Ja kes kurat on Andres?

18.05.2023

„Tsau Henry! Keda näha! Kuidas läheb?“

„Kuule, ei saa kurta. Näe, saadeti nõudepesutablette tooma…“

„Haha, sulle ka päitsed pähe pandud. Enam pole see mässav Henry, kes purjus peaga igalt poolt alati alla soovis hüpata ja me sind alatasa tagasi pidime hoidma.“

„Mis asja? Seda juhtus heal juhul paar korda. Kes vana asja meelde tuletab, tead küll…“

„Tean, tean. Ei, kuradi lahe on sind näha! Kahju on, et enam paljudega kontakti pole. Nagu ei tunnekski inimesi enam. Nägin just Oliveri linna peal. Kõndis must mööda nagu ei tunnekski enam! Eriti uhkeks läinud. Korduvalt ju kantseldasime teda pidudelt alati koju, kui ta enam jalgu all ei hoidnud!“

„Juua ta jah armastas. Siiani vist.“

„Aga räägi, kuidas sul läheb? Ma tean, et sa nüüd kuulus influencer. Mul ema jälgib sind ning alati räägib, et Henry tegi seda ja toda.“

„Ah, mis kuulus. Ma siin veidi blogin jah. Kõik see muu influenceri teema tuleb lihtsalt vist sellega veidi kaasa. Kui sind paljud loevad, siis tahavad firmad ka sulle asju saata, et paljud seda näeksid.“

„Sa ikka sama tagasihoidlik. RAISK! Mul on nii hea tuju nüüd. Sa oled samasugune nagu kooliajal. Ei ole nina püsti, ei ürita kõvatada. Lihtne maapoiss.“

„Eks ma elan maal kah. Tartuni on suisa 2km. Või 1 minut autoga.“

„Ma tean. Sa elad seal valli taga eks? Ma ei tea, miks ma tean. Keegi rääkis.“

„Aga räägi, kus sina ise elad?“

„Mina elan ikka samas kohas! Sa võiksid läbi kunagi astuda! Voh, mul on nädalavahetusel väike pidu tulemas. Andres tuleb ka muide! Kuna sa Andrest viimati nägid? Tule laupäeval, teeme liha ja joome veidi õlut, räägime vanadest aegadest….“

„Andres? Milline Andres?“

„HAHA! Mis Andres mis Andres? Meie Andres! Me ikka meenutame temaga vahel vanu aegu. Mäletad toda korda, kui sa mingite skinheadidega mölisema läksid ja siis ennast parki põõsasse ära peitsid, et ta sõpradega sind üles ei leiaks?“

„Uskumatu, et sul mõlemad silmad peas on. Sa meenutad selliseid asju, mida normaalne inimene ammu oleks ära unustanud.“

„Haha, ei mina ei unusta. Sa olid ikka legend. Ma nimetaks end lausa sinu fänniks. Ma küll blogi ei loe. Mind see lasta kammajjaa ei huvita. Aga fank. Sa olid ja oled super inimene!“

Ma vaatan seda lühikest tüüpi pealaest jalatallani. KES KURAT SA OLED? Ma näen teda esimest korda. Kuulen teda esimest korda ja ometi ta teab minust piinlikke seikasid ajast, millest ma ise enam suurt ei mäleta. Klassivend ta ju pole. Koolist ka ei mäleta. Pekki, ma küsin.

„Kuule, sorry. Ma tean, et see võib tunduda ilgelt nõme, aga tuleta mulle meelde… kes sa oled?“

„HAHAHAHA. Mine perse Hents! Sa oled tõepoolest legend! Huumorisoon on sul ikka nii õige koha peal!“

„Ei, päris ausalt. Ma ei suuda su nägu meenutada. Ütle oma nimi.“

Ta jäi tõsiseks, pani oma käe mu õlale ja ütles: „… Henry, palun ära muutu. Just sellepärast sa nii lahe oledki. Näeme laupäeval. Andres on ka seal!“ teatab see kiilanev dressides mehike ja lahkub väljapääsu suunas.

Ja kes kurat on Andres?!?!

PS! Kuna ma juttu diktofonile ei salvestanud, siis vestlus ei ole päris üks-ühele, kuid just nii see mul meeles on.