Nii pisike asi, aga nii oluline, et pingeid maandada

23.10.2023

Kõige tähtsam asi, mida me lastele õpetame, on oskus vabandada. Olen aru saanud, et see ei ole lihtsalt sõna. Vabandamine on maski langetamine ja omaks võtmine, et sa ei ole täiuslik ja teed vigu. Ja see ei ole sageli lihtne. See nõuab ego maha surumist ja uhkuse alla neelamist, kuid ometi on see nii oluline.

Meil oli lastel siin üks suur tüli, mis lõppes inetute sõnadega, karjumisega ja nii nagu iga normaalne tüli- hammustamisega. Igaüks istus oma nurgas ja põrnitses ümbritsevat altkulmu. Mõtlesin, et ma ei sekku lahendamisse, sest kuigi tavaliselt jookseb keegi minu või Esileedi juurde, et me juhtimise üle võtaks, siis sel korral ei juhtunud midagi taolist. Nad lihtsalt olid seal oma märgade silmadega ja kurja pilguga.

Läks mööda 30 minutit. Möödus tund ja selleks ajaks olid lapsed end tahvlisse juba sättinud ning nohisesid oma tahvlite ees. Lapsed, kes ei suutnud eilse näosaate ajal 20 sekunditki vait olla, istusid juba tund aega täielikus vaikuses.

Otsustasin sekkuda ja küsisin ühelt tülitsenult, et miks ta nii vaikne on ja teistega ei räägi? Sain vastuseks, et sellepärast, et teine on loll ja tegi talle haiget. Teine vastas, et sellepärast, et teine pool kutsus teda idioodiks ja tõukas. Mõlemal täiesti normaalne argument, miks teise poolega mitte suhelda ja kuidas sa lähed siit edasi, kui mõlemad tunnevad, et neile on tehtud ülekohut?

Kerisime siis juhtunut natuke tagasi, et millest kõik alguse sai. Jõudsime järeldusele, et see algas sellest, et üks (ma ei ütle, kes) istus demonstratiivselt palja pepuga teise padja peale, mille peale teine siis teda lõi. Halb tegu mõlema poolt ja küsisingi, et kas ta oleks rõõmus, kui keegi oleks TEMA padjale palja pepuga istunud ning vastuseks sain, et loomulikult mitte. Küsisin teiselt, et kas löömine on ok, või saab tülisid lahendada ka teisiti? Sain vastuseks, et löömine ei ole lubatud ja oleks saanud teisiti.

Küsisin, et äkki ta siis vabandaks, et ta sellist rumalust tegi ja teise padja peale enda pepsi hõõrus? Langetas pea ja vabandas vaiksel häälel. Küsisin teiselt, kas oleks äkki sobilik vabandada, et ta teisele füüsiliselt haiget tegi? Vabandas ka tema moka otsast. Astusin eemale ja nemad jäid kumbki vaikides oma ekraane vahtima. Ei möödunud kolme minutitki, kui tuba oli naeru, jutuvada ja rõõmukilkeid täis. Üksteisest kaugele tõmbunud lapsed istusid taas üks teise kõrval ja jutustasid nagu midagi poleks juhtunudki.

Ja neid tülisid juhtub sageli. Viis inimest, kes veedavad suure osa päevas koos, hakkavad varem või hiljem üksteisele pinda käima, sest tegu erinevate inimestega. Ja ei ole ebanormaalne ja ebatavaline, et me võime omavahel tülli keerata, kuid ainus võimalus edasi minna, on vabandamine. See on omaks võtmine, et see, mis ma tegin, ei olnud õige ja ma püüan enam nii mitte teha. Selle lause esimese poolega mu lastel õnneks probleemi ei ole, sest nad teevad kenasti vahet õigel ja valel, küll aga see, et ma enam nii ei tee, ei ole neile veel päris hästi pärale jõudnud, sest tülid algavad suhteliselt sarnastel põhjustel. Mitte nüüd ainult palja tagumikuga teise padjale istumisest, aga tuleb ette. Peamiselt lastel.

Ja lapsed õpivad enda vanematelt ning meie vanematena ei ole täiuslikud. Teeme vigu. Teeme lastele ülekohut, reageerime üle, saame asjadest valesti aru ja pahandame põhjuseta. Ikka tuleb ette. Kuid nii nagu laps kasvab läbi eksimiste paremaks ja hoolivamaks inimeseks, kasvame meie vanematena läbi eksimiste paremateks vanemateks. Aga selleks, et kasvada, tuleb osata vabandada, sest muidu sa jääd ühte kohta kinni ning ei suuda sealt edasi minna.

Täna on lastele juba vigade tunnistamine väga selge ja nende jaoks ei ole vabandamine nõrkuse näitamine, vaid vastutuse võtmine ja vigade tunnistamine ning ma olen sellepärast nii uhke nende üle. Me oleme selles osas Esileediga väga head tööd teinud. Jääb nüüd veel see pool korda saada, mis on vigadest õppimine. See tundub veel eriti keeruline.