Kolm kuud oma suure hirmuga silmitsi seismiseni

28.04.2023

Mitu korda teie päevas hambaid pesete? Oh, ma panen selle täna siia päevaküsimuseks. Mobiiliga lugedes näete te päevaküsimust postitusest alla poole kerides ja arvutist on see siinsamas kohe tekstist paremal.

Vastake, et ma saaks kinnitust, et üks kord päevas pesta pole ilmselgelt piisav. Aga ma olen terve elu nii teinud. Igal hommikul tatsan unisena pellerisse, kus ma potil ISTUDES (!!!) oma põie tühjendan ja siis peegli ette loivan, et hambad puhtaks pesta. Tulles tagasi selle potil istumise peale, siis Esileedi on teinud otsuse minust igasugune mehelikkus välja juurida ja nõuab, et ma (ja pojad) oma asja istudes teeks, sest talle ei meeldivat, kui ta varbavahed märjaks saavad ja põrand kleepub. Mõni inimene kohe on peps.

Kuid ma tean isegi, et kaks korda päevas peaks olema miinimum kord hambaid pesta. Hommikul sellepärast, et suu ja hambad värsked oleks ja õhtul selleks, et päevamenüü hammaste vahelt minema saada. Ma tean, kuid nii raske on end õhtuti hambaid pesema sundida. Isegi, kui mulle meenub, et peaks seda tegema… ka siis on mingi tõrge. Ometi on peale pesu alati parem olla. See on nagu trenni tegemisega- sa tead, et sa ei saa seda hiljem kahetseda ja pärast on hea ning uhke tunne enda üle, aga selle asemel, et trenni minna istud sa diivanil nabas urgitsedes edasi. Muide üks päev ehmatasin ma täitsa ära, kui nabast suur punane villapall välja tuli. Õnneks meenus, et mul oli uus punane dressikas päeval seljas, mitte ei hakka mu karv vanas eas punaseks kiskuma.

Kuid kaks korda päevas hambaid harjata on nii oluline ja ma ei tee seda ning nüüd on jama käes – mul on hambas auk. See on üks nõmedamaid asju, mis juhtuda võis, sest mina ja hambaarstid.. ütleme nii, et kui ma saaks valida, kas külastada hambaarsti, või kuulata päev otsa DJ Heiki laule, siis.. ei.. fank, halb näide. Pigem vist ikka hambaarst. Igal juhul on mul hambaarsti juurde mineku ees korralik ärevus. Koolis toimetanud hambaarst ja tema eelajalooline varustus istutas kunagi minusse selle hirmu ja seal see nüüd on.

Loomulikult iga hirmuga- selleks, et sellest vabaneda, pead sa selle ületama ja täpselt nii ongi. Iga kord, kui ma hambaarsti juures olen, siis on mul peas vasardamas vaid küsimus, et mida ma nii väga siis kartsin? Pluss on mul imetore arst, kes ainuüksi oma päikeseliselt kauni naeratusega juba tuju heaks teeb. Kõik lapsed käivad ka tema juures ja ta on nii hea, et kellelgi pole hambaarstihirmu. Ainult minul. Ja nii, kui vahe sisse tuleb, on tema naeratus viimane asi, mida ma näha tahan. Ma pidin jaanuaris tema juurde hambakivi eemaldama minema, sest tegime koos otsuse, et hakkan käima regulaarselt, iga poole aasta tagant. Aga paraku juhtus midagi tookord ja ma ei saanud minna. Ja no see jaanuar oli mingi viis aastat tagasi. Viis muretut aastat teadmisega, et ma peaks minema hambakivi eemaldama. Ma niiditasin eile hambaid ja mul tuli ühe hamba küljest päris suur tükk kivi ära. Tahtsin prügikasti visata, aga panin vannituppa. Hea sellega kandasid hõõruda. Kuid ei olnud minus seda otsustavust, et seda kõnet teha ja aega kinni panna. Arst vist minu järgi ka ei igatsenud ja pole mind ise tagasi ka kutsunud. A võiks ju…

Kuid nüüd on mul hambas auk. Ei valuta, aga nii kui külm või kuum peale läheb, teeb põrguvalu. Igal normaalsel inimesel paneks see häirekella tööle ja paneks aja hambaarstile. Mina aga õppisin, kuidas juua ja süüa nii, et keelega see konkreetne hammas ära peita, kui suhu midagi sooja või külma satub. Milleks minna hambaarsti juurde, kui sa võid vabalt hambaaugule keele ette toppida?

Ja siis on Esileedi, kes mitte ainult ei sunni mind istudes pissima, vaid sõidab üle ka minu kategoorilisest soovist hambaarsti juurde MITTE minna ja teatas eile, et mu hambaarsti aeg on 21. augustil. FANKINGFANK! Õrn naisterahvas my ass! Raske on siis hambaaugu haisu mõned aastad taluda? Kui hammas piisavalt põletikku ajada, küll see hammas ise välja kukub! Pluss pole meil praegu lisaraha, et seda hammaste peale kulutada! Aga ei, vaja ikka korraldama hakata.

Tegelikult ma kardan isegi mõelda, mida ma teeks, kui ma poissmees oleks. Valutaksin hammast kusagil kuseloigus oiates. Nii, et jah. Mul on nüüd kolm kuud, 21. augustini, countdowni.