv. PS! Puhtalt professionaalne huvi! Päriselt!

Sama teed on tulnud ka mul minna. Mitte postitantsijana, aga just sisuloojana, kes näitab enda elu. Standard oli ette antud ja minu asi oli lihtsalt sellest lähtuda. Näidata meie toimetusi kolme lapsega ja kõige sellega kaasnevaga.

Sellel oli ainult üks jama: meil on kodus KOGU AEG totaalne bardakk. Ma tahtsin kirjutada sõna „segadus“, aga see ei anna seda edasi. Muidu oli see talutav ja me saime iga nädal leevendust, kui meie koristaja meid rämpsuhunnikust igal teisipäeval välja kaevas, aga kevadel teatas, et ta enam ei suuda ja läks ära. Teisele tööle. Ma loodan, et mitte meie pärast. Kuid nüüd, kus me kodu korrashoiu eest peame vastutama ise- ma pole neli kuud meie parketti vist näinud. Olete vaadanud neid Taavi Libe saateid, kus ta nende kogumismaniakkide juures käib ja esikust edasi ei pääse, sest kõik on kõike täis? Ütleme nii, et ükskord üht taolist saadet vaadates jäi mul hetkeks süda seisma, sest ma vaatasin, et ta on meie esikus.

Ok, meil ei ole must, sest Esileedil on kiiks, et kui ta tunneb väiksematki mustust enda talla all, haarab ta hetkega tolmuimeja ja käib kogu põranda üle. Aga meil on hämmastav võime toad sassi ajada nii, et kellelgi pole aimugi, kuidas see juhtub. Vannun käsi südamel, et eile oli mul lastega sõna-sõnalt selline vestlus:

„Kuidas on võimalik see, et te istusite terve õhtu nutiseadmes, passisite ühe koha peal ja ometi on selle ajaga tuba täiesti segamini aetud?“

„Mina ei passinud! Mina käisin täna kahe-tunnises tantsutrennis ja siis käisin esinemisel. Mind polnud üldse koduski!“ õigustas ennast ähmis Piiga.

„SEDA ENAM!“

Poisid kehitasid lihtsalt õlgu.

Aluspesu, diivanipadjad, paberid, pudelid, vildikad, pallid, kindad, kuus sokki, millest kõik eri paaridest, sahtlid poolenisti lahti jäetud. Kõik pakendid ja praht koguneb laua ääre peale, mis on prügi- ja pakendikastist umbes 1 meetri kaugusel. Nõude edasiliikumise jõud lõpeb umbes poole meetri kaugusel nõudepesumasinast kraanikausi kandis. Täisnuusatud salvrätikud igal-fanking-pool.

Ja nii kui ma teatan, et nüüd hakkame koristama, läheb kõigil hetkega kõht tühjaks, neil on vaja mingi koolitöö ära teha, või mis kõige tähtsam – nemad seda tuba sassi ei ajanud!!!

Siiski on aastad mulle õpetanud, et on asju, mida sa palud lastel teha ja on asju, mida sa käsed. Esileedi on see paluja ja julgustaja. Mõni ime siis, et minu meetod toimib palju paremini, kui ma teatan, et neil on aega tuba korda saada 10 minutit ja aeg läheb käima NÜÜD! Ma isegi ei ütle, mis juhtub, kui aeg nulli jõuab. Lihtsalt annan iga minuti tagant teada, kui palju veel aega jäänud on. Lendlevad ringi nagu pääsukesed ja asjad jõuavad kõik enda koha peale ning isegi ajavaru on suur. Annavad veel kõik valmis saades üksteisele patsu hea tulemuse eest.

Suurim võitlus on alati selle üle, kes tolmuimejaga toimetada saab. Meil on aprillist saadik Bosch Unlimited varstolmuimeja ja see on laste lemmik. Mitte mingeid juhtmeid, ei mingit voolikut. Võimas ja mugav ning laste vaevaks ongi käima panemine ja mööda tuba ringi rallimine. Muide, kui sa pole veel mu Instagrami jälgija, siis soovitan soojalt, sest kohe-kohe loosin ühe sellise ka teile välja. Ühe juba loosisin, kohe peagi ka teine järgi.

Seega segadus on meil kodus konstantselt, aga õnneks pole must. Õnneks on tolmuimemine nii lihtsaks tehtud, et ei pea enam ammu ise tegema. Viskad valiku üles: „Lapsed, meil on valik: kas sööte õhtuks keedetud kapsast, või teete toa korda?“ Ma ei jõua lausetki lõpetada, kui rõõmus Vennas minust Bosch Unlimited tolmuimejaga mööda purjetab ja on õnnelik, et keedukapsas menüüsse ei tule.