Mu suurim hirm läks täide

Kui ta aknast välja vaatate, võite vist näha, et sügis on käes. NOT! Täitsa pekkis, kus seda enne nähtud, et septembri keskpaik ja väljas selline lämmi, et puhu või lastebassein uuesti täis. Aga homsest on lubatud, et sügis tuleb ikka kohale. Selline suve pikendus on tore, kuid ka selle üle, et jahedad ilmad kohale jõuavad, ei ole ma üldse kurb.

Kui ma olen lastelt küsinud, et kus teises riigis nad elada sooviks, siis neil lähevad silmad suureks, et nemad ei sooviks mitte üheski teises riigis mitte kunagi elada! Kui ma siis täpsustan, et on olemas ju riike, kus ei tulegi kunagi külma kannatada, kus on aastaringselt soe, siis silmad lähevad veel suuremaks, sest nad ei tahagi olla kohas, kus on aastaringselt soe ja neile meeldivad kõik aastaajad, mis Eestis esindatud on. No ma ei tea… mina tahaks täiega katsetada elada, kusagil mujal. Kasvõi sügisest kevadeni, aga keegi ei taha seda isegi diskuteerida, sest polevat paremat kohta, kui kodu.

Pluss enam ei saaks väga minna ka, kuna nüüd on koolis ka kaksikud, kes on seal juba poolteist nädalat käinud. Ja neile nii meeldib. Mu lapsed on hästi elavad ja jutukad, aga ainult siis, kui meie kõrval oleme. Kui nad omapäi on, siis nad kardavad kõike ja kõiki. Asi pole vist väga ka meie lastes, vaid kõik lapsed on nii. Eriti üllatav on see Piiga puhul, kes on hästi seltsiv, aga eriti just poistega. Ta unistab sõbrannadest, aga kui need ise temaga juttu ei tee ning seltskonda ei kutsu, siis ta vaatab eemalt ja hängib hoopis poistega. Eks selles ole süüdi ka see, et kodus on kaks venda ja meie külas on aastaid olnud AINULT poisid. Nüüd on paar tüdrukut ka suuremaks kasvanud, kellega saab mängida, aga see on tema jaoks veel uudne kogemus.

Aga kuidas koolis meelib? Kui ma küsin, kuidas päev läks, siis nad vastavad nii, nagu ka teie omad – hästi! Mida see tähendab? Pole aimugi. See vist jagab pigem emotsiooni, mida nad koolipäeva jooksul saanud on. Aga poolteist nädalat hiljem julgen veel öelda, et me oleme kooli valikuga väga rahul. Nii palju vaeva nähakse, et võimaldada lastele igakülgset arengut- loovad tunnid, põnevad huviringid, mängulised liikumistunnid. Nagu unistus noh. Ainult söökidega on jama- ei pakuta pitsat, friikaid ega kananagitsaid. Isegi kiirnuudleid mitte. Vaid valikus on erinevad praed ja supid. Piiga on meil kõigesööja ja annab kõigele vähemalt võimaluse. Vennas on räige pirts ning sa ei saaks tema suud ka tangidega lahti, kui sa üritaks.

Selline esimene rütm on paika saadud. Hea on see, et meie maja lähedalt sõidab igapäevaselt ka koolibuss, mis nad kooli juurde viib. 7:35 peatub maja juures ja kell 7:52 on kooli ees. Paha on see, et tunnid algavad kell 9 ja Esileedi ei arva, erinevalt minust, et ta peaks nad enne kella seitset üles ajama, et nad bussile panna ja minema saata. Tema magab nendega kella 7:45ni, et nad siis kella 9ks kooli sõidutada. Pooltel hommikutel on ta häbematult sundinud ka minu voodis püsti tõusma, et kaksikud hommikul kooliks valmis panema, sest… ma isegi ei tea miks. Ma pakun, et tal on lihtsalt kade meel, et mina viimaseid unetunde veel nautida saan ning peksab mu kiusust üles. Naistevärk, tead.

Kuid mina olen ise tegus raamatu kirjutamisega ja sellepärast sorry, et ma ei ole maailma kõige aktiivsem postitaja olnud. Seepärast ei ole hetkel ka väga heas suhtes reklaam- ja tavapostitused. See saab peagi taas paika, kui ma selle va raamatu enda kükilt maha saan. Kes oleks arvanud, et raamatu kirjutamine nii palju keerulisem on kui blogimine. Blogis võtad sa igakord uue teema ja teen lühikese jutukese umbes 4000 tähemärgiga. Raamatus tuleb hoida ühtset joont ja loogilist jada ning minul on mõtte ühel lainel hoidmine kõige keerulisem asi maailmas. Ma pole vist kunagi ühte ja sama asja nii pikalt teinud, nagu selle raamatuga (öelge, kas selle “nagu” ette käis ikka koma? Ma ei usu, et käis, a ma jätan ta siia, sest äkki käis 🙂 ). Aga ma pean sellega vaeva nägema, sest inimesed, kes selle endale raha eest ostavad, omavad õigustatud ootust, et see peab olema seda raha väärt. Seega peab see olema piisavalt hea. Seega olge nii nunnud ja ärge pange koostööpostitusi pahaks- luban, et ma näen nendega isegi rohkem vaeva, kui tavapostitusega, et need loetavalt huvitavaks teha. Klikkige ikka ja klikkige mujal ka. Alati abiks. Kuid luban ka, et tavapostitusi tuleb sekka.

Ja seenel on lahe! Sain oma elu esimese puugi. Minu suurim hirm on olnud puugid. Ja nüüd ma sõitsin metsast koju ja tunnen, mingi veider sügelus käe peal, tõmbasin varruka üles ja seal see oli – imepisike must tegelane. Kiljatasin, panin silmad kinni, sirutasin väriseva käe kõrvalistuva Esileedi ette, kes ka karjuma hakkas, sest ma panin sõidu ajal silmad kinni, tegin silmad lahti ja nägin, kuidas esileedi asjtaundliku liigutusega selle mu käe pealt ära võttis ning autoaknast välja viskas. Õnneks olnud end veel külge imenud. Napikas. Muide jagage FB kommentaariumis oma seenesaagi pilte- te kindlasti pildistasite. Onju!?

Kommentaarid

“Mu suurim hirm läks täide” on saanud 4 vastust

  1. B ütleb:

    Ei käi sinna mitte mingisugust koma.

  2. Mai ütleb:

    Kuhu toredasse kooli nad said? Minu kutil veel veidi aega, aga uurin maad, kus on head koolid. 🙂

  3. Annely ütleb:

    ei käinud 🙂
    ja mis koolist jutt?

  4. Anneli Asperk ütleb:

    Ei ole jah koma vaja. Oma kooliajast mäletan, et koma ei panda ja, ning, ega, ehk, või, kui ja ka ette😀. Ja kui lause algab sõnaga “kui”, siis peab kuskil kindlasti koma olema. Tunde asi…
    Kooli valik on kindlasti väga tähtis ning ehk õpivad ka koolis söögist lugu pidama, oleneb muidugi kaasõpilaste suhtumisest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sul on kunagi odraiva olnud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…

  • Miks ma enam podcaste ei kuula?

    … sest vanaks olen jäänud. Haha, tegelt on sel mõjuvamad põhjused. Kuid loe ise. Suudad ikka selle neli minutit minuga veeta? Teeme proovi. Postituse tõi teieni Henry ja…

  • Esileedi jagab teraapiakogemust

    (See postitus on kirjutatud Esileedi poolt. Seega, et saada kirjutisest õige kogemus, püüdke seda peas lugeda kõrgema häälega ja samal ajal oma mehele etteheitvaid pilke visates). Räägin oma…