Saigi see hull nädal ühele poole

Ma mäletan, kui ma väike olin, siis ootasin ma oma sünnat pikisilmi ja siis see juhtus ja siis sai see läbi. Kõik. Jäi oodata järgmist aastat. Suurim soov, mida ma enda sünnaks soovisin, oli ilus ilm. Kuid kuna mu sunna on 30. märts, siis oli see päris suur soov, kuna pooltel kordadel mu elu jooksul on sel päeval, või sellele eelnevatel päevadel lumi teinud uue tulemise, mille tagajärjel oli väljas külm ja porine ning nädal enne piilunud päike oli läinud midagi ilusamat piiluma. Ma elasin lasteaia kõrval kohe ja tol ajal olid aiad õhtusel ajal ja nädalavahetustel kohalikele lastele mängimiseks avatud ning ma võisin trifaad nõrkemiseni mängida. Küll aga rikkus see üks päev aastas, kui kõik poisid olid külla kutsutud, kogu rõõmu, sest kui me muidu mängisime trifaad heal juhul nelja-viiekesi, siis nüüd oli mul külas mingi kümme poissi. Ja oh seda pettumust, kui sünnipäev tuli toas passides veeta.

Mis aga tänapäevastel sünnipäevadel viga!? Enam ei ole päev, nüüd on sünnipäevanädalad ja enam ei tule õues ilusat ilma loota, sest nii palju võimalusi on aktiivseid sünnipäevi veeta. Meie pidasime kaksikute sünna võimlemisklubis Akros. Ruum, mis on täis batuute, matte, varbseinu, palle ja mida kõike muud. Sünnipäev algas kõrgel noodil ja oli kuni lõpuni samasugune välja. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et oh, nüüd tuleks lastele mingit tegevust leida. Osaliselt ka seepärast, et seal sünnipäeva pidades, on toaga kaasas ka treener, kes seal siis natuke juhendab, teeb mänge ja hoolitseb, et kümnekesi batuudi peale ei mindaks. Kohavalik oli igal juhul täkkesse.

Ma ei ole olnud laste sünnipäevadel just kõige osavõtlikum ja aktiivsem lapsevanem, aga sel korral… ei olnud midagi uut. Kell liigus teokiirusel. Lastel oli küll lõbus ja tundus, et emadel ka (sest ma olin üks kahest isast ja ülejäänud naised), aga aeg liikunud üldse edasi. Ilma liialdamata vaatasin ma kella ja kui ma kaks tundi hiljem uuesti vaatasin, oli ainult 15 minutit edasi läinud. Arvasin, et kell seisab, aga ei. Teistel näitas sama aega. Minu lemmik aeg laste sünnipäevadest on alati olnud see hetk, kui pidu on läbi. Ärge saage valesti aru- ma ei kurda! Ma käin suurima heameelega oma laste sünnipäevadel edasi (ok, mitte ehk suurima), aga ma ei saa sinna midagi parata – ma olen terve peo aja stressis. Miks? Keegi ei tea. Ma ka mitte. Mul pole ühtegi loogilist seletust. Ma lihtsalt ootan, et see läbi saaks.

Kuid pidu on nüüd peetud ja sünnipäevanädal hakkab vaikselt läbi saama. Komme tuligi jagada sünnipäeval, lasteaias, eelkoolis ja trennis. Õnneks on Yummikommide juhataja mul hea tuttav, kellega saab kokkuleppida, sest ma teadsin, et neile kingitakse nagunii igast komme, et äkki siis Yummikommid on vähe tervislikum valik. Minu tähelepanek: nende kommid väga maitsevad lastele – aga nad ei ole õnnetud ja ei lähe pööraseks, kui nad ei saa. Ei ole nagu zombid, kes laksu vajavad. See on minu  tähelepanek ja sellepärast olen ma teinud järeldusi, ju siis selle sõltuvuslikud omadused pole nii karmid.

Sünnipäevahommikul tervitas meid ukse taha tulnud tohutu suur transformer Bumblebee. Kes nägi videot, siis nägid, kui üllatunud tüübid olid. Sõna otseses mõttes jäi kõigil kolmel suu lahti. Eks see oli mul nii hästi planeeritud ka, et keegi ei aimanud ette. Kostüümi taga oli peojuht Janek, kes on meie sünnipäevadel käinud juba viimased viis aastat õhupallist kujundeid valmistamas ja mänge korraldamas. Kuna sel korral toimus pidu niigi treeneriga, siis kutsusin Janeku vaid veerand tunniks kaksikuid üllatama ja see toimis paremini, kui arvata oskasin. Ka see pole kuidagi tasustatud koostöö, aga Janek teeb oma pidusid tõesti hingega ja hea on see, et ta pidevalt areneb- lisab enda arsenali mänge, kostüüme, ideid ja ma tahaks teda meeleldi kõigile tutvustada. Seepärast on mu instagramis mäng, mis kestab veel mõned päevad ja ma loosin seal Janeku Bumblebee külastuse, või sa võid valida, et Janek tuleb 1,5 tunniks su lapse sünnipäevale mänge korraldama ja õhupallist loomi valmistama ja ainus piirang on, et sa elaksid mandri-Eestis. Saarte inimesed natuke kehvas olukorras, aga vähemasti on teil kadakad ja palju soomlasi… asi seegi…

Kuid praegu on lastel selline vanus, kus tuleb vanem olla täisprogrammi eest. Korralda sünnipäevi, ole taksojuht, kes neid kõikjale sõidutab, osta riideid, sest kõigest kasvatakse tundide jooksul välja. Söögist rääkimata. Kui nad juba siin 7-8 aastaselt nagu rändtirtsud köögist üle käivad… mis siis veel edaspidi olema hakkab? Ka ei räägi lapsed enam alati välja kui neid miski kurvastab ja vaikselt jätavad asju enda teada ja siis ühel hetkel kõik välja tuleb suure nutuga. See omakorda tähendab, et meie vanematena peame olema palju enam olemas ja silmad lahti, et nad ikka aru saaks, et meiega saab alati rääkida, kui mure on. See on see vananemine. Igast uusi asju tuleb õppida. Alles sain selgeks, kuidas öökimata mähet vahetada ja lutti desinfitseerida.. mida ma nüüd nende teadmisega peale hakkan?

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sina oled küberpättidega kokku puutunud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Mu ema pedofiiliaskandaalis

    Postituse valmimist toetas Elisa Vahel sa arvad, et sa tunned kedagi ja siis järsku selline asi. Esimene reaktsioon oli minul loomulikult šokk. Istusin ja kuulasin ema kurba lugu…

  • Toit, millest ma kunagi ära ei tüdine + eriti vinge loos

    Postitus valmis koostöös Boschi köögikombain MUM5-ga Ma jõuame Esileediga sageli tupikusse, kus me teeme kogu aeg ühte ja seda sama toitu ning peast kaovad justkui kõik ideed, mida…

  • Avastus:Väikseid konflikte on alati lihtsam lahendada kui suuri

    Mina ja Esileedi vaatame telerist täiesti erinevat sisu. Me vaatame üldse vähe telerit ja selle üle, mis teleris ekraanil on, ei saa me kunagi kokkuleppele. Tema armastab Nannyt…