Koroonast, viiest kastist jätsist, faki näitamisest ja linnu surmast.

12.07.2022

Räägitakse, et koroona olla tagasi. Tegelt vist ongi, sest meil õnnestus see kodus kõigil läbi põdeda. Polnud nii hull nagu esimesel korral, aga siiski piisavalt tüütu. Tatti on räigelt palju. Ka peale terveks saamist. Igal juhul on meil see nüüd kenasti selja taga ja loodetavasti paar aastat taas hooletu. Nagu ma ütlesin, ükski sümptom ei olnud midagi erilist ja koledat, aga maru tüütu nohu, köha, väsimus. Lastel taaskord vaid paar päeva kerget lörisemist ja täiskasvanud nõks tõsisemalt. Ma ei tundnud nädala jagu maitseid ega lõhnu, palavik paar päeva, hääl kadus pea täielikult umbes nädalaks. Selline vastik lihtsalt.

Aga sellest on juba nädalaid möödas ning me juba kenasti ühiskonda tagasi integreerunud. Möödunud nädalal võis mu häält kuulda näiteks SKY Plusi hommikusaates Balbiino jäätisemängus, kus ma läksin Tartus mingisse kohta ja andsin raadiosse vihjeid, kus ma olen ja viis esimest, kes minuni jõuavad, saavad kasti Onu Eskimo jäätist. Võib arvata, et mis see raadiotöö on – lihtsalt räägi. Ja siis sa hakkad rääkima ja no ei tule sõnad suust välja. Mul oli terve nimekiri asju, mida ma pidin selle eetritäitmise aja jooksul rääkima ja pakkuge, mitu asja mul meeles oli? Jep, mitte ühtegi!

Õnneks eeter päris vaikne ka polnud, sest saatejuhid olid suured lobisejad ja minu kogelemist väga kuulma ei pidanudki. Kes tahab üle kuulata, siis SKy Plusi kodukal tuleb valida järelkuulamine, hommikuprogramm ja ma olin esmaspäeval ning reedel, kell 9.05. Ehk valige õige päev ja kerige edasi nupuga kuni kella üheksani ja siis 9.05. Sest ma tegin ju nii hea eelreklaami ja tekitasin kõigis soovi kuulata, kuidas ma seal eetris vait olen. Ok, mu ema läheb ikka kuulama. Ta on see, kes iga mu meedias mainimisest kuvatõmmise endale mälestuseks teeb. Minu jaoks pole see kunagi eriline olnud. See on lihtsalt viis, kuidas endale promo teha.

Teine asi, mis möödunud nädalal ette tuli võtta, oli laste keskmise sõrme näitamine. Mitmel korral tabasime neid üksteisele keskmist sõrme näitamas. Vennas nimetab seda faki näitamiseks, Noorsand nimetab seda pika Peetri näitamiseks. Me siis istusime maha ja pidasime pika mõttevahetuse, miks selle näitamine nii kergekäeliselt käima ei peaks. Nii keeruline on lastega luua seda õiget tasakaalu, et mitte muuta see millekski keelatuks, sest eks me teame, et magusaim vili on just see keelatud. Seega ma ei tahtnud neid keelata, vaid pigem õpetada tagamaid ja selgitada, et mida tunneb teine inimene, kellele sina oma käemärke näitad.

See on see koht, kus neil tavaliselt endal fantaasia lahti kargab ja hakkavad mõttevahetust enda näidetega täiendama.  Noorsand arvas, et Pika Peetri vibutamine on eriti ebaviisakas juba sellepärast, et mõnel inimesel ei olegi sõrmi! Mõnel pole suisa käsigi! Vennas sai kohe mõttelennust hoogu ja teatas, et vahel võib granaat käes plahvatada! Piiga teatas, et tema ei näitagi kunagi keskmist sõrme, sest ta kardab granaate!

Igal juhul tundub, et esimene kiht on laotud, sest kas ma arvan tõesti, et fanki näitamine sai endale lõpu? Loomulikult mitte. Nende sõnade kohaselt näitavat teised külapoisid neile palju-palju rohkemgi ja see olla neile väga solvav (sest ma enne selgitasin, et see võib olla inimestele solvav). Küsisin, kas nad näitavad siis neile vastu või mida nemad siis teevad? Võtsid pika mõtteaja ja Vennas teatas peale pikka nõupidamist, et kui neile veel fanki näidatakse, siis nad ei näita vastu. Alles siis, kui neile kaks korda näidatakse. Asi seegi.

Kuid küla kõige suurem sündmus oli see, et naabrilapsed leidsid pesast kukkunud linnupoja ja enne kui nad sellega mõne täiskasvanuni jõudsid, oli väike vaene juba enda otsa leidnud. Lastele kindlasti šokk ja õppetund. Kuid kuna tegemist oli pretsedenditult kõige suurema sündmusega alates sellest ajast, kui leedukad paar aastat tagasi meie tänavalt mitu autot tuuri panid, millest politsei ühe sõelapõhjaks tulistas, siis  ühel hetkel oli surnud linnukese ümber vist absoluutselt kõik külalapsed vanuses 4-10. Üheskoos ja täiesti omal initsiatiivil korraldati linnule matused, tehti mälestuskivi ning isegi peied peeti (Wolt tõi lastele KFCd). Nimeks sai linnupoeg endale Sonja ja lapsed käivad seal iga päev mitu korda päevas hauda korrastamas. Kuna mu lapsed kaotasid paar aastat tagasi enda onu, siis on neil see matuste ja hauaplatsiga toimetamine kenasti selge.

Need on vist kõige põrutavamad toimetamised viimase nädala jooksul. Ah jaa, Pajusi mudajooksul ja Taukari kontserdil käisid nad ka.

Tundsin, et tahan sellise lihtsa postituse teha, kuna haigusest välja tulles vajab mu aju natukene ergutust. Huumorisoon vajab üles leidmist. Ja kui teile meeldib, et ma teile ikka aeg-ajalt kriban, siis võite siin lehel vastu ka igast asju uurida 😀