Ja siis sa said lapsed…

24.11.2023

Elisa Eesti tõi mind siia

Kui Esileedi siin isadepäeva eel lastelt küsis, mida nad isast (minust) arvavad, siis õnneks domineerisid seal positiivsed omadused. Ega nad muud eriti öelda julgegi, sest mina olen meie peres see, kes määrab, millal nutiaeg algab ja millal lõpeb.

„Issil on paks kõht!“

„Selge, nädal aega Robloxi ei saa! Päriselt! Ära vaata mind oma märgade silmadega. Lisaks pead aiast kõik lehed kokku riisuma!“ Just selline film käib neil tõenäoliselt peast läbi, kui nad mõtlesid neid asju, mida minu  kohta öelda. Kuid tegelikult ma arvan ise ka, et lõviosas olen ma positiivne isakuju. Oleneb muidugi päevast, sest kui jätta kõrvale kõik see glamuur, mis mul blogijana kaasneb, olen ma täiesti tavaline mees. Ma tahtsin siin tuua paar näidet enda glamuurist, aga ei tulnud ühtegi pähe. Kevadel oleks saanud öelda, et meil käib koristaja, aga seda ka enam ei käi.

Ma kolistan regulaarselt enda ämbreid ja siis ma jälle vabandan nende ees, keda see riivas ja siis ma kolistan mingit muud. Eile ütlesin Piigale, et mul on tunne, et meie suhtes on tema see, kes tavaliselt täiskasvanu on. Kutsub mind korrale ja talub mu koerusi. Kui ta eile enda pintslite veetopsiga köögist toa poole kõndis, tantsisin ma talle lähestikku, et ta ääreni täis topsist natukenegi põrandale ajaks. Selle asemel ta ohkas ja kõndis kindlal sammul enda kunstiprojekti suunas.

Kui ma Elisa Huubis “Papside” sarja vaatan, siis mulle nii meeldib, et seal on ära tabatud inimeste kiikse ja eripärasid. Isa ei ole lihtsalt isa. Isa on mees, kel on olnud unistusi, pettumusi, ambitsioone… ja siis said nad isaks. Ja kuigi see on parim asi, mis mehega kunagi juhtuda võib, loob see siiski täiesti uue mõttemaailma, uued väärtushinnangud. Kui ma esimest hooaega vaatama hakkasin, arvasin, et tegemist on komöödiasarjaga. Ja ongi. Kuid see on  nii eluline, et nali ei ole domineeriv. Kellegi elus ei ole. Ka mina püüan kodus ju asju naljaga lahendada, aga isegi lapsed käratavad mulle vahel, et praegu ei ole nalja tegemise koht! Tüübid pole siin maailmas kümmet aastatki elanud ja on juba elutargemad kui mina. Nüüd ma ütleks, et “Papsid” on pigem draamasari, kus saab ka nalja. Kusjuures Papside sarja fännavad nemad rohkemgi. Nemad on need, kes paluvad regulaarselt, et vaatame, kas äkki on uus osa väljas.

Ja kuigi mulle “Papsid” meeldivad, siis minu suurim armastus on tõsielusarjad. Sellised, kus on päris inimesed. Ja minu jaoks pole suuremat rõõmu, kui kuulda, et taas tuleb välja mingi Eesti sari, kuhu on kutsutud tavalised inimesed ennast lolliks tegema. Muide, ka mina olin kunagi üli lähedal, et osaleda ühes realitys. Isegi kaamera anti koduseks videoblogiks. Isegi väike minikoolitus toimus, aga jumal tänatud jäeti see saade ära ning produktsiooni ei jõudnudki. Piirdus ühe hooajaga. Kui te küsiks, mis saade, siis ma ei mäletakski enam seda nime.

Ja Elisa Huubis on üks imeline reality saade, mille nimeks on „Sellest saab meie suvi“. Tuuakse jälle need kõik tõsielusaadete regulaarsed osalised kokku, antakse viinapudel kätte ning saade kirjutab end ise! Kuid ei midagi sellist. Mitte mingit lolliks tegemist. Ma isegi ei tea, kas see on positiivne või negatiivne, aga tegu on vist kõige helgema realityga, mida Eestis kunagi tehtud. Ei ole mingit ära panemist, mingeid skandaale. Ei ole tüüpi, kes istub juua täis samal ajal kui ninast paks roheline tatt huuleni ulatumas ja kaameramees mitte ainult ei filmi seda, vaid toimetaja jätab sellele saates domineeriva osa. Selline saade oli meil mitte ammu telerites täitsa olemas. Ok, mingid skandaalipojakesed on ka „Sellest aab meie suvi“ saates, aga need ei ole millegi keskpunktis, vaid üks osa erinevate inimeste kokkutoomisest.

Kuid see saade on täiesti ulmeline – Eesti karused mehed luuletavad, nuusutavad vabal ajal lilli, valavad naised komplimentide ja kingitustega üle ning väljendavad naistele enda tundeid. Kus on seda enne nähtud, et tagasihoidlik maapoiss ütleb kaamera ees, valmis leppima äraütlemisega, et ta on temasse armunud? Loomulikult vaatan ma selliseid hetki saadetes läbi sõrmede, sest no nii piinlik on (cringe oleks täpsem sõna), kuid just see sisemine ärevus võõra inimese piinlikusse olukorda sattumisest ongi see, mis mulle tõsielusaated meeldima paneb.

Ja kui sa vaatad seda „Sellest saab meie suvi“ saadet, siis tundub, et justkui kõik läheb loogilist rada pidi ning siis tuleb inimestele meelde, et see ei ole vaid saade, vaid need on päris inimesed ja päris suhted ning oodatud lahendused saavad hoopis vastupidise tulemi. Saates on kõike – #vottafank momente, käed silmade ette hetki, momente, kus sa tahad karjuda, et millega see inimene mõtleb ja eelkõige mõtet, et küll oli see kurameerimisperiood, kus sa alles õpid teist inimesed tundma, kus sa vaimustud teisest inimesest iga uue detaili pärast, imeline aeg…. aga siis saad lapsed ja oled paps.

Ma ei taha kummastki saatest midagi ette rääkida, sest kes kasutab Elisa Huubi (nagu mina viimased kaks aastat) see saab vaadata ära Papside terve esimese hooaja nii, et ei pea ühtegi reklaami edasi kerima . Huubis neid lihtsalt pole. Ka teisest hooajast on vist nüüd juba neli osa väljas ja olemas eksklusiivselt vaid Huubis. Ka sellest saab meie suvi on kümme osa üleval ning minge vaadake ja härduge koos minuga. Ma siiski tahaks suve saates ühte osa veel, mis tehtaks umbes kuus kuud peale sarja lõppemist, et kus nad on nüüd. Ja muide Huubi jaoks ei pea sa olema Elisa klient. Sa vajad vaid netiühendust ning ongi need kaks sarja ning terve hulk teisi sulle saadaval. Mõni euro kuus, et näha seda toredust ja kui ei paku pinget, saad iga kell lõpetada. SIIN on väga hea koht, kuhu minna, kui soovid endale Elisa Huubi tellida.