Kogemus vahetusõpilasega

14.11.2023

Brought to you by MTÜ VeniVidiVIci

Kui ma veel väike olin, siis kõige eredamalt on mul meeles, kui me võõrustasime kodus vahetusõpilasi. Nii põnev oli kohata täiesti võõrast inimest ja vormida ta „enda omaks“. Ma pean silmas, et keegi, kes tuleb tagasihoidliku ja pelglikuna elab end sisse ja ühel hetkel on ta lihtsalt üks kamba liige.

Mäletan, et meil käis esimese vahetusõpilasena külas Nicole Saksamaalt. Ma mäletan isegi ta perekonnanime – Zielke. Tore ja sõbralik tüdruk, kes jäi meile veel jupiks ajaks kirjasõbraks. See oli kõik enne MSNi ja Orkutit. Füüsiliselt kirja saatmine oligi ainuke viis kirjasõprust pidada. Saatsid kirja ära ja siis jäid ootama ning kuu paari pärast said vastuse. Kui Esileedi nüüd mu kirjale messengeris 20 sekundi jooksul ei vasta, lähen ma uurima, et milles jama, et ma nii pikalt ootama pean?

Siis ma mäletan vahetusõpilast Soomest. Eelneval aastal käinud Nicole Saksamaalt tõi meile terve suure hunniku välismaa maiuseid ja erinevaid toite ning see oli 90ndate alguses suur haruldus, sest kohalikes poodides oli peamiseks tegevuseks järjekorras seismine, et saada midagigi. Ka Soome tüdruk ladus meie külmkapi täis jogurteid, maiustusi ja kõike head ja paremat. Oi me käisime kogu seda kraami külmkapis vaatamas. Ei julgenud puutuda, sest miskipärast tundus see ebaviisakas. Ootasime, et tüdruk tagasi koju läheks, et kõike seda headust lõpuks mekkida. Jõudiski tüdruku külastuse viimane päev, pani enda kotid kokku, kraamis külmkapist kõik toodud jogurtid ja muu kama endale kaasa ja läinud ta oligi…

Neist kahest oleks Piiga kindlasti entusiasmiga nõus vahetusõpilane olema. Vennas never!

Nii palju kui on vahetusõpilasi olnud, nii palju ka täiesti erinevaid kogemusi. Alati põnev ja alati erinevad emotsioonid. Selleks ajaks kui elamises on uus inimene, on ju rutiin hoopis teistsugune. Teed küll samu asju, mida sa alati teinud oled, aga hoopis teise tundega, sest su katuse all on uus inimene, kes tuli kogema ja maailma avastama. Mitte päris samu, sest võõrustajana sa püüad ka saabunu rutiini natuke värskust tuua ja elamusi pakkuda. Ma oleksin samuti tahtnud olla vahetusõpilane, aga see periood minu elus läks kuidagi nii mööda, et ei tekkinud kordagi sellist mõtetki. Ei kuulnud isegi ühestki sellisest pakkumisest. Seega oli meie pere alati võõrustaja rollis.

Kas teil on kunagi kodus olnud vahetusõpilane? Kui ei ole, siis mina enda kogemusest täiega soovitaksin seda kordki kogeda. Paariks nädalaks rutiinist välja tulla. Vürtsitada elu. Äkki tunned, et oled liiga palju diivani ees vedelemas? Teed ehk palju vähem kodus ise süüa, kui sa sooviks. Tahaksid avardada laste maailma uute inimeste ja uute sõpradega. Kui meie lapsed suuremad oleks, avaksin mina meeleldi paariks nädalaks uksed ja tuleksin oma mugavustsoonist välja, sest sa tead, et olenemata kogemusest, sa jääd seda igavesti mäletama. Mida sa tegid viis nädalat tagasi kolmapäeval? Sul pole aimugi. Tõenäoliselt seda, mida iga päev. Hall ja rutiinne. Nagu meilgi.

Mulle kirjutas MTÜ VeniVidiVici, kes paluski mul valjuhääldina edasi öelda, et nemad just sellise põneva asjaga tegelevadki ning otsivad kogu aeg vahetusperesid õpilastele, kes tahaksid kogeda mingit teist kooli, või teistsugust keelekeskkonda. Noored nende programmis on 7-12 klassis, kes siis Eesti-siseselt endale uusi kogemusi hangivad.

Mul hakkas kohe mõte lendlema, et mida mina pakuks näiteks noorele, kes näiteks Hiiumaalt Tartusse paariks nädalaks saabub. Programmi kuuluks kindlasti kardisõit Langel, külastus Ahhaasse, pitsa- või pastakoolitus MyItaly toidukoolitusel, Tartu Ajaloo ja/või Spordimuuseum, mõni hea metsamatk, mis päädib grilliga lõkke ümber. Kindlasti tuleb veel ideid hetk peale seda kui ma selle postituse üles panen. Kas me teeme neid loetletud tegevusi ka perega regulaarselt? Kahjuks mitte. Kuid kõik need on asjad, mida me perena väga naudime ja mis meil silmad särama panevad. Küll paneks ka tal. Ja nii tore oleks panna keegi vaimustuma minu linnast. Et talle jääks eluks ajaks meelde, kui lahe on Tartu. Tegelikult on ka. Isegi Annelinn on tänaseks arenenud ilusaks oma mänguväljakute ja puhkealadega. Jääks autosid vähemaks, või tuleks parkimiskohti juurde, oleks eriti vinge.

Seega ma olen kindel, et see on programm, millest me kunagi ise osa võtaks kui lapsed ka vastavas vanuses. Kui mõte hakkas natukenegi huvitama, siis loe SIIT ise lähemalt ja kui teetegi ära, saatke mulle endast pilt vahetusõpilasega ja äkki teeme sinuga blogisse väikese intervjuugi. Nii põnev oleks teada, et kuidas oli/on ja mis on sellega kaasnev hea/halb, tore/ebamugav.