Asi puudutab mind ja Esileedit

15.08.2022

Eks me oleks pidanud ette hoiatama, või vihjeidki andma, aga usun, et need, kes on siin aastaid olnud, vast teavad isegi, kuhu see jutt viib. Ma räägiks lühidalt, aga ma ei tahtnud seda lihtsalt suvaliseks säutsuks panna, nagu tänasel päeval moes kipub olema. Asi puudutab mind ja Esileedit ja me leppisime temaga kokku, et kuna ma olen kõike teieni blogi kaudu toonud, siis peaks ka see olema blogis. Ja ärge muretsege see ei ole negatiivne teadaanne, sest me kõik õpime sellest ja peame natuke rohkem pingutama, et edasine võimalikult hästi kulgeks. Ok, mis ma keerutan, nagu te isegi sissejuhatusest aru saite, siis täna on meie 13. pulma-aastapäev.

Saite ju nii aru? Eeldasite ikka peale esimesi lauseid, et just sellest ma tahan täna rääkida? 13 on minu õnnenumber. Mul on elu jooksul olnud nii palju erinevaid olukordi, kus mulle toob see number just õnne. Isegi reedeti. Seega on mul ainult kõrged ootused meie 13. abieluaastaks. Ja paslik oleks ehk teha väike tagasivaade möödunud aastale.

Meil ei ole olnud lihtne aasta. Kuna meie mõlema põhitegevus eeldab isiklikku kontakti inimestega, siis koroona-raibe ei ole seda üldse soosinud ja seega loonud ka palju stressi ning kui Esileedi on stressis, olen ka mina stressis. Seega on meil olnud ka lähedust vähem. Ka otsus Noorsand koroonahulluse keskel esimeseks aastaks koduõppele jätta, ei teinud meie lähedusele mingeid teeneid. Kuid 12. aasta sai edukalt ületatud ja 13. (õnne)aasta ongi hea võimalus teha parandusi möödunud aastale. Hinnata üksteist natuke rohkem, olla tänulikum, anda vabadust teha otsuseid, keskenduda olulisele.

Ma ei ole ka siin blogis kunagi püüdnud kellelegi meeldida. Me oleme täpselt sellised nagu me oleme- enda heade ja vigadega. Kaaluprobleemidega, natuke imelikud ja ei häbene enda läbikukkumisi tunnistada. Ja teie olete meid just sellistena omaks võtnud ning ka meie oleme üksteist omaks võtnud. Loomulikult on Esileedi juures asju, mis mind hulluks ajavad ja käima tõmbavad (ma ei hakka neid ette lugema), aga me oleme perekond ja me ei saagi olla ühe puuga löödud. Kindlasti kui Esileedi vääääga pingutaks, siis leiaks ta ehk ka minul midagi, mis võiks teisiti olla. Ei, tegelt ei usu… Või äkki siiski… See, et me viiekesi kõik nii erinevad oleme, erinevate soovide ja huvidega, ongi see, mis loob meie perekonna ja kui sealt oleks ükski lüli puudu, ei oleks enam see meie pere.

Eile istusime me keskööl terve perega rõdul ja terrassil ning vaatasime langevaid tähti. Noorsand ei saanud aru, mis mõttes on tegemist tähesajuga, kui ta näeb poole tunni jooksul vaevu 10 tähte langemas? Kuid iga langeva tähe juures võib ju soovida ning Piiga üks soovidest oli, et ta ei soovi endale enam mitte ühtegi õde ega venda. Vennad kiitsid takka, et see oli üks väga asjalik soov. Anti teada, et me võime üksteist musutada ja armastada, aga seks on selles majas keelatud.

Ja loomulikult on pere ja suhte kooshoidmine töö. Loomulikult on selle 13 aasta jooksul (tegelikult oleme koos olnud 17 aastat) olnud kiusatus mitte pingutada, vaid lüüa käega ja eraldi radu edasi astuda, kuid see on alati olnud emotsioon negatiivsele olukorrale, mitte mingi tõsine mõte, mida ma olen vaaginud ja kaalunud. Ma tean, et liblikaid ei ole 24/7 kõhus. Kui oleks, peaksid sa kiirabi kutsuma. Ma tean, et meie tülid ja nääklemised ei ole selle pärast, et me ei armasta, vaid sellepärast, et me oleme kanged ja ei anna järgi, kuni üks meist annab (loe: mina) ning siis pinge langeb ning vahel ei pea isegi kumbki vabandama, sest hakkame koos üheaegselt kõva häälega naerma, sest saame aru, kui jabura asja üle see tüli üldse tekkis.

Armastus on tegusõna, mitte tunne. Pereõnn on samuti tegusõna, kuhu peab pidevalt panustama. Ja õnn ning armastus ei tähenda roosat ja pidevat naeru ning naeratusi – kõik emotsioonid ja tunded on lubatud. Kui ma peaks andma ühe oluliseima soovituse: sa pead laskma teisel poolel olla tema ise, mitte sundima teda pidevalt mugavustsoonist välja. Kui ta on introvert, siis aktsepteeri seda. Kui ekstravert, siis seda.

Ilusat pulma-aastapäeva kallis Esileedi. Aitäh, et sa oma ainsast elust ühe järjekordse aasta minule kinkinud oled! Aitäh imeliste laste eest! Ma tean, et sinu üks unistusi on olla üksi kodus ja ma luban, et ma leian koha, kuhu paariks päevaks lastega minna, et sa saaksid olla meie majas täiesti üksi (hetkel muidugi ta ei saaks, sest meil on kusagil köögis kapi taha ritsikas sattunud, kes seal nüüd iga natukese aja tagant siristab) ja teha mitte midagi. Ja me peame deidile minema! Me ju teame, kui hästi see alati meile mõjub. Küll leiame ka hoidja, kes meie tüüpe nõus hoidma on.