Esileedi sulest: miks sai temast see, kes ta on

30.08.2023

Miks ja kuidas sai minust doula

Alustuseks ütleksin kohe, et sellel aastal (ja seda ei juhtu teps mitte igal aastal! ) on taas imeline võimalus õppida doulaks. Doulade õppeprogramm algab Põlistarkuste ja Rahvaravi koolis 9. septembril ja veel on paar vaba kohta!

Kui Sind see teema kõnetab, siis täpsemalt saad õppe kohta lugeda siit https://www.tarkustekool.ee/pikad-oppeprogrammid/doula/

Ja kui jääd ikka veel kahtlema, siis koolijuht Kaia-Kaire Hunt on väga sõbralik küsimustele vastama 😊

Aga nüüd minust ja doulandusest

Kes veel ei tea, siis doula on teisisõnu pere- ja sünnitoetaja. Sõna doula tuleb kreeka keelest ja viitab naisele, kes on teenimises. Doula töö ei pea kindlasti piirduma konkreetselt sünnituse toetamisega, vaid tööpõld on vägagi lai. Vastavalt doula enda soovidele ja ka spetsiaalsetele oskustele saab doula olla toeks raseduseks valmistumisel, raseduse ajal, sünnituseks valmistumisel, sünnitusel, sünnitusjärgsel ajal ja ka siis, kui beebi on juba mõnda aega tagasi sündinud. Doula saab olla toeks naisele ja perele nii vaimselt, füüsiliselt, kui ka emotsionaalselt. Vastavalt enda soovidele ja oskustele saab teha ka rasedusringe ja perekooli, pakkuda emale ja beebile massaaži ja erinevaid hoolitsusi, jooga, imetamise nõustamine jnejne. Nt sünnitusjärgse doula töö on minu hinnangul järjest rohkem hinda minemas, sest naiste teadlikkus suureneb ja  mitmed naised vajaksid just toetust sünnitusjärgsel ajal, et kohanemine uue ilmakodaniku ja elukorraldusega oleks rohkem toetatud ja pehmem. On ka nn öödoulasid, kes käivad perele abiks just öösiti.

Miks mina doulaks õppima läksin?

Sest juba väga pikka aega on minu suureks kireks ja huviks viljakuse, raseduse ja sünnitusega seotud teemad.  Henry viskab siiani nalja, et ükskõik, mis seltskonda ma ka ei läheks, varem või hiljem hakatakse seal sünnitusest ja rasedusest rääkima. Piisab lihtsalt sellest, et mina seal olen 😀 Lisaks kogesin ma ka kahe aasta jooksul rasestuda püüdes, raseduse ajal, sünnitusel ja ka sünnitusjärgsel ajal erinevaid minu jaoks kohati väga raskeid väljakutseid ja sellel teel oli meile suureks abiks ja toeks meie imeline doula. Ma ei kujuta ette, mis minust järgi oleks, kui ma oleksin seda teed pidanud käima ilma tema toe ja tarkuseta. Ja seeläbi kasvas minus imetlus doulade suhtes ja soov, et tahaksin nii väga ka ise seda tööd teha, aga samas pelgasin, et mina küll nii tark ja vägev naine pole.

Peale keskkooli lõppu kaalusin tõsiselt ämmaemandaks õppima minemist, aga kuna Tartu Ülikool oli mu tolleaegne unistus ja ma sain proviisorõppesse sisse, siis valisin selle. Ja ma ei kahetse seda üldse – sain endale ühed parimad sõbrad sealt, kellega siiani suhtlen ja palju teadmisi, mis mind ka doulatöös aitavad – kasvõi see, et mul on teadmised inimese keha anatoomia ja füsioloogia kohta, mõistan meditsiinilist keelt ja ravimeid. Olen saanud olla üsna sageli „tõlk“ arsti ja pere vahel, et kõik nendega meditsiiniliselt toimuv nn inimkeeli panna, sest arstidel ja teistel meditsiinitöötajatel on tegelikult sageli lihtsalt meeletu töötempo peale pandud ja neil pole kahjuks alati võimalik kõike lahti seletada.

Ja siis 2011. aastal sain ma ägeda ja imelise võimaluse olla oma õe 3-nda sünnituse juures ja seal olles sain ma selgelt aru, et ma ei tahagi olla ämmaemand, vaid just see tugiisik, kes on naisele toeks ja nn ruumihoidjaks. Samal aastal tuli meil Henryga ka soov, et tahaksime enda perre last. Ja andsime siis beebile nn tee vabaks tulla. Rasestusin 6-kuuga ja olime ülirõõmsad. Kahjuks jäi see rõõm aga üürikeseks ja saime ühel hetkel teada, et minu rasedus oli peetunud. Leinasin ja kurvastasin selle pärast pikalt. Sest sain aru, et olin tegelikult juba pikalt emaks tahtnud saada, aga erinevatel põhjustel polnud seda endale julenud lihtsalt tunnistada. Lisaks nägin ise lähedalt pealt ka oma ühe kalli inimese keerulist IVF teekonda. Igal juhul pärast emotsionaalselt rasket 1,5 aaastat sain ma uuesti triibud. Minu rasedus ei läinud üldsegi nii nagu ma olin ette kujutanud, lootnud ja arvanud. Mul oli esimesed 22 nädalat 24/7 nagu tuuma pohmell ja lisaks tabasid mind ühel hetkel esimest korda elus seletamatud ärevushood. Ja siis ühel päeval leidsin ma oma ämmaemanda ukse taga istudes stendilt kuulutuse doula Inge läbiviidava rasedusringi ja vabastava hingamise kohta. Helistasin seal samas Ingele ja panin end kirja. Nüüd tagantjärele võin öelda, et see oli parim otsus. Inge oli meile toeks kogu minu ülejäänud raseduse aja, sünnitusel ja ka sünnitusjärgsel ajal. Ta oli lihtsalt imeline ja meile nii suureks abiks. Kui aasta hiljem kaksikuid ootama jäime, siis ütles juba Henry mulle kohe ise, et seekord võtame ka Inge 😊

Kui kaksikud olid kaheaastased nägin infot, et Tallinnas avatakse doula õpe ja tahtsin nii väga sinna minna. Arutlesime Henryga ja pidin enda vastu aus olema, et ma pole valmis veel oma lastest nii pikalt eemal olema (keskmiselt 2 nädalavahetust kuus) ja valisin, et seekord ma siis veel ei lähe. Siis aga avastasin, et Tartusse tuleb SIETi imetamisnõustajate baaskoolitus ja registreerusin sinna kohe. Läbisin koolituse ja sain hakata veel rohkem tegelema endale nii olulise teemaga  – naiste/perede toetamine, julgustamine ja väestamine. Vahepeal sain mõned vägevad kogemused olles paari sõbranna sünnitusel tugiisikuks, olla olemas rasedatele ja nõustada imetamise ja muudel tervise teemadel. Juba aastaid on ikka nii, et mulle kirjutatakse ja küsitakse nõu/abi või lihtsalt tahetakse, et keegi kuulaks. Ja ma olen tänulikkusega neid kirju lugenud ja püüdnud olla toeks nii kuidas oskan ja tean. Ja siis, kui kaksikud olid 4 saamas ja olid alustamas esimest korda lasteaiaga ja mina alustasin just üle pika aja ravimitealase tööga sain info, et doula õppe uus lend avatakse. Kuigi olukord oli juba piisavalt kreisi, siis teadsin, et seekord ma lihtsalt pean sinna saama. Ja nii ka läks! Vaatamata igasugu väljakutsetele minu enda isiklikus elus ja lisaks ka maailmas (Covid-19) sain ma juunis 2020 doula õppe lõpetatud ja diplomi. Ja alates sellest olen doula tööga ka südamest rõõmuga tegelenud.

Mis ma doula õppest kaasa sain lisaks põhjalikule väljaõppele ja teadmistele, mis võimaldasid mul koheselt tööle asuda  – mitmeid sügavaid teadmisi ja taipamisi nii enda kui ka teiste kohta, enesekindluse, teadmise, et ka doula töö on koht, kus saab end lõputult täiendada, avardada ja paremaks saada, hulganisti doulaõdesid ja ka mitmeid toredaid õppejõude, kellele tean, et võin alati toetuda. Võimaluse teha koostööd paljude toreda ämmaemandatega ja luua nendega koos naistele paremaid sünnituskogemusi. Ja veel üks asendamatu asi – minu elu on tänu sellele õppele mitme imelise sõbra võrra rikkam. Nad on minust paaaaalju nooremad 😀 , seega ilma selle õppeta ma väga suure tõenäosusega nendega kohtunud poleks.

Igal juhul olen siiralt õnnelik ja tänulik, et sain selle õppe läbida ja saan töötada doulana.  Saan tõesti öelda, et minu töö on minu hobi ja tuleb mul südamest.

Kui Sa nüüd kõike seda lugedes tunned, et ka Sind kõnetavad sellised märksõnad nagu naiste ja perede toetamine, naise ja beebi tervis, terve sünd, imetamise nõustamine, siis on see doulaõpe just Sulle. Tee see samm ja võta ühendust Põlistarkuste ja Rahvaravi kooliga. Veel on paar vaba kohta.  Minul on igal juhul väga hea meel, kui doulaõdesid meile veel juurde tuleb!