Kuidas vanaema mind piinas
26.09.2022
Postitusele andis hoogu Silvanols
„Tee suu lahti!“
„Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“
„Tee suu lahti!“
„Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“
„Tee rohkem! Lusikas peab suhu mahtuma!“
Tegin oma krampis suu natuke rohkem lahti, kui vanaema mulle supilusika suhu pistis. Mäletan siiani seda metalset kolinat, kui lusikas vastu hambaid käis ja see magus ja rõve asi mulle suhu valgus. Kusagilt oli see hull võtnud, et kui kokku segada sibul ja mesi, siis see ravib midagi. Ise kasutas seda ka ja nüüd on ta surnud. Ma ei julge mürki võtta, et ta just sibula-mee segu söömisesse suri, aga kunagi ei tea. Miks mitte? Lõhnas nagu mürk ja maitses nagu mürk.. mine tea.
Õnneks on tänasel päeval suurem osa inimesi mõistusele tulnud ja ei piina oma järeltulijaid mingite eriti rõvedate leiutistega. Kuigi ma olen kindel, et mõnes peres on ikka säilinud haiguste puhanguks komme juua üks kopranõre shot või kasutab haigetele põlvedele kevadise hane kuklapekisalvi, aga suuremalt jaolt oleme me metsast välja tulnud.
Mida meie siis kasutame, kui me end haiglasena tunneme? Esileedi on ju proviisorõppe magister ja tema suur unistus on: …… et ma lastega nädalaks kodust ära läheks…
Kuid kuna see on liiga kättesaamatu unistus, siis teine asi, millest ta unistab on uhmer. Jep, lugesite õigesti. Ta soovib endale uhmrikest, sest veetis ta ju ülikooli aastad ning siis sinna takkaotsa ka veel aastaid apteegis ise ravimeid kokku uhmerdades. Nii, et kui keegi teda üllatada soovib, siis kutsuge mind nädalaks lastega endale külla ,või mis veel lihtsam- tooge talle uhmer. Kuna ta on ravimeid õppinud ja nendega nii pikalt tegelenud, siis võiks arvata, et meil on kodus suur ja võimas kapp, mis on täis ravimeid igaks juhtumiks.
Paraku see pole nii, sest ta töötas ka kümme aastat ravimfirmades ja ta silmad nö avanesid ning ravimeid saavad meie pereliikmed alles siis, kui on selge, et leebemad toetused ja keha selle tõvega vist päris ise hakkama ei saa. Ei ole harv juhus, kui ta mulle mu haiguspuhangu ajal peegli suu ette paneb, et näha, kas see läheb ikka uduseks. Et kas ma hingan. Kui läheb, siis pole veel õige aeg mulle ibukat ega muud anda.
Ja just sellepärast, kui aasta alguses Silvanols koostööideega lagedale tuli, olin ma skeptiline, et sellest asja saab, sest enne, kui ma teile millestki siin blogis räägin, pean ma ju Esileedile idee maha müüma ja te ei kujuta ette, kui palju toidulisandite pakkumisi on see tüüp ukse taha jätnud. Nagu päriselt! Ma räägin kõik koostööideed enne Esileediga läbi. Kuid Silvanolsiga läks see ootamatult lihtsalt. Palus pakki enda kätte, sättis oma prillid ninale (tal on see keti otsas prill, mis käib ühe silma ette, mida ta enda põuetaskus hoiab) ja noogutas heakskiitvalt ning paar nädalat on näiteks GoImmune Strong meil regulaarselt kasutuses. Oleks võinud kevadel alustada, oleks ehk vähem haige olnud kevad-suvisel ajal.
Me oleme aru saanud, et nüüd, kus viirused ei ole enam ohutu nohu, siis peame enda poolt nõks rohkem ära tegema, et keha oleks paremini kaitstud ja GoImmune Strong teeb just seda, et tõstab keha loomulikku vastupanuvõimet. Seal sees on eriti vinge taimeekstraktide segu nagu roheline taruvaik, sipelgapuu, oliivilehtede ekstrakt. Igal juhul palju häid asju koos. Pluss on uuringud taga, mis kinnitavad, et toime on olemas ja ei põhine ainult usul. Turul on väga raske võrdväärset leida ja seetõttu saigi heakskiidu ja meie perre teretulnud.
Kui Goimmune Strong on miski, mis on mõeldud regulaarseks kasutamiseks, mitte ainult haiguse ajal, siis Faringo tooted, mida Silvanols samuti esindab, on pigem meil kasutuses siis, kui kurguvalu vajab leevendust.
Näiteks Faringo sprei olla kõrva-nina-kurguarstide suur lemmik, kuna kartinoidide tase tootes on alati üks, seega kvaliteet ei kõigu ja see tagabki hea toime. Mis on kartinoidid? Kas see sind tegelikult ka huvitab? Või võiks oluline olla pigem see, et sa pritsid endale kurku ja see reaalselt aitab? Ja lapsele võid ka vabalt pritsida, sest see pihustus ei toimi gaasiga ja ei teki kurku ka seda vastikut tunnet. Sobib igas vanuses lapsele, kes saab aru, kui sa palud tal suu lahti teha. Kui ta veel ei saa aru, siis on ta ehk liiga beebi veel. Pluss on seal mitu erinevat maitset – astelpaju, piparmündi ja apelsini. Palju aastaid tagasi kasutasime me mingit taruvaigu oma, mis ka aitas, aga see kogemus oli minu jaoks alati nii hirmus, et ma lõpetasin. Õnneks on tänaseks avastatud, et iga sprei ei pea maitsema nagu surm.
Kuid Faringol on lisaks spreile valikus ka imemistabletid ning pulgakommid. Leevendavad valusat kurku ja kuna kommides on mentool ka sees, siis aitab nina ka lahti saada. Pole hullemat kui kinnine nina, kui sa üritad magama minna. Juba sellepärast tasub seda GoImmune Strongi kasutada, et see kuramuse nohu võimalikult harva ligi hiiliks. Pulgakommides on sees põhimõtteliselt kaks sortsu Faringospreid ja selleks, et saada tõesti mõju toimima, siis pulgakommil on lisaks ravile üks imeline toime veel – seda saab kasutada altkäemaksuna! Lepidki lapsega kokku, et kui ta lubab ühe sortsu spreid kurku lasta, siis saab autasuks pulgakommi – kõik nad lasevad ja põmaki, ongi topeltlöök tehtud. Kommides ja pulgakommis on küll suhkur sees, seega liialdada ei maksa.
Loodan, et nüüd viirusperioodi alguseks said sa natukene targemaks, et kuidas enda pere tervist turgutada. Ja kust sa teaksidki selliseid asju, kui keegi ei räägiks? Mina nüüd rääkisin, võta heaks! Kõiki neid saab igast apteegist ka endale soetada. Kuid loomulikult maksab kõik raha, aga mul on hea võimalus loosida kolmele teist korralik kingikott GoImmune ja Faringo tooteid. Kolm! Võiduvõimalus kasvas sul just kolmekordseks. Osalemiseks jäta kommentaar blogisse või FB-sse kommentaarina mõni ravivõte, mis sul siiani seljakarvad püsti tõstab. Loosin nädala pärast.
Loading ...
Mee ja küüslaugutükid marliga ninna oli päris jube.
Mesi ja küüslaugutükid marliga ninna oli päris jube.
Kõige hullem asi, mille tõttu polnud ma väga kaua isegi lihtsalt nõus piima jooma, oli soe piim meega. Kui rõvedalt magus saab üks asi olla ning kui veel kile tekkis piima peale, olin täiesti kindel, et mu ema üritab mind tappa.
Taruvaigusprei ka peaaaegu sama rõve, aga selle peale kohe oksele ei hakka. 😀
Alles mõni aeg tagasi soovis mu ema sama võtet kasutada mu poja peal ka, aga see sai kiirelt keelu. 😂😂
Jaa, see sooja piima ja mee kooslus toob siiani selle koleda maitse suhu ja keerab mao pahupidi…
Ei meeldi siiani pipra- ja sinepiplaastrid, võeh.
Täna on lastel pidevalt “kurk haige”, et sedasama pulgakommi saada 😉
Ma olin emale paras peavalu, aga tema jällegi südametu sedist! Me pidime haiguse ajal peadpidi ümber kuuma kartulipoti olema, suur tekk üle pea, ma mäletan kuidas ma nutsin ja palusin emal end mitte ära lämmatada aga ta välja tulla ei lubanud. Seda mee ja sibula möksi saime meiegi aga see on selline väga leebe värk, võrreldes sinepiplaastri ja põdrasamblatee ja siirupiga. Vot selle viimasega jooksis ema mul mööda elamist järele, aga see on kõige rõvedama maitsega asi maailmas, soovitan proovida. Puhas mõte ajab kõik seljakarvad püsti, oma lastele ma seda andnud ei ole😃
Lapsepõlvest ei mäletagi mingit erilist õudust. Tablette tehti puruks ja segati suhkruga, aga võetud need said. Aga täiesti ebanormaalne leiutis on minu arvates taruvaiguga kurgusprei, ei suuda kasutada.
Kuum piim meega. Ma ei joonud lapsena isegi külma piima, seega see kuum oli veel eriti kohutav.
Sa kuuma piima meega oled proovinud!? 🥴 Sibula-mee möks on köömes selle kõrval, ja taruvaigu sprei 😖
Sinepiplaaster, taruvaigu kurgusprei – väga jube asi ja rätiku all mingit auru sisse hingata.
Pipraplaaster tundus küll mõrvakatsena! Ja no selle keeva veepoti kohal pea rätiku alla panemisest saime vist küll põletushaavu 😉 !
Vanaema ravimeetodid:
Kui hammas valutas tuli sigaretisuitsu suus hoida. Nii vastik oli, et siiamaani ei suitseta.
Kui kõht valutas, tuli, olenevalt vanusest, kas pits või väiksem kogus, viina manustada. Seda ka ei suuda enam juua, kui, siis kokteilina 😀
Mul on okserefleks hästi kerge tulema ja väiksena, kui mul oli köha, ma ka non stop oksendasin igale poole kui köhahoog peale sattus. Minu kallis ema seepeale keetis kartuleid, tegi need kahvliga veidi katki, toppis rätiku sisse ja sidus rätiku mulle seljale🙂 Ma siiani mäletan oma dramaatilisust, et kuidas sa paned tulised kartulid oma lapsele seljale. Tegelikult oli seal vist mitu rätikut, kuna päris tulikuum see polnud (põletusarme ei jäänud, thank god🤣) aga piisavalt, et vastu protestida. Aga köha oli ööga läinud ja hommikul oli hea voodis kartuleid süüa sealt rätiku seest🤣 Ma isegi ei kujuta ette kust ta sellise ravivõtte välja võlus aga if it works it ain’t stupid. Oma lastele ilmselt ei teeks, vb teeks ka kui nad terve elamise täis ropsivad, elame-näeme.🤣
Ma vist imelik aga kurguvalu puhul ma arrrrmastaaan taruvaiguspreid 🙂
Lapsena kõige rõvedamad asjad olid põdrasamblatee ja kuna kõht tihti valutas siis koirohi… mis siis, et tilgutati lusikatäie suhkru peale aga rõve oli ikkagi… lisaks pole ma kunagi suutnud kala(maksa)õli võtta. Kohene okserefleks. Lapsed mul aga imelikud- seisid nagu linnupojad õhtuti suud ammuli, et õli saaks võtta.
Hambavalu puhul sunniti suud pipraviinaga loputama… .
Viimati aga olin ise keset suve kurgupõletikus ja valu pärast ei saanud ei magada ega neelata ja kui nädal aega olin kannatanud ja ise ravinud teede ja spreidega, siis perearst käskis võtta 4x päevas 1000 ühikut paratsetamoli ning 600 ühikut ibukat KORRAGA… 1,5 päeva vist suutsin sellist hulka sisse ajada enne kui tundlik magu protestima hakkas ja tabletid kurku kinni hakkasid jääma. Siiamaani käib judin üle selja kui tabletilehte näen.
Appi, koirohi Oli tõeati vist üks jubedamaid asju. Iga kord kui , vanavanaemale ütlesin, et kõjt valuable, tõi ta selle välja🤢
Pipra- ja sinepiplaastrid. Viimaseid ei ole rohkem elus enam puutunud, aga pipraplaastrit olen hakanud valutabatele kohtadele ise ka panema. Lapsena see-eest olin valmis jooksu pistma või röökima, kui ema pipraplaastriga lähenes – kõrvetas, sügeles ja siis äratõmbamine nii, et pool nahka tuli maha (nii vähemalt tundus 😂)
Meega määriti rinnaesine kokku, mõned salfad peale, öösärk selga ja tuttu. See oli väga ebameeldivalt kleepuv.
Soodaaur oli päris kohutav. Kruus kuuma soodaveega ette, trehtel peale ja trehtli kaudu kuuma õhu hingamist alga. No ei meeldinud mulle see üldse. Siiani olen suhteliselt skeptiline igasugu aurude suhtes.
Küüslauguküüs ninna nohu korral ning kuna lapsena tihti põskkoopapõletik ähvardas, siis tulise kanamuna või praetud jämesoolaga (soki sisse toipitud) kuuma kompressi tuli tihti teha. Köhivate laste ravimiseks hoiti magamise ajal toas keeva veega potti (ravitaimed sees), kuni noorem õde selle endale jala peale tõmbas, seejärel igasugune aurutamine lõppes. Pitsi ravivasse jõusse uskusid nii vanaema kui -isa, kuid õnneks lapsi sellega ei tohterdatud.
Mäletan, et Põdrasamblatee oli kohutava maitsega ning millegipärast pidin lapsena sellist asja jooma nagu soodapiima mis oli veel hullem ning see jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks…fui.
Samuti oli auru sisse hingamine kuuma poti kohal, rätiku all päris tüütu ja kuuuum 😀
Loodame loosiõnnele, kuna meie pere lapsed väga tihti tõbised kahjuks 🙁
Loen hetkel seda postitust nii, et olen ise lastega siruli maas.. 😀 Mina midagi väga hullu lapsepõlvest ei mäleta. Kupud olid ehk need, mida esialgu väga kartsin, aga hiljem harjusin ära ja olin selline tore lepatriinu. 🙂
Kõige õudsam kogemus oli,auru tegemine, rätik üle pea kuuma kausi kohal,üsna kindel olin et sinna räti alla ma põlen ja suren😆oma lapsi sellega ei piina nüüd olemas leebemad asjad õnneks,neid Faringo pulgakomme oleme kurguvalu ajal proovinud,tundus et aitas
Olen korra proovinud viimases hädas Taruvaigu spreid kurku pihustada. Pidin pikali kukkuma, sellist hirmsat rohtu ei kannatanud teist korda enam pihustada eales. Meresoola veelahusega kurgu kuristamine on ka väga vastik, aga selle kannatana ära, kuna aitab päris tõsiselt kurguvalu vastu.
Soe piim meega oli väga jube.
Lapsepõlvest ei mäleta miskit õudset ravivõtet. Kas siis jäeti meid ravimata või polnud miskit hullu😅 Kuigi kummelitee maitse ning lõhn olid minu jaoks küll öökima ajavad ja ei sunnitud ka peale. Pikalt aru ei saanud, kuidas keegi üldse vabatahtlikult kummeliteed nõus jooma, kuni hiljuti proovisin uuesti ja enam küll ei tundunud õudne. Võib ka olla, et lõhn/maitse olid teesegul seismisega kadunud.
Noo ja mett pole ma ka kunagi armastanud, seega seda ka peale pole mulle surutud.
Mind kas ei ravitud hullude meetoditega, olin mega terve või on aju kohutavad kogemused kustutanud, aga mida ma jubedustundega meenutan on see, et kui sai vanaema juurde jalutatud mõned kilomeetrid ja kui pärast seda juhtus selg veidi niiske olema torkas vanaema kareda köögiräti särgi alla, et selg ära kuivaks. Kohutav piinamismeetod!
Mul oli suur palavik, sain viinasokid, piima meega ja kartulite kohal rätt peal 15 minutit hingata….
Kui köha või nohu kimbutas, siis tehti alati sinepipulbriga jalavanni ja pärast villased sokid jalga ja magama. Ja muidugi pidi jooma sooja taimeteed meega 🙂
Soe piim meega, sinepiplaaster ja kupud. Kurku sunniti ka igasuguste rõvadate leotistega kuristama.
Ma ei mäleta mitte midagi ebameeldivat. Kuum piim mee ja soodaga oli mu lemmik. Auru sai tehtud… sinepi jalavanni teen siiani, ka oma lapsele. Sibula siirup oli ka njämm :D.
Samas ei mäleta, et mind oleks kunagi millekski sunnitud. Ma olin väga harva haige ja alati kui olin siis põdesin raskelt ja tahtsin ruttu terveks saada.
Esimese asjana tuli meelde kuidas ema mind briljantrohelise pudeliga mööda kodu taga ajas. Mul lapsena olid kogu aeg põlved katki ja kippus ka põletik tulema, ema tahtis tupsutada. Aga kui koorik kuskilt lahti oli, siis tundus nagu laavat valati haava peale. Ma sain ka seda sibula- mee möksi aga mingitel seletamatul põhjustel lisati sinna ka soru õlut🤯 ja aeti kõik soojaks…
Absoluutselt ei viitsinud ma siniselambiga soendada, auru teha rätiku all pliidi ääres oli ka üsna ebameeldiv. Aga kõige jubedam asi oli see, kui pidin lilla vedeleikuga oma suud ja kurku lõputama elus ei taha enam.
Kuum piim meega… öäkk. Ei mäleta et seda joonud oleksin aga see lõhn oli jube. Põdrasambla tee, ükskõik mida sinna juurde ka ei lisatud siis see maitse oli kohutav. Mee-sibula-küüslaugu möks… ja no see, et palavikku ära saada olid 3 paksu tekiall 😆
Mesi, küüslauk ja sidrunimahl, mul hakkab ainuüksi mõttest sellele sees keerama nagu siis kui seda sööma pidi 🤮
Kauges minevikus oli üks mõrumandlist tehtud köharohi, nime ei mäleta, aga igatahes oli see KÕIGE mõrum asi maailmas. Ma ei tea, kuidas ema suutis meid seda alla neelama. Mina peaks oma lapsed tooli külge siduma ja nad nuinarkoosiga uimastama, et neile sihukest jälkust manustada. Kirjeldamatult ilge lihtsalt.
Ma sain alati kiiresti terveks,sest hirm sibula ja küüslaugu ees oli piisavalt suur. Jõin meeletus koguses teed meega ja ju uhasin pisikud välja vist. 🙉
Siiani mäletan leivaviilu,mis oli kaetud hunniku toorete sibularõngaste ja paksu mee kihiga 😬 .Aga heas ja otseses mõttes ajas karvad seljal püsti kuppude panek,piiritusega vatihunnikuke põlema ja klaaskuppudele anti kuuma 🥵 Muidu oli hea aga järgmine päev olid kõik lihased haiged 🤣🤣 Aga vot kalamaksaõli sülitasin väiksena küll välja,nuusutasin küüslauku selle asemel 🤣🤣🤣Siiani pole peale nohu mingeid haigusi põdenud,ptüiptüi 😄
Minu jaoks lapsepõlves oli kõige kohutavam asi soe piim meega ja mesi sibula ja küüslaugu tükkidega. Tänu nendele ei ole siiani väga suur mee sõber, vahest harva tee sisse ikka panen, kui külmetuse tunne peale tuleb 😀 Aga enda lastele ei hakka kunagi peale pressima neid koduseid “ravimeid”. Nendest ikka väiksed lapsepõlvetraumad.
Mina mäletan enda lapsepõlvest, kuidas mu mamma istus vahel õhtul köögis tooli peal ja leotas kirvest mingis imelikus kollakas vees, siis tõstis kirve endale lapiti paistes jala peale (jalalaba pealmise osa peale) ja ütles et hommikuks on korras. Vist ükskord isegi oli vähem paistes ka hommikul. Küsisin et milles leotas, vastas et iseenda uriinis.
Kardan et see polnud nali!
Tiheda kõrvapõletiku põdejana sain sooja/kuuma kampriõli kõrva sisse ja see polnud kohe üldse mõnus. Ikka palju nuttu ja valu sai kannatatud. Nüüd on kahjuks enda väiksel tütrel (2a6k) samuti kõrvapõletikud kimbutamas kui pikemalt nohus on olnud. Seega immuunsust tahaks tal küll turgutada!
Aga õhtuseid jalavanne sinepi ja soolaga nautisin küll, kuigi jalad punetasid pärast korralikult 🙂
Loen siin kommentaare ja vaatan, et ma olen vist päris imelik 😀
Kuigi piim pole mulle kunagi maitsenud, siis soe piim meega oli küll väga hea ja pipra- ning sinepiplaastrid on ka alati meeldinud.
Kõige jubedamad (siiamaani) on igasugused ninaspreid ja ninaloputused. Võin kuu aega nohu kannatada, aga midagi sinna sisse lasta ma küll ei suuda 😀
Kõige ebameeldivam oli ,kui ema seda tähekese salvi nina alla pani, mul hakkas nina nii hullult kihelema ( hetkel ka ,kui ainult mõelda sellele) .
Mulle pakuti vastava ea saabudes kodus lahkelt pipraviina kõigi külmetussümptomide puhul. Korra mekkisin, aga parema meelega köhisin nurgas.
Mina olen see, kes oma last ikka veel “piinab” sibula – mee seguga, kui kergem külmetus kallal 🤣 õnneks ei arva mu laps, et see maitseks kui mürk, eriti kui ohtralt sidrunit ka sisse pigistada! Aga see pakike oleks kindlasti maitsvam, sa ju näed, et mu laps vajab päästmist 😜
Kurguvalu puhul soolveega kurgu kuristamine… vaat ei suuda – ajab oksele, siiani ajab. Võin viinaga kuristada, kui ikka väga vaja, aga soolveega – never!!!!
Vanasti kui vahel kurk valus oli kasutasin sidrunit meega ja konjakit. Tatitõve ja köha puhul NeoCitron kuuma teed. Muid rohtusid pole võtnud. Nii terve kui viimased 3 aastat pole kunagi olnud, koroona vist kõik teised nakkushaigused maha murdnud – mulle täitsa sobib.
Minu ema lemmik oli soe piim, mesi ja seal sees ligunenud sibulad. Jõin seda nina kinni võideldes okserefleksiga. Ema ise mingisugusel põhjusel mitte kunagi seda “ravivõtet” enda peal ei kasutanud 🤔
Piim meega oli alati haiguse korral menüüs ja minule see isiklikult väga maitses.
Aga üks asi jääb eluks ajaks meelde – aaloe oksast pigistatud aaloe mahl meega. Mul tuleb siiani sellest kananahk peale. Ma olen inimene, keda on väga raske oksele ajada, ikka lausa nii raske, et võiksin mõlemad käed kurku toppida ning samal ajal Rootsi mädakala ka nuusutada, aga vaevalt siis midagi ikka tuleks, kuid see aaloe-mee plöks jääb eluks ajaks meelde, kui amps võetud, tuli see suure kaarega kraanikaussi tagasi ning mu vend kordas kohe sama asja. Ema õnneks seda rohkem sööma ei sundinud.
Sinepiplaasteriga tulevad meelde haige olemise õhtud, kus ema tuli pani plaasti peale ja tegi pai. Pidin sellega lamama, kuniks tuli võttis ära ja head ööd ütles. See on ka üks ime asi.
Mingi oksetõve korral pidin jooma kummeliteed tsipakese soolaga. See oli lastearsti soovitus, mitte ema väljamõeldis. Minust see tee köögilauale jäigi 🙂
Nohu- Mamma tuleb magamistoast, käes lillepott mille sees Aloe .Lõikab Aloe pooleks, mahlad pipetti ja ninna. Järgneb 10 minutit aevastamist!😮💨
Esimesed korrad olid jube naljakad aga lõpuks enam ei jõudnud lihtsalt. 😂
Lapsena ei meeldinud kuum piim meega ja sinepiplaaster. Eelmisel nädalal oli lastel taas nohu platsis ja õhtune rohuring tehtud nõuab kõige pisem 2a9k tüdruk plaastrit. Seletan siis pikalt, et ikka ei saa ja tema muudkui nõuab, kuni siis täpsustas, et seda kibedat plaastrit 🤣 et siis täitsa vabatahtlikult 🤣🤣🤣
Minu ema pani mulle ja vennale ikka kuppe iga kord, kui köhisime. Kupud põletati seest sinise leegiga ära ja pandi selja külge kuniks nad naha sinna kupu sisse lilla-sinisekirjuks imesid. Tänapäeva mõistes kõlab täiesti kohutava lapsepiinamisena😄, aga tollal oli see normaalne, et talvisel ajal oli mõnel lapsel ikka selg laiguline.🤷♀️
Sibula mee möks, mis juba alguses ahjus sibulaid küpsetades judinaid peale ajas. Ja siis pidevate kurguhädadega tugeva soolalahusega kurgu kuristamine 🤢 Sooja piima meega ja teki all auru tegemise võis veel välja kannatada.
Kartulikeedu KUUM aur hingamisteedele 😵💫 Hirmus ja ebamugav!
Pikk trots oli ka kummeli vastu, sest hambavalu korral tuli alati kummelit valutava hamba igeme juures hoida. Uuesti kummeli teed suutsin jooma hakata ca aasta tagasi, kui seda külmetuse puhul oma lapsele pakkuma hakkasin 🫣
Ingveritee. No ei ole minu jaoks rõvedamat asja kui see tee. Nii hästi on meeles kuidas ema sundis seda jooma ja ma ei tohtinud ennem magamagi minna kui tee joodud, niiet ootasin kuni kõik kodus magama jäid ja siis kallasin tee wc potist alla. Imeline lapsepõlv 😃
Oh, neid on mitmeid, mingi soolane köharohi oli, mis maitses nagu piss; sinepiplaastrid; usside puhus surati küüslaugu küüs teate küll kuhu.
Lapsepõlves sai nohu ravitud nii, et tikkudel murti väävli otsa ära, keerati selle asemele vatitups ja pisteti mingi salvi sisse ning siis ninna. See oli selline omamoodi rõve ja samas ka mõnus tunne, kui kõditasid tikkudega nina seestpoolt ja ajasid aevastama. Tegime vennaga alati võistlust, kellel tuleb rohkem aevastusi 🙂
Juba üle 20 aasta ei suuda ma taluda sooja piima meega, ainuüksi mōttest hakkab juba seest keerama 🙈😀!
Kurgumandlitega oli kunagi pikalt probleeme, siis sunniti seda jooma.
Appi, mind ei olegi lapsepõlves “imerohtudega” traumeeritud, olin vist liiga terve laps- kas ma nüüd ei saagi loosis osaleda? 😃 Üks ebameeldiv asi meenub küll, kõrvapõletik mind ikka mõned korrad vaevas, sel puhul tilgutati mingeid kõrvatilku kõrva, see oli küll ebameeldiv tunne 🙃 😁
Ma ei mäleta , et midagi hullu oleks olnud, et sellest mingi trauma oleksin saanud. Tablette ei meeldinud mul võtta aga sain sellega kuidagi hakkama. Ainus mida mäletan, mida ma võtta ei tahtnud, oli mingi shensheni juure vedelik. Aga ema suutis siiski kuidagi mind seda võtma saada.
Soe piim meega meeldib mulle praegugi ja taruvaigu sprei on mu lemmik , kui kurk valus.
Väga elavalt on mul meeles kuidas vanemad mu kannast pindu eemaldasid. Arvan, et see õnnetu päev on ka meie naabritel meeles, sest ma võitlesin ikkagi oma elu eest.
Kohutav oli ka päev kui mu kaelale tekkis väike muna, mida pidi ravima ahjus küpsetatud sibulatega. Jällegi meeletu võitlus ja kisa, sest kes see ikka vaikides surnud konna tunnet kaelal välja kannatab.
Vähe vaiksemalt möödusid meil kuppude tegemine (sest selleks kutsuti kohale naabrinaine), sinepi- ja piplaplaastrid olid ka talutavad ja peale igasuguseid süste (ilmselt siis vaktsiine) ma lausa tänasin särasilmselt arste 😂
Põdrasamblatee mäletan, uhh kui mõru. Ja klassika soe piim meega😆😫miks
Mesi, sibul ja see soojaks ajada ning törts viina ka. Nii õudne, et kui ma kunagi Iirimaal kohalikule seda tegin, ei julgenud ta enam kunagi öelda, et ta haige on 🙂 Ja küüslauk ninna, kohutav, ärge tehke nii! Ma ka enam ei tee.
Just täna käisin toomas neid pulgakomme apteegist, koos pissiproovi topsidega. Äkki leiame aja, et terved ka püsida kunagi? Seega neid pulgakomme ma ikka tassin koju, muid tooteid pole tähele pannudki, kui aus olla. Väga hea meelega prooviks. 🙂
Midagi väga ületamatut polnud, hingasime soodaauru ja jõime sooja piima meega. Praegu selliseid ravivõtteid enam ei kasutaks..
Ega lapsepõlvetraumasid ravimisest polegi, kuna pole väga haige olnud, olen pigem nüüd täiskasvanuna sõpradele naeruks, et kuidas ma nii saamatu ja midagi ravimisest ei tea. Oma lastele olen teinud soola või piprapulbriga soojavee jalavanne, lastele meeldivad need jalavannipäevad. Kui üks on vajanud, siis teised lihtsalt profülaktika mõttes soovivad ka.
Aga enda teismeeast on meeles üks jõululaupäev, kui mind mingi tõbi vaevas (mis täpselt, ei mäleta) ja keegi leidis, et pitsitäis pipraviina oleks tõhus abi. Kogu suguselts lahutas oma meelt sellega, kuidas naersid ja ergutasid mind seda rüübet alla neelama. Tõsi, jube oli, aga kuidagi naljakas ka, kuidas õed mulle kaasa tundsid ja suured takka kiitsid, kui hästi see kõikide tõbede vastu aitab. Kas hirmust või tõesti manustatud imerohust, aga terveks ma õhtu jooksul sain, sest mäletan, et sama seltskonnaga käisime hiljem koos kirikus jõulujumalateenistusel (me pole just sagedased kirikuskäijad, sestap see meelde jäigi).
No soe piim meega oli väga mõnus ja magus.
Teine rohi, mis mulle väga maitses, oli köharohi nimega Pertussol. Seda ma käisin salaja joomas isegi siis kui köharaasu ka polnud.
Sinepilaaster oli mõnus ja kipitas lahedalt.
Isa käskis lapsepõlves nohu korral ENSVaegset sinist lampi näo ees hoida 🙂 mis sest, et olime juba ammu iseseisvad ja liikus igasugust toimivat ravikraami.