Usklikud.

Vähemalt kahte mu lugejat ärritab alati, kui ma kasutan väljendit „Jumal tänatud“, või „jumalast lahe“ ja üldse kõik, mis jumalaga seotud. Kui miski lipsab teksti sisse, siis võin kinel olla, et saan eriti pahandava kirja. Kui ometi ei häiri mind ennast see üldse. Vastupidi, viimasel ajal võtaks ma seda komplimendina.

Ma ei ole kunagi olnud süvausklik. Mul on olnud erinevad perioodid elus. Mingil hetkel hakkas terve meie naabri pere Elusõna inimesteks ja naabripoiss rääkis minuga hommikust õhtuni Jumalast ja loomulikult oli see mulle põnev. Kuulasin neid popmuusika sugemetega laule jumalast ja tundsin suurt hirmu mu lähedaste pärast ja vajadust ka neile jumalast rääkida, et ka nemad igikestvast  piinast päästa. Mäletan ka seda frustratsiooni, mida ma tundsin, kui mu sõnum nendeni ei jõudnud. Kuid kuidagi see periood möödus ja varsti ei olnud ka naabrid enam eriti usklikud ja läks üle.

Kunagi samal perioodil tuli kinodesse ka see film Jeesus, mida kõik vast korra vaatamas siis käisid. Mõni käis viis korda. Jep. Viis korda. Mu vanaema oli nii õnnelik, et ma seda tegin, sest nad olid mõlemad mul süvausklikud, kelle suurimaks mureks oli, kas me oma lapsed ikka oleme juba ära ristinud. Varem oli nende ainus soov, et ma nendega kirikusse kaasa tuleks, kui nad pühapäevasele teenistusele lähevad. Seda käis peale mulle küll ainult linna vanaema.

Seega ma olen alati olnud selline usklik – nii ja naa. Ma ei taha välistada, et jumal olemas on, sest siis on mul vähemalt kelle poole pöörduda, kui keegi mind enam aidata ei saa. Kui Piiga endale koljuluumurru kukkus, oli jumal kohe mul esimese asjana meeles. Ma palusin ja rääksin temaga, soovitasin mind enda asemele. Samas, kui ma peaks valima, kas võtta mind või Piigat, siis valiks ma ka iga kell Piiga. Õnneks, kas tänu Jumalale (ma kirjutan suure tähega, sest ma ei tea, kuidas õige on), või arstidele, või Piiga imelisele kehale, või kõige koostööle, taastus Piiga sellest täielikult.

Lisaks kui ma oleks usklik, siis ma ju ka teaks, kus mu laps oleks, kui ta peaks meie juurest lahkuma. Ma teaksin, et ta on hoitud ja ma teaksin, et me kohtume peagi taas. Seepärast arvan ma, et Jumal on täiesti omal kohal ja annab meile ning lastele lootust ja julgust.

Kuid viimasel ajal olen ma hakanud aina enam kohtuma usklikega. Sellised, kelle elus on Jumal vägagi prominentsel kohal ja ma alati pelgan natuke, kui keegi seab usu nii olulisele kohale, sest kui ma vaatan oma vanaemasid, siis oli kogu see jumala teema niivõrd tüütu, kuna nad soovisid mind pidevalt nö usku pöörata. Kuid need usklikud, kellega mina viimastel aastatel olen kokku puutunud, on olnud hoopis teistsugused. Nad olnud täiesti erinevatest usuleeridest, aga siiski on neil kõigil üks väga selgelt välja tulev ühine joon – nad on kõik viimseni üdini head inimesed. Sõbralikud, avatud, hoolivad, toetavad ja kui ma viibin nende seltskonna üritustel, kus on suur osa külastajatest koguduse liikmed, siis minu mõte on aina – äkki peaks ka! Nad ei räägi neis olukordades üksteisega jumalast, vaid täiesti argistel teemadel, naeravad samade naljade üle nagu minagi, aga siiski on neis nagu mingi rahulolu ja tasakaal, mida tavalistes seltskondades pole. Selline tunne nagu keegi mängiks kogu aeg taustal harfi, aga sa ei kuule seda kõrvadega, vaid südamega.

Ja siis ma avastasin, et üks mu tuttav on veel oma perega usklik ja … kõik langes paika. Ma sain temast lõpuks aru. Ma arvasin kogu aeg, et tal on mingi agenda. Miks muidu ta on nõus nii palju pingutama, et mul parem oleks, aga siis ma saingi aru, et ta lihtsalt ongi parem inimene! Ning nüüd tekkis meie sõpruskonda üks seltskond veel juurde ja ma sain aru juba enne, kui ma lõplikult tutvusin – nad peavad olema usklikud, sest no ma näen ju nende isetusest ja sõbralikkusest seda. Eksisin. Ei olnud usklikud… olid kogudusest välja astunud. Aga mingid väärtused ilmselgelt jäid, sest selline soov ligimest aidata ja sõbralikkus… seda ei kohta väga tihti.

Ma olen terve elu olnud hästi kahtlustav usklike vastu, sest mul polnud rohkem otsest kokkupuudet, kui mu naabrid ja vanaemad ning see, mida meile telekast näidatakse. Eks negatiivne jääb ikka erksamalt meelde ja kui näidatakse telerist, siis sageli midagi negatiivset. Kui vaadata, mis toimub USAs, siis seal on suur osa usklikele suunatud tegevustest ilmselgelt rahalise tagamõttega. Preestrid ostavad endale eralennukeid ja saari. Kuid mul on hea meel, et mul on võimalus olnud viimastel aastatel kogeda ka hoopis teist külge ja need usklikud inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, on vägagi minu inimesed!

Kommentaarid

“Usklikud.” on saanud 13 vastust

  1. Annika ütleb:

    Ma ei ole usklik, aga olen vanavanaema soovil ristitud. Mulle meeldib mõte sellest, et kusagil on keegi, kes nö vaatab ja valvab. Nagu sinagi kirjutasid – mõnel hetkel on lohutav mõelda, et Jumal on olemas ja et on kelle poole pöörduda. Samuti meeldib mulle väga mõte sellest, et peale surma me nö ei kao lõplikult, vaid et meie hing elab mingil kujul edasi.

  2. Liisi ütleb:

    Oi ma nii samastun sinuga selles osas..
    Läksin küll leerikooli täiskasvanuna ja lasin end ristida…tunnen, end hästi, minus valdab rahu ja turvatunne kui olen teenistusel või niisama kogukonna kaaslastega planeeritud üritusel…aga…seal on see aga..et miks ma ei suuda uskuda lõpuni…ise olen leidnud end mõttelt, et usun seda mida näen…aga jumalat ma näinud ju pole. Oleme vast kõik kuulnud lugusid kus jumal ilmutab ennast ja sellega seoses on sre inimene siia ka usku tulnud..
    Saaks ma ka vaid selle ilmutuse, siis oleks pilt ju selge…🤭🙈

  3. Mai ütleb:

    Ma olen lapsest peale ema kaudu kirikus käinud ja see oli minu jaoks turvaline ja mõnus koht. Viimased aastad olen kirikust, aga eemale jäänud. See algas sellest, kui olin mingis kristlaste FB grupis ja seal oli nii palju viha ja hirmutamist, et ma ei tundud, et see on enam hea ja turvaline koht.

    Kokkuvõttes ma olen endiselt usklik. Jumal on mu palvetele vastanud ja Jeesuse fänn olen ka, sest tal on väga head õpetused. Vana-Testament on minu arust õudne raamat ja sealt rakendan oma ellu vaid 10 käsku. Nende jälgimine on kasulik, sest kui mõelda, siis neid jälgides ei satu sa vangi ja ei riku inimsuhteid.

    Aga hetkel kirikusse ei tõmba. See homode tagakiusamine ja patuste hukkamõist nagu kristlane ise ei oleks patune ajab närvi.

    Ma elan selle järgi nagu Jeesus ütles. Visaku see esimesena kivi, kes on patust puhas. Mina seda ei ole ja minul pole mingit õigust teisi kritiseerida. Patud on inimese ja Jumala omavahel arutamiseks. Kui keegi on teistele ohtlik, siis muidugi tuleb ta ühiskonnast eraldada, aga muidu on Jumala ja inimese omavahelised asjad.

    Ja ma ei saa olla 100% kindel, et ma õigesti arvan ja kui inimkond peakski elama 100% nii, kuidas Vanas-Testamendis kirjas, siis ma ei teagi, kas ma tahaks Jumala jälgedes käia, sest elamine oleks jube piin ja rõõmust tühi.

    Eks ma palvetan ja loodan, et me leiame Jumalaga ühise keele ja usk on nii pikk teekond. 🙂

    NB! Jumala nime ilma asjata suhu võtmist ma ise ka väldin ja kriibib kõrva. 😀 See 10s käsus sees.

  4. Geidi ütleb:

    Meie oma perega oleme koguduse liikmed. Kuigi jah me pole teabmis mustesusklikud. Abikaasa vanemad on noruspõlves ristitud ja leeritatud aga nad ei käi kirikus, ega osale ses elus. Meid hoiavad meie koguduse juures inimesed. Usu jaoks ei ole ju vaja eraldi inimesi aga koguduse liikmed – meie sõbrad, nad on nii isetud, neid ei huvita teise inimese vara ja materiaalsed asjad. Samas on alati millestki rääkida ja see siiras rõõm või siiras mure, toetus ja hoolimine. Jep kaugelt on aru saada kes on head inimesed ja selleks ei pea tegelikult usklik olema.

  5. Ingrid ütleb:

    Armsalt kirjutatud lugu, ja ega ma muud kommenteerida tahagi, kui et seda – sinu tuttavad, kes enam koguduse liikmed pole, on ikkagi usklikud. Ja kogudusse kuulumine ei ole üldse märk sellest, et tegemist on veendunud usklikuga – ta võib küll teiste ja avalikuse ees n-ö praktiseerida, aga hinges võib ta ikkagi üks õelusekott olla, kes abivajajatest üle astub ja parastab ka veel (olen seda näinud katoliiklaste ja vene õigeusutunnistajate seas). Ja siis veel need Lõuna-Euroopas asuvad koolid, mida juhivad ja haldavad nunnad – uuuh, pole nendele võrdseid, kui räägime vägivaldsetest õpetajatest.

  6. Mardikas ütleb:

    Mina olen kristlane juba 30 aastat. Alguse sai see siis, kui olin haiglas ja rasedus ähvardas katkeda. Sain üsna varsti seal voodis lebades aru, et kuskilt pole abi loota, ei emalt, ei arstidelt ja ise ei oska ka miskit teha… Ühel hetkel lakke vaadates tundsin mingit erilist tunnet ja teadmist, et Jumal on olemas ja minu juures ja ainult Tema saab ja tahab aidata. Rohkemat ei olnudki mulle südamerahuks vaja. Sain terve toreda tütre. Ja elu läks edasi. Kui tütar oli 8 kuune, kutsuti mind ühele seminarile, kus ameerika pastor pidas loenguid Piibli teemadel. Läksin…ja jäin. Sain sõpru, leidsin koguduse, hakkasin raamatuid lugema Jeesusest, siis ühel õhtul kogesin ka nn uussündi, see oli nii: mulle tulid meelde kõik patud, mis olin teinud, suuremad ja väiksemad…süükoorem oli suur, nutsin ja palusin Jumalalt andeks. Sain hinge rahu ja rõõmu, sain aru, et Jumal on mu patud kustutanud ja ma võin uue inimesena edasi minna. Jeesus elas inimesena maa peal patuta täiuslikku elu ja läks vabatahtlikult ristisurma, et mina, patune, võiksin saada andeks. Kuna patu palk on surm, täitis Jeesus õigluse nõuded ja suri minu eest. Et mina võiks saada kord Jumala riigis igaveses õnnes elada. Usun, et Jeesuse tagasitulek on lähedal, sest olukord maailmas läheb järjest hullemaks. Kahju, et meie pisikesest planeedist patupesa sai, selles on süüdi saatan, aga tänu Jumalale , kes näitas pääseteed . Varsti pole enam õelaid, kurje inimesi ja kurje ingleid, Jumal hävitab nad. Imeline lootus, mida igatsen ja vahel mõni ütleb, et see on liiga ilus et tõsi olla, aga see on tõsi, sest Jumal täidab oma tõotused. Ilusat päeva teile, armsad.

  7. Piret ütleb:

    Tahtsin natuke kirjapildi osas täpsustada, et kui kirjutada Jumal suure algustähega, siis see tähendab ristiusu jumalat. Tavalistes väljendites nagu “jumal küll”, “jumal tänatud” jne on jumal väikese algustähega. Mul oleks väga hea meel, kui kõik usklikud inimesed oleks ilusad ja head. Kahjuks või õnneks on mul neid suguvõsas vaid mõned ja need mõned on kahjuks sellised inimesed, kellega ma ei taha üldse mingit tegemist teha. Ehk siis see usklik olemine minu jaoks ei võrdu absoluutselt hea inimene olemisega. Ma pole ka kunagi aru saanud neist, kes usku teistele peale suruvad. Las igaüks usub oma peas, mida soovib, kuni see kellelegi halba ei tee. Minust läheb see usuteema suure kaarega mööda, samas ei tähenda see, et ma üldse millesegi ei usuks. Aga ma jätan oma uskumised enda teada 🙂

  8. Rooza ütleb:

    Ma olen mitu aastat tegelenud halva diagnoosiga. Usku sukeldunud eksabikaasa kord helistas mulle enne uut keemiaseanssi ja küsis, et kas ma Jumale ka mõelnud olen? Ma vastasin, et ikka olen. Aga ma polnud veel valmis sõrme andma. Et las ma olen oma jumalaga kodus ja haiglas. Aga kus siis läks trall lahti – ta helistas kohelikule vaimulikule ja see oli lausa valmis mulle koju tulema ja RÄÄKIMA. Ma tahtsin vaikselt omaette olla, aga pärast koguduse suurt palvet helistas intensiivi, et küsida, et kuidas läheb? Nad on nii agressiivsed…

    • Rooza ütleb:

      Nagu vanaeide aitamisel üle tee, kuigi see ei tahtnud üldse üle tee minna.

  9. tom ütleb:

    Ei vaja ei jumalat ega kuradit, saan väga hästi ise hakkama. Pole kunagi mõistnud, miks paljud muidu normaalsed ja ratsionaalsed inimesed religiooni puhul täiesti irratsionaalseks osutuvad. Taeva ja põrgu teema kostab õige fantaasiarohke muinasjutt. Miks peaks tahtma mingit “igavest elu”, täiesti normaalne, et indiviidi eksistentsil on algus ja lõpp, ümbrust tajume vaid selle lühikese perioodi vältel, millal elame. Reaalselt sügavalt savi, mis toimub enne sündi või peale surma. Nautigem elu kuniks seda jagub 😉
    P.S. Selleks, et olla hea inimene ei pea ühtki neist tuhandetest ajaloo jooksul inimeste poolt väljamõeldud jumalatest uskuma 😉

  10. TINX ütleb:

    Minu jaoks on kristluse tundmine hairituse juurde kuuluv. Annab ka mõistmist miks mõned inimesed on usu hullud ja teised rahu kiirgavad. Ehk usklikke on igatmasti. Ka minu vanaisa oli tõeline usklik aga ta miite iial ei presenteerinud seda ega survestanud oma lapsi, ega lapselapsi sellega. Ausalt ma sain sellest aimu alles pea täisealisena. See tema taktitundelisus on ka põhjus miks tahtsin rohkem teada kristlusest. Läbisin leeri ja alfa kursuse. Katsumuseks sai eesrindlikud usuhullud , kes oma teel olid kahjuks kahepalgelised. Silme ees nii rõõsad ja rõmsad ja pühad aga seest ussitanud. Eks see nende oma võitlus ole. Nende jumal oli karistaja jumal, minu oma aga armastav ja andestav…
    Lõppeks elab jumal minu sees ja meil kõigil on see nii ja seeläbi tead sa kui oled eksinud. Muidugi on võimalik oma süda kõvaks teha, aga sellega petad vaid ennast. Kirikus ma enam ei käi, aga sigadusi ka ei saa ega taha teha. Kas ma olen eksimatu, ei ole. Ikka vahel vihastan või olen kannatamatu, sest jaks sai otsa. Aga see pole õigustus, vaid inimlik. Ma tean seda kui järele mõtlen ja püüan viga paradada. Nagu me pastor ütleb humoorikalt- tahtsin parimat aga läks nagu alati…
    Need kristlased kes end ilmalikest inimestest paremaks peavad on minu silmis eneseimetlejad ja patused. Kahjuks on neid just igasugu usugruppides palju. See on kurb. Ometi ilma saad muuta vaid end parandades. Teist armastusega toetades ja juhtides. See on aga ülisuur kunst, mida mina veel ei valda. Tark ei torma õpetama ja ma arvan et mu vanaisa ka teadis seda. Oli eeskujuks ja see on suurim õpetamiseviis.

  11. Maria ütleb:

    Aitäh sulle selle postituse eest. Väga head mõtted, mida ma jagan.

  12. maris ütleb:

    Olen Sinuga sama meelt. Eriti ses osas, et kui minek on (olid sellised päevad enne oppi, kui arvasin, et on jäänud 4 kuud), siis tean, et SEAL kohtume kunagi taas. Ettekujuteldmatult valus tunda, et ma ei näe oma lapsi enam ii-al-gi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…