Kakskümmend viis aastat ootamist

Postituses kirjutamiseks vaja läinud mängu, sain ma Sony Playstationilt

Kes mind ka instas jälgivad, siis nemad on ehk märganud, et mis on minu üks lemmikumaid ajaviiteid, kui pere kusagil ära on. See ei ole puidust mööbli valmistamine (a võiks ju! … kui oskaks). See ei ole rahvatantsu trupis karglemine. See on Playstationi mängimine. Kes ei tea, mis see on, siis see on iga lapse unistus. Minu unistus ka kogu mu lapsepõlve vältel, aga elu läks nii, et esimese Playstationi sain ma alles paar aastat tagasi. Oi, kuidas ma lapsepõlves kadestasin neid, kel see oli. Kuidas ma nautisin neid unetuid öid, kui sõber minust ära tüdines ja lasi mul ööseks konsooli koju laenutada. Unistasin, et jõuaks küll kätte ka päev, mil mina endale selle saaks. Kakskümmend viis aastat edasi ja nätaki- see ongi mul nüüd olemas!

Ja mitte ainult olemas, vaid ma saan Sony Playstationiga koostööd teha ja katsetada mänge, mis just turule jõuavad.  Esileedi sellest võlust loomulikult aru ei saa, aga mina seevastu naudin seda, et ma ei pea hommikul ärgates kellelegi konsooli ära viima. SEE ON TÄIESTI MEIE ENDA OMA! Teiselt küljelt ei ole ma ka eriti suur mängur, sest ma mängin peamiselt siis, kui kedagi teist kodus ei ole ja vahel ka koos lastega. See on meie nii öelda lõimumise aeg. Minul lasub alati see kohustus, kui on mõni raske koht, siis mina olen see, kes neist kohtadest edasi läheb. Mul pole selle imetluse vastu mitte midagi, kui nad suu ammuli vaatavad, kuidas proff hakkama saab.

Piiga teatamas, et tema kord

Ka need mängud, mida me katsetada saame, on heaks näiteks, kuhu mängumaailm liigub. Kui kakskümmend viis aastat tagasi mängisin ma peamiselt võitlusmänge (sest valik oli suht kasin), siis nüüd armastan ma mänge, mis on looga. Sa ei käi ja taple ajuvabalt, vaid sa pead kellegi eest võitlusi ja sa tead miks ning sa pead võitma!

Viimane mäng, mille me Playstationisse saime, oli GOWR- God of War Ragnarök. Sahistatakse, et sellest võib saada „Aasta mäng 2022“ ja olles nüüd seda mänginud paar nädalat, siis ma ei imestaks üldse. Me käisime möödunud aastal Tallinnas Kirjandusmuuseumis Islandi mütoloogia näitusel ja kõik nimed nagu Odin, Thor, Loki jpt olid meile sealt juba tuttavad ning seega oli näha, et mängu loojad on ennast Põhjamaade kirjandusega ja eepostega väga hästi kurssi viinud. Kokkuvõttes ei veeda sa GOWRi mängides ainult aega, vaid sa õpid ka midagi Põhjamaade mütoloogia kohta. See on muidugi minu vabandus Esileedile, kes mulle aeg-ajalt ette heidab, et kas ma parem raamatu kirjutamisega ei tahaks tegelda?

Ja nii me oleme Noorsandiga võitnud level leveli haaval ning mul on nii hea meel, et ka tema on sellest mängust haaratud, sest põhiteema, kui kõik võitlused ja tuld pritsivad vaenlased kõrvale jätta, on seal siiski poja ja isa suhe. Mängides siis nüüd enda pojaga, võtab see täiesti teistsugused mõõtmed, sest DAI POHH mingi troll mu poega maha lüüa üritab! Kaitsen lõpuni! Mis sest, et mängus. Päris elus kaitseksin ka! Kuid sa oledki mängus justkui muinasjutus sees, mille sa lood ise. Sul on küll teekond ja ülesanded, kuid seal sees elad sina ise ja sina otsustad, kuidas sa need olukorrad lahendad. Ka saab seal kätte tunnetuse, mis tingimustes inimesed tuhatkond aastat elasid ja kui me eile õhtusöögilaua taga istusime, siis sööma hakates on meil traditsiooniks öelda üks asi, mille eest me tänasel päeval tänulikud oleme ja Noorsand teatas kõhklemata, et tema on tänulik sooja ja hubase kodu eest! GOWRiga võrdlus olemas ja ei võtagi toasooja iseenesestmõistetavana.

Ma sain mitmeid kirju teilt, kes te nägite, et ma seda mängu mängin, et kas on väärt mäng ja tasub ostmist, sest GOWRi esimene mäng polnud meeldinud. Ma ei ole esimest ise mänginud, ega näinud ja ei oska võrrelda. Ütleme nii, et kui sulle meeldib mütoloogia, põnevus ja saladuste lahendamine, siis meeldib sulle ka see mäng.

Seega, kui sa küsid minu käest, kas Playstationit maksab osta, siis kuna ma teen Playstationiga koostööd, siis ma ei saaks ju öelda muud, kui et JAAA! Aga kuna ma sentigi selle koostöö eest raha ei saa (saan mänge katsetada), siis ma saan täiesti ausalt öelda: JAA!

Kommentaarid

“Kakskümmend viis aastat ootamist” on saanud ühe vastuse

  1. Kairit ütleb:

    Tänapäeval kui mänge luuakse tehakse seda ikka korralikult (uuritakse ajalugu, ümbrust jne), et mäng mõjuks võimalikult tõetruult.
    Meil mehega on pm iga õhtul kella seitsmest püha mänguhetk (mängime üldiselt tunni jagu, vahest rohkem/vähem). Lapsed mängivad ka omi mänge, kas siis üksi või koos.
    Endale mulle meeldivad mängud kus on võimalik ehitada ja loovust kasutada. Fallout 76 on küll juba 4 aastat väljas olnud kuid mängu koguaeg arendatakse ja uuendatakse, nii et mängulusti jagub kuhjaga siiani.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kuidas sul koolis füüsikaga suhe oli

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Selline asi peaks olema igas koolis!

    Postitus valmis koostöös Praktikaliga „Ja kui valgus peegeldub pinnalt…“. Näen, kui raske lastele selle kuulamine on.. „Kuidas me üldse mingit objekti näha saame? Kuidas me näeme selle värve“….

  • Kui haigelt võib lapse lasteaeda viia?

    Koroonavärk on pannud tõelise põntsu sellele, mida meie pere sõna all “tervis” mõistab. Esileedi on eriline foobik. Nii kui keegi köhatab, tormab tema stuudiumisse (on vist selline sait?)…

  • Laste hirmud lahutuse ees

    Lahutused on ühed kohutavad asjad. Ok, mitte alati. Vahel on vana nii jama ja uus on nii palju parem, et lahutus on hoopis rõõmus sündmus. Kuid kogu see…