Võtke kõik!.. aga jätke mulle minu hambapasta…

24.05.2022

Iga kord, kui ma telekast näen filmi „Viimne reliikvia“, hakkab mu süda natukene kiiremini lööma, sest „Põgene vaba laps“ paneb minus mingid protsessid tööle. Eriti nüüd, kus ka Piiga on selle laulu endale selgeks õppinud, on mul tunne, et ta laulab seda mulle. Vaatab otsa ja ütlebki otsesõnu – põgene siit vangistusest! Ma ei ole ehk traditsiooniliselt vanglas ega veeda orjapõlve, aga ma tunnen, kuidas mul on aina vähem valikuvabadust, sest Esileedi aina loeb ja uurib ja loeb ja uurib ning järjest keelab mulle erinevaid asju.

Ma olen sellest rääkinud ka.. vist.., et mul on peanaha psoriaas. Mind see ennast väga ei häiri, sest see on pea küljel, kuhu ma ise ei näe. Küll aga näeb seda Esileedi, kes iga kord, kui juuksur on soengu pisut liiga lühikeseks lõiganud, astub ligi silitab üle juuste ja küsib murelikult, et kas sul sügeleb ka? Jääb mõttesse ja läheb edasi. Mulle ainult tundub, et ta läheb edasi oma toimetusi tegema, aga tegelikult läheb ta taas uurima ja lugema ja uurima ja lugema ning enne kui ma arugi saan, on mul peos mingi võõrkeelne potsik ja Esileedi teatab, et see on nüüdsest minu uus šampoon! Mis asja? Ma alles ostsin enda uue Fa ju… Ma olen see tüüp, kes iga kord endale erineva šampooni ostab. Lähen poodi ja nuusutangi kõik šampoonid läbi ja võtan meeldiva, mida ma varem kasutanud pole, või siis väga ammu.

Sama asja teen ma ka dušigeelidega. Käin mööda riiulivahet ja aina nuusutan. Klõps korgiklapp lahti, ninaga ligi, klapp kinni, kuni ma leian selle õige, mida ma varem või siis ammu kasutanud pole. Ostsingi endale mingi kolme eurose potsiku, millest piisab mulle kuuks ajaks, kui järsku ei kusagilt seisis selja taga Esileedi, rabas toore jõuga mu käest imeliselt lõhnava dušigeeli, mille ma just poest skoorisin ja ulatab mulle uue tuubi: „Säh, kasuta duši alla minnes seda!“

Milleks? Miks? Ta sageli isegi ei vaevu mulle seletama põhjuseid, miks ma vahetama peaksin ja seda ma tegelikult mõistan ning kiidan heaks, sest kui ma küsiksin, miks, siis talle jääb mulje, et mind hullult huvitab ja ta satub tundideks hoogu, kus ta toob mulle välja erinevad ained ning peab neist loengut, mida neisse lisatakse ja pealegi on ta viis aastat ülikoolis proviisoriks õppinud, kas ma tõesti ei usalda teda? Ma tahaks kordki teada, mis juhtuks, kui ma vastaks, et „jah, kahjuks ei usalda“. Haha, aga ilmselgelt oleks see suitsiidimissioon ja tänulikult võtan ma ta dušigeeli vastu ja tema rõõmuks hõõrun end sellega sisse juba enne riidest lahti võtmist.

Oleks need siis head tootedki. Šampoon ei vahuta absoluutselt ja kas see pole kogu asja rõõm, et sa võtad peo peale natuke šampooni ja see on nii vahutav, et sa saad selle pisikese kogusega terve keha ära pesta? „See ei peagi vahutama!“ on Esileedil igale asjale vastus olemas. Ainuke pudel, mida ta ära ei peitnud mu riiulilt, oli Eucerini šampoon, sest see on selline törts kallim apteegist ostetud ja kuna see ka eriti ei vahuta, siis eeldan, et ju on ka hea. Ma ei ole küsinud miks, sest kui ma küsiks, siis see tähendab pikka selgitustööd, milleks mina valmis ei ole. Mind ei häiri pikad vestlused, küll mind häirivad väga pikad vestlused igavatel teemadel. Mis on igavad teemad? Need, millest Esileedi vaimustub. Me täiendame üksteist päris hästi.

Dušigeel on tõesti hästi värske lõhnaga ja ma sain kohe aru, miks see Esileedile meeldib, sest ta fännab neid aroomiõlisid ja see geel lõhnas nagu see õli, mida ta mulle määrib, kui mul pea valutab.. või ei, oot.. see on see õli, kui ma tunnen, et kõike on liiga palju.. või, ei.. oota.. see on selle õli lõhnaga, mida ta määrib, kui ma väljas külma saan. Huvitav, et ukrainlased ei palu Eestilt õliabi, sest see peaks lahendama suht kõik mured. Küsisin palju see geel maksis ja kui keegi vastab sulle „Maksis palju maksis“, siis on see üks kahest – nii odav, et sul on häbi tunnistada, või nii kallis, et sa ei julge öeldagi. See on ilmselgelt see teine variant.

Vähemasti on mul mu hambapasta, mis mulle alles jääb, sest lastele ja endale ta juba tellib mingeid huvitavaid hambapastasid. Ja siis paar päeva tagasi, kui me sattusime vannituppa hommikusi toimetusi ühel ajal tegema (meil on õnneks kaks kraanikaussi kõrvuti) ja ta nägi mind harjale pastat panemas ja siis sellega hambaid pesemas, võttiski ka teemaks, et äkki ma prooviksin ka seda teist pastat. Andku ma endale kolm kuud ja vaadaku ma, kas ma harjun selle teistsugusega ära ja kas hakkab meeldima. Ei! Siin tõmban ma piiri. Vähemasti täna… sest tundes Esileedit, kaob mu hambapasta järgmise paari nädala jooksul ootamatult ja kuna see teine on ainsana leti peal, siis noh, valikut ju pole.

Ma kunagi hoiatasin Esileedit, kui tal esimesed ökoilmingud tekkisid, et kui ta hakkab linase kleidiga metsas puulehtedega kaasa õõtsuma ja ümisema ning endale tervendavat kopranõret peale määrima, siis ma põgenen ta juurest ära. Ta lubas, et tal on see asi kontrolli all ja ärgu ma muretsegu. See oli 10 barefoot jalatsit ja 1000 homöopaatilist tera tagasi!

Tahan ka öelda, et mul on lubatud ta hulluste üle nalja teha, sest kuigi ma ei saa kõigest aru, toetan ma teda ikka. Isegi, kui tema võidaks, et ma seda ei tee. Vahel lööb see tõesti kõikuma, sest kamoon… minu hambapasta! Ja ma olen jäär ja vahel veidi jäärapäine (Esileedi paneks praegu selle “veidi” peale kajaka maha) ning mul on komme asjadele esimese hooga vastu seista.

Toetas ka tema mind, kui ma selle suitsetamisest loobumise meetodi Eestisse tõin ja ka siis räägiti sellest, kui umbluust ja jamast. Kuid kuidas nii? Ma ju enda puhul nägin, kuidas see toimis. Mina, kes ma tõmbasin 50 suitsu päevas, sain sellest suurema vaevata lahti ja see toimis tõesti nagu ime! Seega ma vajasingi Esileedit vaid, kes minusse uskus ja Eestis on tänaseks juba suur hulk inimesi, kes peaks olema tänulikud eelkõige Esileedile, sest tema uskus tookord ja toetas mind. Sain just kirja ühelt värskelt mittesuitsetajalt, kes käis seminaril ja üldse ei uskunud. Ka lahkudes oli kindel, et tunni pärast on suits nagunii ees nagu alati. Oli ta ju korduvalt üritanud maha jätta ja iga kord oli see olnud piin. Kirjutas paar nädalat peale seminari nii:

„Tere

 Tahtsin lihtsalt öelda, meetod tõesti toimib nagu võluvitsake. Oleme kaaslasega mõlemad suitsuvabad olnud sellest seminarist saadik. Mul pole suuremat kiusatust olnud ka. Kõige suurem oli sama päeva õhtul. Pean siiski veel õppima neid “suitsupause” võtma. Üldine stressi tase on madalam, aga vanasti mõned suitsupausid mul kujunesid vahel väga sügavateks meditatsiooni sessioonideks ja pole veel osanud selliseid hetki omale luua. Asi pole selles et suits või niko oleks sinna aidand, aga ma kuidagi võtsin selle aja ja fokusseerisin end teadlikult. Et pean veel õppima nüüd ilma suitsuta samamoodi eraldama omale neid hetki kus lülitan olme-maailma nii totaalselt välja, et olen nagu ainus ininene kogu universumis ja lõdvestun totaalselt.

Ja suutsin lõpuks tööle minna üle terve igaviku. Ja unegraafik oli enne seminari täiesti kaootiline, see on ka nüüd regulaarne ja paremal ajal. Ja loomulik tagajärg on ka see et energiat on tublisti rohkem. Ahjaa ja lõpuks tegin oma esimese ekadashi paastupäeva, mis puhastab vägevasti organismi. Igatahes mitmes plaanis on suured arengud ja suurimad on alles ees!

Suur aitäh Sulle, Henri!“

Mis ma tahan öelda, on see, et ma alahindasin Esileedit. Ta on ikka kavalpea. Kõik see temapoolne usk minusse ja toetus oli suure tõenäosusega selleks, et ma nüüd toetaks kõike seda, mida tema ette võtab. FAIN! Eks ma siis toetan.