Ma pole vist oma laste üle varem nii uhke olnudki

Vahel on lastega nii, et sa vannud, et sa leiad selle nõia, kes mulle kellegi teise lapsed sünnitusmajas sokutas, sest need elajad ei saa ju ometi olla minu omad. Ja teisel korral oled sa oma laste üle niivõrd uhke, et võtab silma märjaks. Nagu meil siin just juhtus.

Vennas hüppas põlevate silmadega tuppa ja teatas, et kuna naabripoiss läheb ujuma, siis tema võetakse ka kaasa. Nad on naabripoisiga lahutamatud nagu sukk ja saabas. Hommikul juba enne hommikusööki piilub ta uksel, millal naabripoiss ometi õue juba tuleb. Ta on natuke liialt arg, et ise kutsuma minna ja nii ta siis passibki.

Luba antud ja sõnad peale loetud, oligi teema lukuks, kuni natukese aja pärast saabus minu juurde Piiga, kes valju häälega krokodillipisaraid valas, sest Vennas läheb randa ja tema ei saagi minna, kuna autos ei ole ruumi. Lohutasin teda, kuulasin ta muret ja kuigi õnnetusetunnet oli terve ta süda täis, hakkas Piiga rahunema ja vali nutt asendus nuuksetega, sest minu kaiss teeb seda. Kes iganes on mu kaisus olnud, teab seda. Mitte eriti paljud paraku. Ma olin nooruspõlves sama uje nagu Vennas. Ei jäänudki Piigal muud üle, kui leppida ja natuke lohutas ka teadmine, et homme saab ta enda varbad Peipsi järve vette kasta.

Kuid järsku oli naabripoiss ukse peal ja teatas, et Piiga saab siiski tulla. Oh seda rõõmu. Kiirelt-kiirelt ujukaid otsima, käterätik kaasa, sandaalid jalga ja pöördus siis ukse pealt tagasi ja jooksis tagasi minu juurde kallistama ja tänama, et ma teda lohutasin. Piiga ja Noorsand ei ole enda kallidega kitsid ning ka komplimendid tulevad neil üle huulte keskmisest kindlasti kergemalt. Isegi ebaeestlaslikult. Üks naabrinaine kiitis mõni aeg tagasi, et talle nii meeldib, kui Noorsand talle küla peal vastu jalutab, sest lisaks tervitusele kuuleb ta sageli Noorsandi käest ka, kui ilus ta välja näeb. Ma olen püüdnud neid kasvatada nii, et kui midagi meeldib, siis seda ka öelda, sest sinu jaoks on see lihtsalt üks lause, aga teisel võib see terve päev ilusaks teha.

Piiga tormas naabripoisi juurde, kus Vennas teda juba kannatamatult ootas. See tähendas, et mina saan rahulikult Eesti-Bosnia korvpalli vaadata ning maja jääb paariks tunniks vaikseks. Kuid sai mööda minna vaid paar minutit, kui südantlõhestavalt nuttev Piiga läbi ukse tuppa tormas ja otse mulle kaissu puges, sest selgus, et naabripoisi matemaatika viie piires ei ole veel piisavalt hea ja tegelikult Piiga ikkagi ei mahu auto peale. Mu süda tilkus verd, kuid samas ma teadsin ka, et ka naabripoiss soovis ju parimat, kuid arvutamine vedas väikest põnni natuke alt.

Silitasin Piiga pead ja lasin tal enda pettumust välja elada. Järsku seisis ukse peal Vennas, kes hüüdis entusiastlikult: „Ma ei taha minna. Mine minu asemel! Ma kardan ilma sinuta minna!“

Vennas teeb seda pidevalt. Kui näiteks kolme lapse peale on külmkapis kaks kohukest ja ta näeb emba kumba sõsaratest sellepärast kurvastamas, siis ta annab pea alati enda kohukese neile, teatades, et tal on kõht niigi täis, kui see ilmselgelt ei ole. Ta annab alati neile kõik ära, et nad rõõmsad oleks.

Piiga silmad läksid rõõmsaks: „Kas päriselt?“

„Jah, aga kiirusta. Nad lähevad kohe ära!“ kiirustas Vennas Piigat takka.

Piiga haaras käteräti, pühkis enda pisarad sellesse, jooksis koridori ja küsis Vennaselt:

„Mida sina siis tegema hakkad?“

„Ma olen kodus.“

„Aga miks sa ise ujuma ei lähe?“

Näha oli, et Vennas oli selle suuremeelsuse üle küll natuke kurb, kuid tal ei olnud ka plaanis järgi anda.

„Sest ma ei taha ilma sinuta minna. Ma ei taha, et sa kurb oled.“

„Aga ma ei taha, et sina ka kurb oleksid,“ vastas Piiga.

„Mine nüüd ruttu!“ utsitas Vennas Piigat kiirustama.

„Ei, mine ise. Ma jään koju. Kurbus läheb ka juba üle.“

„Mina ilma sinuta ei lähe!“ oli Vennas resoluutne.

„Ja mina ei lähe ilma sinuta!“ teatas Piiga kangelt.

Seal nad seisid koridoris, mõlemal silmad märjad ja etendasid mulle midagi nii ilusat. Kaksikud, vend-õde parimas mõttes (loomulikult nad jõudsid veel õhtul hiljem igast asjade pärast korduvalt tülitseda). Kallistuslembeline Piiga kinkis Vennasele suure kalli ja nad jooksid kiirelt õue naabritele teatama, et kumbki neist ei lähe kaasa ujuma ning me veetsime toreda õhtu plastiliiniga mängides.

Mõlemad tahtsid väga minna. Mõlemad olid karvakese kaugusel, et nad oleksid ise läinud. Aga nad ohverdasid enda lõbu selle nimel, et kõige kallim ei kurvastaks. No nii ilus oli. Ma oleks tahtnud neile kohe mingi „Parima õe“ ja „Parima venna“ auhinna anda. Et siis jah.. ilus oli.

Kommentaarid

“Ma pole vist oma laste üle varem nii uhke olnudki” on saanud 13 vastust

  1. L ütleb:

    Mis ajast Vennasel kaks sõsarat on? 😉

    Aga no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu! Küll nad on ikka toredad ja armsad ja see lugu on veel eriti nunnu ja armas! 🙂

    • amht ütleb:

      ma ei tahtnud kasutada sõsarat vist.. kuidas sibling eesti keeles on? 🙂

      • L ütleb:

        Selle kohta polegi ühtegi head söna eesti keeles. Ilmselt ongi lihtsalt õed-vennad . 🙂

      • Dagni Krinka ütleb:

        Siblings on eesti keeli ôved (lühend sônast ôed-vennad).
        Mitte et see just ônnestunud uudissôna on…

  2. Dima ütleb:

    Hõimlane?

  3. Kai ütleb:

    Soomes mu meelest hea sõna- sisarukset

  4. Merle ütleb:

    Olime kunagi firma suveüritusel Tallinna lähedal toredas kohas. Logistika eeldas töötajate omavahelist koostööd ja kuna mind “komandeeriti” sinna uhkelt kalli abikaasa autoga, otsustasin ma olla hell ja lahke ja ka kallitele kolleegidele küüti pakkuda. Ja visualiseerisin oma peas meie autot nii – Ilmari on roolis, neiu 1 tema kõrvale, neiu 2, 3 ja 4 tagaistmele. Aga ühel hetkel siis selgus et ma ju ise tahtsin ka koju saada ….. 🙂

  5. J. ütleb:

    Ma natuke nutsin härdusest selle postituse peale. Päriselt ka 😀 Kui mu laps ka nii südamlikuks kasvab, siis on elu õigesti elatud.

    • J. ütleb:

      Aga no ma olin ka “eelsoojendatud”. Sain su blogist motivatsiooni vaadata “Esmakohtinguid” ja juba jõudsin piserdada. Kõik osalejad olid nii soojad ja armastust väärivad, et olin sügavalt pettunud, kui mõned ütlesid oma kaaslasele, et polnud romantilist tõmmet. Mis mõttes polnud – kuidas on võimalik nii armsatele inimestele korvi anda, no mu mõistus ei võta 😀 üks naine nt andis sellepärast, et mees oli liiga lühike 🙁 kas on veel suuremat ebaõiglust maailmas olemas?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kui valmis oleksid sina kellelegi tõsist esmaabi pakkuma?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Muserdavad murepilved

    Mul on suur mure. Mul oli see mure varemgi, aga nüüd on see tagasi. Mu eelmine juuksur jäi minuga eelnevalt konsulteerimata rasedaks. Lihtsalt lambist teatas üks päev, et…

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…