Kuidas aru saada, et sa oled nüüd vana?

30.03.2023

Teate, millal inimene vana on? Siis, kui ta vaatab ajalehest surmakuulutusi ja nähes seal oma tuttavaid, ei mõtle ta, et issand, mis juhtus? On vana rahu ise. Selles mõttes ma vana ei ole. Sest kui mu klassiõde möödunud aastal ära suri, siis esimene küsimus oli, et omg, mis juhtus?

Kuid mingis mõttes olen ma ikka vana ka. Ma sain täna hommikul kell 6 juba 42 aastaseks ning hoolimata sellest, et ma pean end iginooreks, siis on teatud asjad, mis mu illusioonid purustavad. Kui ma vaatasin eile, kuidas Noorsand elutoas hundiratast harjutas, siis mulle jõudis pärale, et mina ei ole kunagi hundiratast teha osanud. Ma sain aru, et mitte ainult ma ei õpigi mitte kunagi hundiratta sooritamist ära, vaid ma isegi ei ürita kunagi seda teha. Isegi, kui ma oma liigsest pekist lahti saaks, ei viskuks ma kunagi kätele, et jalgu taeva poole visata.

Asi on selles, et kui ma võisin noorukina kaaluda, kas ma julgen teiselt korruselt alla hüpata, siis praegu ma mõtleks, kas ma riskin oma jalga nii kõrgele tõsta, et see aknalauani ulatuks, või tõmban ma mõne lihase ära. Vigastused juhtuvad täiesti ajuvabadel kohtadel. Ükskord keegi lastest ehmatas mind ja ma võpatasin nii kõvasti, et mul oli terve õhtu alaselg tulivalus, sest ootamatu ja kiire liigutus tõmbas mul mingi lihaskiu ära. Eelmisel nädalal tulin teiselt korruselt trepist alla ja misiganes põhjusel oli alla jõudes mu kael valus. Nagu oleks tuult saanud ja terve õhtu olin ma ühes poosis, sest pea keeramine tekitas vastikut valu. Ma saan aru, kui ma oleks trepist allagi kukkunud ja siis oleks valus…

Loomulikult on lähenevast raugaeast indikaatoriks ka ohjeldamatu karvakasv. Ma olen alati olnud selline veidi karvane. Rind veidi, käsivarred, tagumik. Vaatad filmides neid karvutuid ilusaid kumeraid tagumikke ja siis vaatad duši alt tulles peeglisse ja tagumik nii karvane, nagu oleks chihuahua laiaks istunud ja see tagumiku külge kleepunud. Iga kord, kui juuksur mulle moodsat noortepärast soengut lõikab, küsib ta mult, kas korrigeerime kulmusid ka, sest need on hakanud elama oma elu? Kõrvakarvade kohta ta isegi küsi. Laseb mu kõrvanibud kiilaks ja ise itsitab, kui ma imestunult küsin, kas mu kõrvad on tõepoolest karvased? Tegelikult ma tean, et nad on, aga ma ei ole valmis seda tunnistama. Kui ma oma ninakarvu kontrolli all ei hoiaks, oleks need mul ammu vuntsidega kokku kasvanud. Igavene jama ma ütlen.

Rääkimata juuksevärvist. Ilus brünett värv ja nüüd tungib halli igalt poolt esile. Võiks ju arvata, et „üü, hallid juuksed, nagu hõberebane.. nagu Richard Gere“. Mina oma hallide karvadega ei näe välja nagu Richard Gere. Pigem nagu naabriküla Mati, kelle naine ta viis aastat tagasi maha jättis ja ta sellega leppinud pole- kõigest on poogen! Enne ei hoolitse enda eest, kui sa tagasi tuled!

Kuid hävinenud on ka täielikult mu seikluslik pool. Ma olin see, kes tegi kõike spontaanselt. Pidu peo otsa. Kus ma magan? Seal, kus juhtub! Vahel ei maganudki. Kuulasin saates „Laser“, et noored kasutavad praegu räigelt narkotsi, et alkoholi juues ära ei väsiks ja hommikuni vastu peaks. Isegi Esileedi läks tagajalgadele, et mis neil noortel tänapäeval viga on, et nad hommikuni vastu ei pea? Meie jõime omal ajal ka alkoholi korralikult, pidutsesime hommiknil ja tore oli, kui enne esimest loengut tunnikese tukkuda sai. Kui ei saanud, siis ei saanud.

Aga mis sellest nüüd alles on? Ma ei joo alkoholi. Mitte, et ma maru suur karsklane oleks, vaid see kehaline taastumine pole ligilähedanegi sellele, mis ta 20 aastat tagasi oli. Ma arvan, et kui ma praegu kolm õllet ära jooks, hakkaks ma alkohoolikuks. Ma lihtsalt nii kardaks seda hommikust pohmelli ja kurnatud olemist, et ma ei julgeks enam kunagi kaineks saada. Õhtul 2-liitrine Saaremaa X kaissu, et hommikul kohe kiirelt peale võtta.

Ja ka pittu minek hirmutaks mind- vali muusika, mida sa kuuled enda kõrvades ka kaks tundi peale klubist lahkumist, purjus inimestega suhtlemine, 15 eurosed kokteilid (mul pole aimugi palju klbuodes (ma ei hakka seda sõna isegi parandama. Ma tahtsin kirjutada „klubides“, aga ma pole neis nii ammu käinud, et ei oska isegi sõna kirjutada) kokteilid maksavad) ja see, et ma ei saa oma 6-8 tundi kätte, mis elimineeriks täielikult mu järgmise päeva produktiivsuse. Mitte, et ma siin eriti produktiivne oleks. Aga siis oleks ma täielik kalts, kes ei tee muud, kui palub diivanil väriseval häälel, et keegi talle vett juua tooks ning “lapsed, pange oma telefonid hääletu peale! Niigi palju müra” ja panen teleka kõvemaks.

Palju mugavam on mitte juua ja mitte käia väljas. Lisaks kellega ma läheks? Kõigil on pere ja lapsed ja mul reaalselt polekski ühtegi inimest, kellelt uurida, et mis tal õhtul plaanis, et äkki läheks koos peole? Kõik arvaks, et ma teen nalja, või ma lihtsalt otsin mingit võimalust kokkusaamiseks, et mingisse püramiidskeemi neid kaasata. (See ei oleks püramiidskeem, vaid soovitus-/võrkturundus! Kuidas see erineb püramiidskeemist? Las ma seletan seda sulle järgmised 60 minutit ja leiame ka viis sõpra, kes omakorda kõik endale viis sõpra leidma peavad, Mul on üks selline vana kursavend, et iga kord, kui ta helistab või kirjutab, siis on teada, et jälle alustas mingi püramiidiga.. ptüi, soovitus-/võrkturundusega).

Fank, ma ajasin endale just peotuju peale. Laupäeval Maasikasse! Kes tuleb? Haha, kui hull see oleks. Ma tahaks siiski ka oma 43.ndat näha.

Aga, kui eelmised kaks aastat ma põdesin, et kui ma sain 40 ja siis 41, et ma jään kahe- ja kolmekümnendatest aina kaugemale, siis sel aastal olen ma nii rõõmus, et ma 42 sain. Kuidagi heas kohas olen omadega. Vaimselt. Füüsiliselt olen ma jätkuvalt pekkis. Literally. Täna on suurepärane päev ja algas suurepärane aasta. Ja kui sina tahad mulle midagi täna kinkida, siis sa tead, mida teha.

PS! Te kurdate kogu aeg, et teil polegi kunagi meeles NEID uurida, et ma peaks teile meelde tuletama, siis ma tutvustan teile uut bännerit, millel kirjas STMT! Pikemalt tähendab see „Sa Tead, Mida Teha“. Äkki see meenutab, et kui näete midagi põnevat, siis võite julgelt uurida!