Kui sa ei saa enam tagasi minna…

Kujuta ette, et sa elad tüüpilises Eesti talus kusagil 500 aastat tagasi. Elad eraklikku elu, naabritega, kellest lähimad asuvad 15km kaugusel. Ega sa nendega suurt ei suhtle, sest su vana ruun ei ole eriti koostööaldis ja saad alevikku soola ja vürtse ostma minna heal juhul korra paari kuu tagant. Elad seal oma vaikset elu ja kõige mõnusam aeg on sügis, sest siis valmivad õunad. Ootad pikisilmi, et sa saaks sellesse hapukasse ja mahlasesse vilja enda hambad lüüa ning nautida, kuidas see maitsemeeli paitab. Nimigi sellel õunapuul selline veider-Antonovka. Sa ei tea, kes on see Antonov, aga aitäh talle selle leiutise eest!

Kuid üks päev astub su juurest läbi naabri-Jaan, kes otsib sulle taskust paar enda ubinat, mis tema aias kasvavad. Ta nimetab neid Kuldrenetiks. Need pole nii uhkelt suured nagu sinu Antonovkad, aga mõte ju loeb ning ega sa hakka pirtsutama. Hammustad tema silme all ühte õuna ja…. su põlved hakkavad värisema. Sa ei ole mitte kunagi midagi nii head proovinud. Ei ole jahune. Ei ole hapu. Ei ole vastiku paksu koorega. See maitseb nagu su muretu lapsepõlv. Enne, kui see Antonovkaks muutus. Su silmad avanevad. See elu, mida sa pidasid endale piisavaks ja olid sellega rahul, oli ainult sellepärast, et sa ei suutnud uskuda, et see võiks veel parem olla.

Naabrimees, kes sind suu ammuli vahtima jäi, kuidas sa mööda tolmust maapinda selle õunaga silmad pahupidi püherdad ja iga hammustuse järel valjuhäälselt mõmised, ulatab sulle enda vankris olevast korvist paar ploomi. Sa hammustad ja sa hakkad nutma. Su maailm laienes just veel sajakordselt. Vastikuses vaatad sa Antonovka puu poole. Miski, mis pool tundi oli sulle täiesti piisav, on nüüd miski, kuhu sa ei saa enam kunagi tagasi minna. Sind lausa hirmutab see, et su naabrimees kohe end kodupoole seab ja sina jääd sinna.

Tänahommikused padjanäod

Just nii juhtus minuga täna, 9 aastat tagasi, kui ma sain isaks. Ma olin ju nii rahul ning õnnelik oma lastevaba eluga. Ma ei muretsenud kellegi, ega millegi pärast. Mul oli kõik olemas. Ma ei soovinud endale lapsi, kes mu igapäeva rutiini ja muretu elu uppi lööks. Ja siis tulid sina ja muutsid mu maailma 100 korda suuremaks. Mitte ainult välispidiselt, vaid eelkõige kõik selle, mida silmaga näha ei ole. Isegi mõte, et ma peaks kunagi elama ilma võimaluseta su pead silitada, öösel kaissu võtta, kui sa halba und näed, sult käest kinni võtta, et sul julgem oleks, või ähvardada sind, et kui sa oma tuba ära ei korista, siis ma tulen ja teen sulle musi, on minu jaoks hirmutav. Muide- töötab väga hästi. Minu musitamine on Noorsandile kõige hirmsam ettevõtmine. Küsimuse peale, et miks, vastab ta, sest ta ei tea kunagi, mis lõhnaga mu habe sellel päeval on. See sai alguse umbes 6 kuud tagasi, kui ma olin just sprotte söönud ja tema head-aega-musi tegema tuli. Te oleks pidanud ta nägu nägema.

Üheksa aastat oled sa mind õpetanud ja ma ei tunne end ikka kindlana. Ma küsin päris tihti endalt, kas mu eeskuju ja suunamine on ikka piisav ja õige? Siin on mitmeid vanemaid, kelle lapsed on väiksemad, kui minu omad ja on koolitajad, kuidas lapsi kasvatada tuleks ning mina olukorras, kus ma ei oskaks anda ühtegi nõu, sest ega ma ju ei tea veel. Mis ma tean, on see, et Noorsand õpetab kindlasti mind palju enam ja kobistan ning kukun nendel eksamitel läbi alatasa. Kuid ma olen siiski õpivõimeline ja kui ma alatasa samadesse aukudesse astun, küll ma olen siis edaspidi ka natuke nutikam.

Noorsand on kasvanud põhimõtteliselt teie silme ees. Koos teiega nägime tema sündi, panime talle nime, vaatasime teda kasvamas, muretsesime hilise arengu pärast (ta hakkas kõndima 1a 7k), vaatasime tema esimest tahke toidu katsetamist ja nüüd on ta juba üheksa. Maru värk. Aitäh Noorsand, et sa meie ellu tulid, et sa oled täpselt nii kreisi laps nagu sa oled. Et sa oled nii südamlik, kiuslik, teisi hoidev, häbelik, muretsed, et sul pole ühtegi päris oma sõpra, armastad kallistada, et sa oled nii suur Harry Potteri fänn, et sa oskad nii hästi enda tundeid väljendada ja vihkad, kui ma naerma hakkan, kui sina püha viha täis oled. Luban, et ma püüan seda alati tagasi hoida, aga see lihtsalt juhtub nii. Palju õnne ja naudi oma tervislikku ja toredat aastat. Sest kui sa ei naudi… siis ma tulen sind musitama!

Kommentaarid

“Kui sa ei saa enam tagasi minna…” on saanud ühe vastuse

  1. J. ütleb:

    Tahaks endale ka sinusugust isa. Võiks selline teenus olla, et kui oma vanematega on olematud suhted, mida pole võimalik taastada, on võimalik tellida omale asendusisa või -ema. Ma telliks sinu. Vaata kui hea äriidee ma sulle just andsin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kuidas sul koolis füüsikaga suhe oli

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Selline asi peaks olema igas koolis!

    Postitus valmis koostöös Praktikaliga „Ja kui valgus peegeldub pinnalt…“. Näen, kui raske lastele selle kuulamine on.. „Kuidas me üldse mingit objekti näha saame? Kuidas me näeme selle värve“….

  • Kui haigelt võib lapse lasteaeda viia?

    Koroonavärk on pannud tõelise põntsu sellele, mida meie pere sõna all “tervis” mõistab. Esileedi on eriline foobik. Nii kui keegi köhatab, tormab tema stuudiumisse (on vist selline sait?)…

  • Laste hirmud lahutuse ees

    Lahutused on ühed kohutavad asjad. Ok, mitte alati. Vahel on vana nii jama ja uus on nii palju parem, et lahutus on hoopis rõõmus sündmus. Kuid kogu see…