Vestlusõhtu Henryga

26.10.2023

Ma lubasin, et räägin täna, kuhu kirevase päralt ma jäänud olen. Ma ei ole tegelikult kusagile kadunud. Pidasime siin kaksikute väikest sünnipäevapõksu 50 lapsega. Trennist, teisest trennist, kolmandast trennist, koolist, lasteaiast, naabrilapsed, teised sõbrad… See on hämmastav, kui palju on 50 last. See teeb umbes 170 tavainimest. Võib-olla rohkemgi. Õnneks pidasime suures kohas, et nad mahtusid sinna ilusti ära, aga siiski see energia ja hajevil olek on täiesti hämmastav. Pidu toimus küll batuudikeskuses, aga kui ma peaks välja valima põhitegevuse, mis seal toimus, siis see oli oma topsi otsimine. Kõik said markeriga enda nime peale kirjutada ja mitte keegi oma nimega topsi üles leida ei suutnud. Siis nad otsisidki seal suurema osa peost kõik 50kesi oma topse taga.

Kuid kus ma siis olnud olen? Probleem on Facebookis. Paljud teist ehk on kuulnud, et uuenduste tagajärjel, kus tehisintellektiga on parendatud portaali filtreid, on see tehistarkus aga tegemas ületunde ning üle pingutamas ja väga paljud on hädas sellega, et postitused ei jää üles. Kõik on spämm! Paned postituse FB seinale, see on seal järgmised 30 sekundit ja hetk hiljem on see maha võetud ja saadab mulle hoiatuse, et kui ma seda spämmi ei lõpeta, siis tulevad igast sanktsioonid selle eest.

Eile üritasin kahel korral üles panna loosi, kus ei pidanud kedagi tägima, mitte midagi jagama, mitte midagi laikima, vaid lihtsalt kirjutama küsimusele vastuse. Ma isegi ei kirjutanud teises postituses, kes auhinna välja pani ja mõlemal korral võeti postitus maha. Ma nägin, et paar inimest jõudis kommenteerida ka. Ma nüüd ei teagi, kuidas ma teid kinno ja smuutit nautima saata saan. Siis kirjutasin postituse sellest, et ma ei saa midagi siia FB seinale panna, sest see võetakse maha ja….. see võeti ka maha. Nii oletegi teie seal justkui unarusse jäetud ja ma ei ole saanud sinna mitte midagi parata. Viimasest 10st postitusest on maha võetud vist kaheksa. Ja need ei ole üleskutsuvad ega reklaamivad postitused olnud. Lihtsalt olukorra kirjeldused.

Kuid on üks lahendus. Kui ma ei saa neid hetki päevas jagada teiega otse sinna FB seinale, siis ma saan need panna blogisse. Tuleb lihtsalt sagedamini blogida, kuna juhtub meil asju sagedasti ja materjalipuudust ei tohiks olla. See etapp, mida lapsed praegu läbivad- kus nad on kohe-kohe inimeseks saamas ning läbivad seda ülemineku protsessi, on nii naljakas. Olukorrad, kus nad nüüd püüavad asju lahendada nii nagu nad on neid näinud meid tegemas ja see ajab mind hulluks, sest käituge mu sõnade mitte tegude järgi!

Ja millest ma tahaks veel rääkida, on vestlusõhtu. Olgem ausad, kas sa üldse oled päris influencer, kui sul ei ole vestlusõhtut. Nii ka minu vestlusõhtu, mis on planeeritud novembri teisele laupäevale ühte vingesse restorani Tartu kesklinnas. On selline rahulik õhtu, kus ma vastan küsimustele ja arutame maailma asju.

Just nii presenteeriti mulle ideed, et tulgu ma nende korraldatud vestlusõhtule õhtukülaliseks. Mida hekki! Ei! Inimesed ei tunne mind ikka üldse. Ma olen maailma kõige kehvem small talkija üldse. Juba seal laste sünnipäeval teiste vanematega, oli mul õhtu täis awkward silence hetki, sest ma lihtsalt ei osanud midagi vestlusele lisada. Just rääkisime ja see sai nagu noaga lõigatud ning nüüd me istume seal kahekesi vaikides ja midagi rääkida ei oska. Isegi nendega, kellega ma rohkem suhelnud olen. Mida ma seal vestlusõhtul veel teeks- annaks ühesõnalisi jah/ei vastuseid? Eriti põnev õhtu võiks see olla. Veerand tunniga on kõik küsimused vastatud ja teemad läbitud. See on ka põhjus, miks ma kunagi podcasti ei teeks. Ma võiks külaliseks minna, aga ei võta ka sellest väga vedu. Mul on hetkel üleval kuus podcasti kutset ja ma pidurdan. Mul on mitu kutset meediasse enda tegemistest rääkima ja ma leian alati vabanduse, miks praegu ei ole hea aeg. Mulle meeldib teiega siin. Hea turvaline.