Paksude inimeste suurimaid hirme
07.07.2022
Teate, mida paksud inimesed kardavad? Võiks arvata, et diabeeti või näljahäda, aga ei. Kõige rohkem kardan ma plastmassist aiamööblit. Liiga palju olen ma näinud neid „naljakaid“ koduvideoid, kus need toolid pilbasteks istutakse. Kas mul endal ka midagi taolist kunagi juhutunud on? Õnneks mitte. Peamiselt seetõttu, et ma ei istu kunagi nende peale. Seega ei saa seda vahvat juhtumist minuga juhtuda, mida keegi nagunii filmima satub, kuidas ma jalad taeva poole suure raksatuse saatel pikali prantsatan.
Seega suure inimesena ma alati väga valin, kuhu ma istun. Palusin eile pakkuda ka ideid, kuhu sel suvel perega veel suvitama minna ja nii vingeid kohti pakkusite, millest pooltes peaks ma veetma püsti seistes, sest plastikust aiamööbel on paksudele inimestele sama kutsuv, kui võrkkiiged. See on teine koht, kus te mind kunagi ei näe. Esiteks ma ka kujutan ette, kuidas ma selle kiigu pe*sega maad puudutaksin ja teiseks – ma ei saaks never sealt välja. See võiks vabalt olla mingi jaapani telesaade, sest kes on neid näinud, siis te teate, kui absurdseid saateid seal vahel tehakse. Üks saade võiks vabalt olla, et panna viis rasvunud inimest võrkkiikedesse ja aja peale võistelda, kes sealt kõige kiiremini välja saab. Võiks olla see vanakooli võrkkiik ka veel, kus ongi need suured avad, et pekk igast silmusest välja pressiks.
Ma siin ikka kajastan oma kaalu teekondi ka. Kuid ühelt poolt tahaks hullult jagada, aga teiselt poolt ei taha ma üldse endale pinget peale panna, et ma peaksin kusagile jõudma. Ma tunnen, et ma olen vaimselt sellest üle, et sooviks sportlik või sale olla. Pole ilmselgelt minu saatus. Ma tahaksin lihtsalt olla aktiivsem ja süüa tervislikumat toitu. Peenem olla või vähem kaaluda ei olegi nagu mu eesmärkides enam. Pigem, et vererõhk ja veresuhkur oleks korras. Et süda oleks tugevam ja kopsud võimsamad. Liikuda ja tõsta veits raskusi, et mobiilsus ära ei kaoks.
Me just arutasime, et kuidas on see nii, et näed siin kolm kuud ränka vaeva, pingutad ja hoiad mingitest valikutest kinni, aga siis saab see läbi ja paari päevaga võtad kaalu rohkem juurde, kui dieedi ajal kuu ajaga alla said. Siis tulebki kiusatus, et aga teeks siis selle maovähendusoperatsiooni ära, sest ma ju näen, et need, kes teevad, on järgmiste kuude mitukümmend kilo kergemad lihtsalt sellepärast, et füüsiliselt lihtsalt ei mahu makku. Hakkavad siis insta influenceriteks, kes postitavad pepsipilte ning räägivad kui tähtis on füüsiline aktiivsus ja õige toitumine 😀 .Kuid ilmselgelt ei ole probleem ju maos, vaid su ajus. See tuleks korda teha.
Arutlesin siin ka ühe arstiga ja tema arvas, et ma peaks kõik need dieedid kõrvale jätma ja võtma ette juurpõhjusega tegelemise. Sest mul on selge seos paksuks minemisega, kui me isaga tagasi kokku kolisime (pluss hormoonravi lapsena, mille kõrvalnähuks oli suur kaalutõus). Nüüd, kui ma olen aru saanud ka seda, milliseid jälkuseid isa meile lapsena tegi ja kuidas ta tervet meie pere terroriseeris ja hirmu all hoidis, siis ilmselgelt olen ma loonud läbi toidu enda jaoks mingi toimetulekumehhanismi ning ma ei söö samadel põhjustel, miks tavainimesed, vaid minu käivitus on milleski muus. Samas ma ei taha üldse seda teha, et kõiki tolmu all peidus olevaid masendavaid mälestusi üles keerutada. Ma olen need mälestused endas põhjusega alla surunud ja ma ei mäletanud neid ju mingi 30 aastat, kuni üle-eelmisel aastal mu õde ütles midagi ja nagu nipsust olid mul meeles olukorrad ja ma tundsin isegi seda sama õõvastavat tunnet, mida ma väiksena tundsin. Isegi emotsioon tuli täpselt meelde. Seega see on tricky one.
Samas, kui isegi arst, kes on vägagi ravimite ja medikamentide usku, ütleb, et ma peaksin sellega tegelema, et püsivat tulemust saavutada, siis äkki ikka peaks nendele hirmudele vastu astuma. Või äkki oleks lihtsam mahu välja lõigata… Neeh. Teate miks olen ma selle opi lahenduse kõige kõige viimaseks jätnud? Sest enne seda tuleb mõõka neelata! See on vist kõige hirmutavam asi peale plastikust aiatoolide. Mõõga neelamine ja mandlite eemaldamine kohaliku tuimestusega. Kaks protseduuri, mis tunduvad niivõrd jubedad.
Igal juhul ma hea meelega ikka räägiks oma tervise eest hoolitsemisest, aga see ei oleks kaaluteekond. See oleks lihtsalt – oh Henry tegi trenni. Või vau Henry tegi toitumises hea valiku. Ma tahan võtta kogu trenni asja mitte sellisena, et ma pean, vaid et ma saan ning head toitu mitte selleks, et ma pean, vaid see on viis, kuidas ennast hellitada. Pakkuda kehale midagi head. Seega, kes peab mind luuseriks, et ikka veel tegelen sellega, siis see on ok. Kui sa pead mind tubliks, et ma ikka veel tegelen sellega, siis see on ok. Me teeme ikka kõike eelkõige endale. Mul endal hea meel, et ma ei ole endale käega löönud ja usun jätkuvalt endasse, hoolimata sellest, et ma ilmselgelt ei peaks :D. Ma lihtsalt tunnen, et ma hakkan justkui endale vastu töötama, kui ma midagi PEAN. Jäär noh ja tõenäoliselt ATH ka ning nii kui ma endale ülesande püstitan, otsin ma nagu sõge erinevaid tegevusi, et teha üks kõik, mida muud, kui seda, mis ma pean.
Olen 27 ja tegin maovähenduse. Jah mõõga neelamine oli hull aga see kestis vaid mõne minuti. Hetkel 6 kuuga -55 kilo ja iga kell teeks opi uuesti. Mulle arst ütles, et iseseisvalt pole naguinii võimalik nii suurt kaalu langetada ja säilitada. Kirurgiks oli mul Ilmar Kaur, kellega jäin väga rahule ja ootasin tema juures ka pikalt järjekorras. Kuna olen ka naisterahvas siis poleks raskemana suutnud rasedust ka kanda. Paljud toidud (kiired süsivesikud) nagu kartul ja riis ja makaron ei sobi mulle enam sest nendest hakkab lihtsalt halb. Isusid ikkagi minust välja ei opereeritud ja opp on vaid selleks, et kirurg annab sulle jalgratta ja ise pead sõitma õppima.
Minu õde käis ka maovähendusel. See andis talle võimaluse alustada uuesti, otsast peale. Juba aasta on möödas ja ta on väga aktiivne ja toitub hästi. Ta on saanud tohutu enesekindluse, sära ja saleda piha.
Trenni sellise kaaluga teha ei saagi, sest põlved ja selg võivad viga saada. Õel oli juba seljaopp olnud, seega see oli ka kaalukausiks opile minekul.
Kõik on kinni peas, see on väga õige. Soovitan soojalt Aigi Vahingu kursusi, mis ongi suunatud juurpõhjuste avastamisele ja neist vabanemisele. https://www.youtube.com/watch?v=p2nlgpAjFY0
Võrkkiik ja iga kitsas kiik, true story :/ жиза
Strateegiaõpingute raames jäi kunagi ette David Maisteri “Fat Smoker”. Minu arvates väärt lugemine just sinu kirjutise võtmes: https://davidmaister.com/wp-content/themes/davidmaister/pdf/Strategy_Fat_Smoker.pdf
Kuigi põhjustega tegelemine võib-olla hirmutav, siis tegelikult võib see olla ka üllatavalt lihtsam ja vabastavam, kui arvata oskad. Opiga võib ju välimiselt muutuda, aga kui tung jääb alles, siis ega see palju sisemiselt muuda. Ma ei ole inimene, kes kipuks psühholoogi juurde minema, minu jaoks tundub võõrale inimesele oma muredest rääkimine mitte üldse lihtne. Aga mul on kodus armastav abikaasa, kellega oleme üksteise jaoks tihti psühholoogid. Ma olen hästi kinnine inimene, vähemalt nooremana olin… Abikaasale olen aga rääkinud asju, mida kunagi kellelegi teisele ei räägiks. Samuti tema mulle. Ta põdes pikalt mingeid mälestusi, millest ta ei tahtnud rääkida. Kui ta siis mulle need lõpuks ära rääkis, hakkas tal kohe parem ja ta ei põe nende asjade pärast enam üldse. On vaja kedagi, kes kuulaks, ilma eelarvamuste või kriitikata. Lihtsalt kuulaks ära. Tasub rääkida isegi asjadest, millest mitte kunagi mōelda ei soovi, et need lihtsalt endast välja saada. Kui sisemiselt on hea olla, siis näitab see ka end välja 🙂
Sul võib keha vett kinni hoida. Ma olin talvel hädas, sest enam ei jaksanud saapapaelu ka kinni nöörida. Lõpuks hakkas hinge matma ja läksin EMOsse. Neerud ja süda korras ja kirjutasid mulle diureetikumi välja. Nädal aega ja sai kõhukoopast vee välja ja jäsemed liikuma. Nüüd kõik korras ning saab suve nautida.
Kas võib küsida, mida see terroriseerimine tähendas (või kui oled sellest kirjutanud varem, siis ehk jagad linki)? Ja miks sa hormoonravi said?
ma väga ei ole rääkinud, olen vaid vihjeid jaganud. Esiteks tegi ta mu õele asju, mida isa kunagi teha ei tohiks. Ma olin selle endas nii sügavale ära petinud, et mul polnud see absoluutselt meeles, kuni paar aastat tagasi peale paari märksõna kuulmist, tuli kõik aastaid mins peidud olnud mälestused pinnale. Tuli meelde ähvardused, et kui keegi kellelegi räägib, siis ta teeb emale midagi hirmsat. Ehk oma vaikimisega me omast arust kaitsesime ema. Lapsed on rumalad. Ka oli tegu alkohoolikuga, kes alati skandaale korraldas, kui joonud oli. Kui ta õigel ajal koju ei tulnud, oli kogu pere stressis, sest me teadsime, mis meid ees ootab. Kõik said sõimata. Ta ei löönud kunagi, aga talutas meid füüsiliselt. Võttis näiteks kratist kinni ja vedas teise tuppa silma alt ära. Polnud tavaline, et ta meid ka välja viskas ja me õe ning emaga terve päeva kusagil kohvikutes ja linna peal pidime veetma, et tema kainenemist oodata. Jube aeg oli ja kõik kannatasid. Olenemata sõltuvusest – terve pere kannatab alati.
Ja hormoonravi määrati mulle, sest mul oli üks munand laskumata ja et laste saamisega suurena probleeme ei tekiks, tehti mulle seda ravi.
Müstika, kuidas osa vanemaid on suutelised oma lastele tahtlikult haiget tegema, kui nende ülim missioon peaks olema just laste hoidmine ja kaitsmine.
Seda enam on imetlusväärne, kui küps ja armastav isa sa ise oled. Ma tean, et see kõlab super imalalt, aga sa oled nii ilus inimene.
Avastasin su alles hiljuti, lugesin lapse uneajal mitu tundi jutti su postitusi ja hoidsin täiega naeru tagasi, et last mitte üles äratada.
Nii et kui me mõlemad poleks abielus, siis ma võib-olla prooviks sind natuke sebida.
täiega võinuks mind sebida.. kus sa olid nah?? 😀
Soovitan Ozempic süsti. See ei ole imeravim, aga abiks ikka. Kui ei ole diabeetik, siis läheb kuus 89 eurot maksma, aga isusid vähendab omajagu, tasub ära. Võimalik, et enne maovähendusoperatsiooni soovitatakse sulle seda nagunii. Sama kiirelt kaalu ei langeta, aega kulub rohkem, aga kuidagi nagu inimlikum on.
Kui on küsimusi, vastan hea meelega.
ma sellega täitsa kursis. Aitäh sulle. Olen seda isegi hetkel lähemalt uurimas 🙂