Midagi erilist on juhtunud
16.05.2023
Miski on minus sel aastal muutunud. Esileedi läheb lausa nii kaugele, et ta korrutab aina kõigile, et ta ei tea, mis minu sisse on läinud, sest ta ei tundvat mind ära. Tema diivanikaunistuse asemel on majja tekkinud tüüp, kes ainult toimetab. Koristab, korrastab, meisterdab, käib, toob. Kõike noh. Midagi, mida ta pole kunagi viitsinud teha, ta nüüd teeb.
Ma arvan, et minu selline uus minek on natuke (loe:palju!) seotud mu eneseanalüüsiga. Ma otsustasin mõni aeg tagasi, et ma lõpetan põdemise. Ma olen endale ehitanud mingi suure kasti (sest ma väikesesse ei mahu) ja olen võtnud pähe, et see määrab minu piirid. Ma ei võta ette asju, mis mind sellest turvalisest kastist välja toovad. Sest ma kardan räigelt eksida. Kardan astuda vale sammu, et siis tagajärgedega tegelda. Ja ma otsustasin sellega lõpparve teha. Ma lõpetasin asjatutele hirmudele järgi andmise ja otsustasin, et ma hakkan tegutsema.
Dieet- mul läks ju kaaluga kunagi seitse aastat tagasi väga hästi. Enne, kui ma kaksikud sain, olin ma suurepärases vormis, olles 30 kilo alla võtnud. Ilmselge liialdus, sest, kui vaadata meditsiinilisi tabeleid, olin ma ka siis, kui ma olin suurepärases vormis morbiidselt rasvunud. Iga arst oleks mul soovitanud kohe noa alla minna, et oma kõhust selline ebavajalik asi nagu magu välja lõigata. Ma olin morbiidses ülekaalus ja siis tulid kaksikud ning ma võtsin kogu kaalu tagasi, mis ma selleks hetkeks olin alla võtnud ja siis veel mitukümmend kilo. Ja selle seitsme aasta jooksul, olen ma teinud väikseid ponnistusi, suutnud järje peal olla mingi aja ja väikseimgi virvendus, pisikesed tagasilöögid ja te võisite mind taas trussikute väel kusagil sahvrinurgaspontšik suus searasva sees püherdamas leida. Hirm ebaõnnestumise ees oli nii halvav, et see oli pidevalt kirvena mu pea kohal. Mul oli lihtsam vanasse rutiini tagasi liuelda, kui olla ebamugava reaalsusega silmitsi.
Kuid siis ma otsustasin, et aitab. Mul on villand, et ma valutan. Mul on villand, et ma higistan nagu loom. Mul on villand, et ma ei käi kusagil väljas, sest ma häbenen ennast. Ma ei taha lastel lasteaias järel käia, sest ma ei taha, et teised pilkaksid neid minu pärast. Ma sain aru, et ma olen ennast selles kastis hoidnud nii kaua ja lasen elul lihtsalt endast mööda minna. Vaatan, kuidas lapsed kasvavad, aastaajad vahelduvad ning ainus, mis ei muutu, see olen mina. Mina vajun aina sügavamale sohu ja ma ei näe mingit väljapääsu. Ma ei suuda enda isusid ja õgimist kontrollida. Ja ma nägin seda valu ja seda sõltuvust nii selgelt, et ma tegin otsuse – ma lõpetan. Ma ei karda enam. See on minu elu viimane kaalulangetus teekond ja mitte sellepärast, et ma kavatsen maha surra. Vaid sellepärast, et ma kavatsen elada. Ma ei toimeta motivatsiooni najal, vaid miski jõudis pärale. Olen väga tänulik Esileedile, kes suvalisel pühapäeval teatas, et talle aitab ja kas ma tulen temaga teekonnale kaasa. Tänaseks olen ma kaotanud juba 16kg ning ma olen sellises meelteseisundis, et see on olnud mulle imelihtne ja imemeeldiv teekond. Loomulikult tagasilöökidega, aga need pole ebaõnnestumised, vaid loomulik osa elust. Varem oleks ma peeglisse vaadanud ja ma ei näeks erinevust ning see oleks mulle muserdav. Enam mitte. Mul pole eesmärk enamat, kui lõpetada kastis elamine. Ma olen terve elu teadnud, et kaalu langetamiseks, tuleb endasse lihtsalt vähem kütust sisse panna, kui sa kulutad, kuid sõltuvuses olles võid sa küll teada, kuid teadmise ning teadvustamise vahel võib olla terve igavik.
Käsitööd. (Sisesta käsitööteemaline pervonali siia ……….). Iga suvi, kui mu ema kodus remonti tegi, saatis ta mind õega jalust maale vanavanemate juurde ära. Et ta saaks rahulikult värvida, tapeeti panna ning muid vajalikke töid teha. Loomulikult tegi see mulle karuteene, sest kuigi mu vanaisa oli kuldsete kätega, oli ta mu ema isa ja ka tema ei kaasanud mind enda meisterdamistesse. Ta ei armastanud üldse, kui keegi tal juures oli, kui ta millegi kallal nokitses. Minu töödeks oli vikatiga muru niita ja puid tassida. Neis asjus ma olen täiega proff. Seega, olen ma ka igasugu käsi- ja remonditöödes täielik koba… sest mul puudub igasugune kogemus. Seetõttu on ka minus halvav hirm midagi valesti teha. Ma takistan end ise, sest ma kardan, et äkki rikun ära. Aga fank! See on ju minu kodu. Minu elu. Mida ma põen? Kui ei oska, siis hakka õppima!
Seepärast otsustasin ma ka sellest hirmust lahti lasta ja ma hakkan ise oma pisikeste (väga suurte) kätega meisterdama ja kaasan sellesse ka lapsed. Ma tean, et nad ei viitsi ja parema meelega jõlguksid nutiseadmes, aga ei. Kui mina midagi meisterdan, peab ka kodusolev laps vähemalt tund aega minuga koos tegema. Seepärast kutsun ma tagasi ellu projekti: „Kuldsete käteta mees“! Ma tahan teha koos laste ja Esileediga asju, mida me mitte kunagi teinud ei ole. Tahan ka teisse süstida usku ja teadmist, kes te seda vajate, et kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb hirmust lahti lasta. Isegi kui tuleb sitasti välja- siis nüüd oled sa kogemuse võrra rikkam, et järgmine kord teha paremini.
Sellesse projekti olen ma kaasanud ka paar ettevõtet, kes enda õla soovisid alla panna. Näiteks Bosch. Ma olen nendega juba viis aastat koostööd teinud kodumasinate vallas ja küsisin, et äkki tahavad nad ka tööriistadega miskit koos mõelda. Lootsin, et ehk saadavad trelli. Või heal juhul ka sae või relaka. Ma tean nende toodete kvaliteeti ja nad olid mul esimene valik. Kallid lugejad – ma sain nii palju uusi Boschi tööriistu ja tarvikuid, et ma võiks maja ehitada ning ei peaks ühtegi elektritööriista juurde laenama. Kui need mulle ukse taha jõudsid, pekki, ma karglesin rõõmust mööda elamist. Teised ei saanud kuidagi aru, et millest selline elevus – need on ju lihtsalt tööriistad. Mu süda tahtis lõhki minna. Ma ei hakka tegema keerulisi projekte, aga ma alustan. Pisikestest lihtsatest asjadest, et ebaõnnestuda ja teha uuesti ning paremini.
Ka Tikkurila aitab mul käsi kuldsemaks saada ning aitab mul orienteeruda värvide maailmas. Mu kuur ja tara vajavad mõlemad ammu juba uut värvi, kuid ma ei ole julgenud seda ette võtta, sest.. sest ma ei ole ju seda kunagi teinud! Nii palju küsimusi ja lihtsam on pea liiva alla peita ning mitte lihtsalt teha.
Tegelikult olen ma „Kuldsete käteta mehe“ projekti juba alustanud. Mul on üks elektriline kruvikeeraja, mis kingiti mulle 12 aastat tagasi mu 30. sünnipäevaks. Ja nüüd, hoolimata laadimisest, ei kesta aku enam ning ka jõud on riistast kadunud (that’s what she said!). Sellega polegi midagi muud teha kui minema visata. Kuid ma otsustasin, et ma teen midagi, mida ma mitte kunagi teinud pole- proovin sellele uue elu sisse puhuda. Googeldasin, vaatasin Youtubet, ostsin uue aku, lammutasin kruvika lahti ja jootsin sõbralt laenatult jootekolbiga elus esimest korda kruvikale uue aku külge. See on kirjeldamatu uhkustunne, mis mind alati valdab, kui ma midagi oma kätega tehtud saan ning hirm on mind sellest tundest terve elu eemale hoidnud.
Seega, need kaks on minu peamist projekti, mis mul käsil on, või käsile tulemas. Ja ma ei nimetaks neid isegi projektideks, vaid need on selle tagajärg, et ma lõpuks ometi olen lahti lasknud hirmust ja olen vastu võtnud elu, mida ma tegelikult soovinud olen. Ma olen terve elu olnud veendumusel, et kaal hoiab mind tagasi. Ei. Mina hoian. Sest hirm hirmutab. Seni, kuni sa hakkad analüüsima ja näed läbi, et hirmul puudub alus. Et kõik need tõkked, mis sind tagasi hoiavad, oled sa endale ise püstitanud.
Supertubli, Henry!
Seda oli hea lugeda, ilmselt mõistad miks.
Minul oli vaja just midagi sellist täna lugeda. Tänud.
Super inspireeriv! See nii õige et ega kaal meie elu piira ikka meie ise. Tegin kohe peale seda postitust 20 kükki ja nüüd mõtlen et peaks need seinavärvid ikka ära ostma ja kodus uuenduskuuri tegema. Mis sest et pole kunagi ise ühtegi seina värvinud. Aitäh!!!!
Thanks. Mul jäi pool (liigne) toidust järgi, sest See Trussikute väel SEARASVAS püherdamine…🤢🤢🤢🤣🤣🤣
Hei! Me kõik vajame sellist energiat suve algusesse. Aitäh! Ei ole vaja häbitunnet enda sees kasvatada, tulebki öelda jah, nii on, ja siis, edasi! Lähme eluga edasi nii, et oleks parem elada. 👍
Henry!
Siiras tunnustus! Lase samas vaimus edasi…. ma teen siin sama 🙂
Ainukesed piirid, mis me ees on, on meie enda seatud. Ja elus ei ole mõte mitte eesmärgil, vaid teekonnal – seega jah, mitte asja valmissaamine ja saavutus pole olulised, vaid tee sinnapoole. Ma hakkan seda ka vaikselt selgeks saama.. pärast korralikku katkiminekut.