See oli nii raske! Aga sain hakkama!

20.03.2023

Teate, mis on hullult tüütud asjad? Probleemid. Jep, mulle ei meeldi üldse probleemid. Teate seda kõhus keeravat tunnet, kui kuuled mingist probleemist, mis sul kohe-kohe reaalsuseks muutumas on. Vot see ei meeldi mulle üldse. Kui mulle mingi häda kaela lajatab, siis ma pole see tegutsejatüüp, kes kohe ohjad haarab ja tegutsema asub, et probleem endale lahenduse leiaks. Ma olen see tüüp, kes säilitab teiste silme ees lõpuni positiivse meele ja ise sisimas kokku kukkumas on. Põhimõtteliselt, kui sa näeksid mind põleva hoone ees ja tunneksid muret, et mis nüüd saab, siis ma naerataks, rehmaks käega ja kinnitaks, et kõik on „fine“. „Kõik on millekski hea“. „Üks uks sulgub ja teine avaneb!“ Ja muud taolised klišeed.

Teine asi, mis on veel tüütum, on laste probleemid. Mul siin üks naabrinaine juba kümnes aasta kuulutab, et „väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured!“ Ajan ta igakord mopiga minema „KASSASAAD!“. Mis hullu juttu ta räägib. Ma ei taha seda kurja ettekuulutust, et kõik läheb kogu aeg raskemaks. Mine pekki! Kuid ma ei tea, kas tal oli õigus, või ta pani meile needuse peale, aga täpselt nii ongi- mida vanemaks lapsed saavad, seda keerulisem on nende probleeme lahendada. Õigemini mina ei üritagi probleeme lahendada, mina pean need ära kuulama ja saame ühiselt lahendusi leida. Kuid kuramuse isadus – laste mured on mulle sama korda minevad, kui mu enda mured! Samamoodi ajavad pulsi üles ja murepilved pea kohale.

Kuid nagu ma ütlesin, ei ole ma suurem asi probleemide sõber. Seega, ei ole ma ka väga hea lohutaja. Probleem muutub palju tähtsusematumaks, kui sellele mitte mõelda. Mõtted eemale ajada ja selles olen ma meister. Kui keegi tuleb midagi kurtma, siis parim viis tulekahju kustutada, on teha nalja. Kui keegi on kurb ja tusane, siis selle asemel, et kuulata ära ja analüüsida tekkepõhjuseid, on mu särgi alt välja ronimas tulnukas, kes tuli siia maailma kurja kavatsusega nad kõik tühjaks kõditada. Ja kui laps naerma ajada, ongi suur osa probleemist peast kadunud. See ongi nagu tule kustutamine…. bensiiniga.

Ma olen juba ka leppinud sellega, et kui neil on mure, siis nad küsivad esimesena, et kus emme on. Milleks neile emme, kui ma siin samas olen? Rääkige issile! Ja siis nad räägivadki ja enne, kui nad arugi saavad nad hoopis naeravad, kuidas isa keset nende juttu magama jäi ja nüüd mööda tuba kuutõbisena ringi tatsab – nii naljakas. Kas laps tundis ennast ära kuulatuna? Loomulikult mitte.

Esileedi muudkui annab eemalt juhiseid ka, et ma kasutavat aina suhtlemistõkkeid ja laps, kes võib olla vajab lihtsalt rinda, millesse nutta, saab minu näol endale hoopis klouni, kes nüüd iga lause peale demonstratiivselt imestusest õhku ahmib – suurepärane tähelepanu eemale tõmbamine ja laps ongi naerusuine ja rõõmus – töö hästi tehtud!

Kuid loomulikult ma saan aru, et ei ole. Lapsed vajavad minu näol tuge. Eile otsiski Piiga Esileedit ja ma küsisin miks. Ta vastas, et on vaja ja ma palusin, et ta räägiks mulle. Ettevaatikult ta hakkaski rääkima ja samal minuga kogu aeg silmkontakti hoides, justkui oodates, et mis nali nüüd siit tulemas on. Kuid ma hoidsin end tugevana ja nalja asemel, võtsin ta endale kaissu ja ta rääkis

Ja rääkis

Ja rääkis

Ja rääkis.

Olete kunagi lahtise kõhuga püüdnud seda kinni hoida? Sa oled plahvatamas, aga mingil põhjusel (ei taha musti pükse?) sa kannatad! Täpselt nii tundsin mina, kui Piiga ennast mulle avas ja rääkis, mis tal südamel ning ma nägin roppu vaeva, et ühtegi nalja mitte teha. Silitas mu habet, kallistas mind, rääkis lasteaiast ja kallistas taas. Ma ei tea mitu tundi me seal niimoodi olime (kell näitas, et 12 minutit, aga see ei saa olla tõsi, sest see tundus nagu 12 tundi). Kuid ma sain sellega hakkama ja ma ei teinud ühtegi nalja, ega kõrvale juhtivat kommentaari – lasin tal lihtsalt avaneda.

Paar tundi hiljem astus Piiga minu juurde ja teatas, et ma olla maailma parim issi ja talle väga meeldis minuga aega rääkida. Aitäh Piiga, et mind nii kõrgelt hindad, aga ma ei ole parim. Kuid tänu sinule olen ma parem, kui eile. Ma saan sel kuul 42 (whaaaaaaaaaat?!), aga ikka õpin juurde midagi uut.

PS! Sellest vanusest rääkides, siis ma arvasin väiksena alati, et inimene rahuneb hiljemalt 21-aastselt maha ja hakkab tõsiseks täiskasvanuks. Nii ei lähe! Isegi 40 ei muuda midagi. Mõni ei saagi.