Millega ma siis tegelikult tegelen ja kuidas ma selleni jõudsin?

Ma olen ammu mõelnud, et mis võiks olla minu tugevus. Mis on see, mida mina saaks edasi anda ja õpetada ning kuna umbes aastast 2009 olen ma teinud peamiselt kahte asja, siis ma neid enda tugevuseks peangi. Esiteks ma aitan inimesi nikotiinisõltuvusest välja ja teiseks ma kirjutan. Ma usun, et need kaks ongi minu tugevused ja äkki ma selle ja järgmise postituse pühendaksingi sellele, et kuidas ma neis tugev olen.

Kuna praegu on just uus aasta alanud ja nii paljud teevad oma eludes fundamentaalseid muudatusi, et edaspidine elu oleks hoopis teistsugune, siis on ka nikotiinisõltuvusest vabanemine praegu tihedamalt teemaks. Kui sul on keegi lähedane suitsetaja, kolleeg, sõber või sina ise, siis see on äkki sulle põnev. Kui ma räägin suitsetaja, siis minu jaoks ei ole mingit vahet, mis vormis inimene nikotiini küljes on – sigaretid, e-suitsud, sigarid, snus, nikotiini nätsud/plaastrid/spreid – ükskõik! Kõik see on täpselt see ja sama. Jah, mõni hävitab tervist kiiremini kui teine, aga põhjus, miks ühtegi neist asjadest kasutatakse, on üks- nikotiinisõltuvus.

Miks ma sellega üldse tegelen? Sest mina olin räige nikotiinik. Kaks pakki sigarette oli minu jaoks rahulik päev. Samas olin ma väga suur salasuitsetaja, sest mina häbenesin enda sõltuvust ja nii ei ole ma kunagi teinud ühtegi suitsu ei ema, isa, vanaemade ega vanaisade ees. Mul kulus hunnikute viisi nätsu ja parfüüme, et püüda ilmselget varjata. Seega oli mul hilisemas suitsetamise staadiumis, kui ma tegin kusagil 2-3 sigaretti tunnis, päris keeruline enda perega aega veeta. Minu jaoks oli see ebamugav ja pingeline, kui ma võiksin selle asemel olla kodus ja suitsetades aega veeta. Seega olin mina nii sügaval sees ja ma ei uskunud, et mina suudaksin kunagi päevagi selleta olla. Kõik need korrad, kui olingi, siis oli see piin ja tohutu pingutus ning ma tahtsin ainult ühte – haarata see pakk, hõbepaber ära tõmmata, suitsu pakist välja võtta, suhu pista, põlema süüdata ja sügava mahvi endasse imeda. See oli minu arusaam naudingust. Minu suurim hirm oli minna kohtadesse, kus suitsetamine polnud lubatud, või see, et mul ootamatult suitsud otsa saavad. Minu heaolu sõltus suitsu olemasolust.

Seega, kui mina Allen Carri meetodi otsa komistasin ja päeva pealt maha jätsin, siis loomulikult oli minu ainuke mõte- ma pean sellesse maailma pääsema. Kui mina sain sellest lahti, siis fakk, igaüks saab. Mul saabki nüüd 15. jaanuaril täis kas 16 või 17 aastat minu viimasest suitsust. Olen seminare läbi viinud juba 13 aastat vist ja kuigi see on vaimselt ja füüsiliselt ülikurnav ja ma olen ammu mänginud mõttega ameti mahapanekust, on see ka väga miskit mu hingele- ma reaalselt saan inimeste elukvaliteeti tõsta nii rahalises kui tervislikus mõttes, kui ka lihtsalt elurõõmus. Võib olla isegi 10-20 aastat elupikendust ja mis on inimese elukvaliteet teises pooles. Kõike seda arvesse võttes, olen ma seda jätkanud 13 aastat. Oh, 13 on mu õnnenumber – tuleb vist hea aasta. Ma olen mõelnud ka Allen Carri alkoholi programmi maale toomise peale, sest on mul ka kogemus, kuidas alkohol kontrollib minu elu, aga ma pole seda ette võtnud, sest see on nagu suitsetamisega – ka alkohoolik ei taha probleemi tunnistada ja usub, et ta VAJAB järgmist drinki, et normaalselt funktsioneerida. Ma tunnen, et ma äkki ei vaja lisastressi.

See on mu varu 2014 aastal. Tänaseks on mul inimeste viimaseid pakke kordades rohkem.

Aga kuidas Allen Carri meetod aitab suitsetamist (nikotiini) maha jätta? Ma põhimõtteliselt teen sõltlase silmad lahti. Aitan tal näha tema olukorda ja uskumusi ilma selle sõltuvushäguta. Selleks peab loomulikult inimene olema avatud ja laskma uskumustest lahti, sest mitte nikotiin ei ole eelkõige see, mis inimesi lõksus hoiab, vaid just need uskumused. Füüsiliselt on nikotiinisõltuvus nii kerge tunne, et sa võid rahulikult magada öö otsa 8 tundi taipamata, et sa üldse suitsetaja oled. Miks sa öösiti valu peale üles ei ärka? Sest mingit valu pole. Püüa sa ärkvel olles 8 tundi suitsuta olla – tunduvalt keerulisem. Nikotiinivajadus on probleemiks siis, kui sa oled sellest teadlik – ärkvel. Ometi on füüsiline vajadus ju öösel samasugune (su keha ei lõpeta nikotiinist vabanemist öösel lihtsalt sellepärast, et sina otsustasid oma silmad kinni panna), järelikult on probleem peas ja just sellega ma tegelengi.

Ma olen toonud selgituseks ühe lihtsa analoogia. Natuke kreisi näide, aga tegelikult väga paikapidav, sest iga aine sõltlane hakkab andma ainele omadusi, mida sel olemas pole. Nii ka nikotiinisõltlane hakkab nägema näiteks seda, et sigarett rahustab teda. Kuidas? Nikotiin on ju erguti! Kuidas saab erguti rahustada? Ometi suitsetaja just seda tajubki. Ehk siis ta hakkab nägema mingeid asju täiesti 180 kraadi reaalsusele vastupidiselt ja seminaril ongi minu ja sel osalejate ülesanne näha suitsetamist nii, nagu näevad mittesuitsetajad – nagu nemad ise, enne, kui nad sõltlasteks muutusid. See vajab enda mõtete avamist ja skeptilist meelt.

Toon siis sellise hullu näite:

Kujuta ette, et sul on kaasa, keda sa väga-väga armastad. Hoiad teda, tema hoiab sind. Su sõpradele ta väga ei meeldi, aga mida iganes! Nad on lihtsalt kadedad. Pealegi sul ongi oma armsamaga kahekesi parem ja sa võid nädalaid vaid temaga koos voodis olla ja mitte kedagi teist näha, sest tema tekitab sinus turvalise ja armastatud tunde.

Kui sa peaksid nüüd sellest inimesest ootamatult lahku minema, kas see oleks sulle raske?

Loomulikult! Sa peaksid läbima mingi üleminekuperioodi, igatseksid teda, nutaksid taga, otsiksid talle kedagi ehk asemele, kes sellest suurest raskusest üle saada aitaks. Sul oleks väga raske!

Aga kui sa ärkaksid ühel hommikul ebatavaliselt vara üles ja avastaksid, et sinu kõrval voodis vedeleb norsates üks rõve mauk. Puhta sahtliga ja vaid kahe süsimusta hambaga, karvad kasvamas kohtadel, kus neid üldse olla ei tohiks, nohiseb norskab ja peeretab seal oma higilaigulises maikas, terves toas valitseb rõve läppunud hais ja sa saad aru, et see inimene ongi olnud see, keda sa oled arvanud, et sa armastad. Lihtsalt ta on igal hommikul ärganud natuke enne sind ja jootnud enne, kui eelmise joogi mõju üle läheb, sulle uue koguse mürgist kokteili, mille tagajärjel ei saa sa järgmised 24 tundimitte millestki toimuvast adekvaatselt aru. Sa saad nüüd ärganuna aru, et ta pole sind armastanud, ega sina teda- vaid sa oled olnud uimastatud ja täiesti ebaadekvaatne ning tema on sind hoidnud uimasena, et sind ära kasutada. Su sõbrad aimasid, et sa oled suures jamas, aga su kaaslane ütles, et nad valetavad ja on lihtsalt kadedad ning sa uskusid teda, sest miks peaks su kallim sulle valetama? Ja nüüd sa näed kõike seda õudust selgelt. Sa tunned end räpase ja petetuna.

Kui raske oleks sul nüüd tema juurest ära minna? Ma arvan, et sa jookseksid sealt minema! Ei vaataks tagasi. Kurbuse ja õnnetu olemise asemel oleksid kergendustundega, et sa pääsesid ja kirud ennast, et kuidas sa ometi nii pikalt sel juhtuda lasid?

Just see mu eesmärk ka seminaril on – et sa saaksid aru, kuidas nikotiinisõltuvus sind seal lõksus hoiab. Suits (e-suits, snus jne) ei ole sinu sõber, sest sõbrad ei hävita sõprade tervist, närvisüsteemi, immuunsust. Ei varasta sõprade tagant. EI tapa sind 10-13 aastat enne sinu aega. Kui sa hakkad nägema suitsu kui probleemi ja mitte kui lahendust- kui sa saad avada silmad ja näha oma olukorda sama selgelt nagu selles näites seda räpast perverti, kes sind vangis hoidis, siis sinust ei saa endist suitsetajat, kes võib iga hetk tagasi kukkuda, vaid õnnelik mittesuitsetaja, kel on hea meel, et ta ei pea enam kunagi tagasi sinna lõksu minema.

Esimene pool sellest näitest on tüüpiline tunne, mida kogeb tahtejõuga mahajätja – sa jääd ilma enda naudingust ja väikesest sõbrast, kes sul stressi ja pingutustega hakkama aitas saada. Täitsa loomulik, et sa oled peale esimest eufooriat masenduses ning suur enamus, kukub tagasi.

Ja nikotiinisõltuvuse juures on palju neid illusioone ning kõigi nendega tulebki tegelda ja mul kulub selleks umbes kuus tundi, et nikotiinisõltuvusega kaasnev ajupesu peast ära saada ja lõpus on ka lühike (umbes 15 minutit) mediteeriv harjutus, mida ma varem nimetasin hüpnoteraapiaks, aga see sõna hirmutas inimesi, et ma käin seal pendliga ringi või panen nad kana moodi kaagutama- ei pane. Kui oskaks, äkki paneks ka. See on lihtsalt lõdvestav harjutus, et kui viis tundi oleme me tegelenud teadvusega, siis viimased 15 minutit ka alateadvusega, et kõik kenasti ka sinna pärale jõuaks.

Kas ma saan kõiki aidata? Paraku mitte. Ometi ma saan aidata paljusid. Suurt enamust. Keda ei saa, siis neile on ju kolmekuuline raha tagasi garantii – kui ei tööta, siis sa ei pea ka ebaedu eest maksma. Veebruarist lähevad sigaretid ja e-vedelikud veel kallimaks ja kroonides maksad sa suitsu eest juba 80 EEKi paki eest. Miks ma kroonides näite toon, on, sest ma mäletan, et suitsetajana mõtlesin, et kui pakk läheb üle 25 EEKi, siis ma jätan küll maha. Nüüd maksab suitsetaja veebruarist üle 5 euro paki eest ja keskmine suitsetaja teebki ühe paki päevas. 5 eurot päevas. 150 eurot kuus. 1800 eurot aastas ja ütleb mulle, et mu 279.- eurone seminar on kallis. Olen nõus. Aga isegi mitte milliosa nii kallis, kui seminarile mitte tulemine. Kui keegi plaanib kunagi tulla, siis arvesta lihtsalt, et iga kuu läheb seminar sulle 150 eurot kallimaks. Rikaste värk noh 😀

Mu sõber Priit oli nõus mind aitama ja mulle modelliks olema 🙂

Igal juhul oli see siis väike kirjeldus, mis on minu üks tugevusi. See ei ole üleskutse, et kõik peavad tulema maha jätma, kuigi te olete kõik teretulnud. See on minu jutt sellest, milles ma end tugevana tunnen. Igal juhul on mul hea meel, et mina sellele kunagi otsa komistasin ja enda suurimale hirmule (iga kord, kui rinnus valu läbi käis, või köha ei tahtnud üle minna, või kopsupilti tuli teha) lõpu suutsin teha. Igakuiselt püüan ma huvilisi leida nii Tartus kui Tallinnas (soovi korral tulen kuhu iganes, kui grupijagu soovijaid kusagil olemas) ja ma ei tea, kaua ma seda veel teen. Eks näis. Siis kui tunnen, et see võtab enam, kui annab, siis lõpetan. Hetkel on see veel üks minu õnnetunde allikatest. Kui on keegi, kes soovib sel kuul maha jätta, siis ma olen 14.01 Tartus ja 22.01 Tallinnas. Seminarid on alati kell 9.30-16.00. Kodukas SIIN.

Ma panen lõppu paar KKK ka.

Kas seminar võiks aidata, kui Allen Carri raamat ei aidanud?

Absoluutselt. Paljud, kes seminaril maha jätavad, on eelnevalt raamatut lugenud.

Kas raskem on maha jätta sellel, kes teeb kaks pakki päevas või sellel, kes teeb kaks suitsu päevas?

Mul on tunduvalt lihtsam aidata, kahe paki suitsetajat, sest tema ei loo endale enam illusioone, et iga suits oleks midagi erilist. Samas, kui inimene teeb vaid kaks sigaretti, siis tema nägemus suitsust on hoopis midagi muud – iga suits on kõige tähtsam hetk päevas. Kahe suitsu suitsetaja peab seminaril palju enam avatud olema, sest tema illusioonid on ka palju suuremad. Kui ta on, siis saan aidata ka teda.

Aga kui ma ei taha maha jätta?

No siis sa vist ei tule ka mu seminarile. Mul ei ole suitsetajate vastu midagi. Mina aitan neid, kes abi otsima tulevad. Kes on võtnud endas kokku selle julguse ja otsustavuse ning teevad proovi. Mis on kõige hullem, mis võib seminaril juhtuda? See, et sa ei jäta maha ja saad raha tagasi. Ehk kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et mitte midagi ei juhtu.

Aga kui ma tulen seminarile jätan maha ja hakkan hiljem ikka suitsetama, siis ma kaotan ju ikka rahas?

Kuidas? Kui sa ei jäta maha esimese kolme kuuga, on sul raha tagasi garantii ja sul ei lähe see midagi maksma. Kui sa hakkad suitsetama peale kolme kuud, siis keskmine suitsetaja tõmbab 150 euro eest kuus – see tähendab, et vähem, kui kahe kuuga oled sa oma raha tagasi teeninud. Ma olen teinud selle üpris riskivabaks.

Kas seminarile tulemiseks peab olema suur soov ja motivatsioon maha jätta?

Seda oleks palju oodata. Suitsetaja tahab kõige enam kahte asja – maha jätta ja edasi suitsetada. Seega ma ei oota, et igal osalejal oleks mingi tohutu soov maha jätta. Piisab ka mõttest – ma lähen proovin, sest kui ei saagi hakkama, siis saan ma oma raha vähemasti tagasi.

Kuidas see raha tagasi värk töötab? Kuidas sa tead, et ma ei ürita petta ja ütlen, et ei jätnud maha ja küsin raha tagasi, kuid tegelikult jätsin?

Ma lihtsalt loodan, et sa oled normaalne inimene ja näed, kui suure kasu sa oma investeeringu eest vastu said- igal aastal 1800 eurone lisapreemia (150EURx12), mis sul konitamisele muidu kulunuks. Kui sa paned igal palgapäeval muidu suitsule kuluva raha kõrvalarvele, siis jääb sul see tekkinud lisaraha ka reaalselt alles (muidu kulub see lihtsalt igapäevaste ostude tegemiseks ära, sest vahet pole, kui palju sa palka saad, 5% jääb ikka puudu) ja on igal aastal 1800 eurot juurde tekkinud raha pangaarvel lisaks. Sa maksad 279 eurot, et teenida passiivset tulu aastas 1800 eurot ja nii kuni elu lõpuni ja see number on iga aasta suurem (sigaretid kallinevad). Sa võidad rahas, tervises, elukvaliteedis, enesekindluses, enesehinnangus, vabaduses. Kui keegi pakuks sulle investeeringut 279 euro eest ja lubaks kõike seda ning kui see investeering ei lähe kasvama, siis maksab kogu raha tagasi – me seisaks järjekorras. Parim pakkumine eales! Ometi just seda ma pakungi. Ja kui sellele lisaks üritab keegi mult 279 eurot välja petta- no mis seals ikka, ju on tal seda raha väga vaja :).

Kommentaarid

“Millega ma siis tegelikult tegelen ja kuidas ma selleni jõudsin?” on saanud 4 vastust

  1. Piret ütleb:

    Õnneks ise juba poolteist aastat suitsuvaba. Pidasin ka pikalt plaani seminarile tulla aga elu pakkus mulle teise variandi välja ja otsustasin selle ära kasutada ja suitsetamise maha jätta. Kui peas on asjad paika loksunud ,siis on see palju kergem kui me arvata oskame. Läks üsna valutult. Igatahes on see väga tänuväärne töö mida sa Henry teed. Loodetavasti jaksad ja leiad motivatsiooni veel kaua.

  2. Eve ütleb:

    Kas Allen Carri meetodil saab ka alkoholist loobuda? Usun et see oleks väga vajalik, ja turgu sellele teenusele oleks…
    Meie mehega saime suitsust priiks just tänu sinu seminarile, ma isegi ei mäleta, kui mitu mitu aastat tagasi juba. Pole kordagi libastunud enam, ja ei plaani ka. Ülilihtne loobumine oli, tänud 😊

  3. Aira Metusala ütleb:

    Mul on kahju et seekord seminariga liituda ei saa,sest olen 22.01 tööl

  4. Helle ütleb:

    Küsimus: kas sa hoiad neid loobujate pakke igavesti alles või oled leidnud viisi nende hävitamiseks? Kui mitte, siis ettepanek, kas neid oleks võimalik annetada praegu kriisikoldes olevatele võitlejatele. See vist poleks küll eetiline, samas väga inimlik, sest nad on sunnitud olukorras kus suits võib olla see viimane…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…