Igapäevased toimetused, mida ma teha ei oska

Ma ei tea, kust mul tuli selline hullumeelne mõte, aga ma võtsin otsuseks paar nädalat tagasi, et meil on lastele alati olemas köögiviljad, mida näksimiseks võtta. Selline tüüpiline kraam nagu tomat-kurk-porgand jne. Olid nad selle talvega endale külma vastu polstri selga võtnud ja tavaliselt on see suve teiseks pooleks läinud, aga miks mitte toetada nende keha ka tervisliku kõrvalpaladega.

Igal juhul marssis Vennas mu külje alla ja torkas mulle porgandi nina alla, et ma kooriks. Ei „palun-it“ ega midagi, lihtsalt „Koori!“. Ega ma talle siis hammastega seda koorima hakka, toogu mulle ikka koorija ka. Vennas, kes hämmastaval kombel tualetis enda noksi üles leiab (poti auku mitte nii sagedasti – isasse), ei suuda mitte kunagi midagi leida. Isegi, kui see on kõige asjade peal, suur punane lehv küljes ja selle kõrval istuks tsirkusemütsiga ahv, kes koorijale osutab ja vilet puhub – Vennas vaataks, hmm kui lahe tsirkusemüts ja kõnniks edasi.

Tüübid tsirkuses. Kõige paremad mälestused sellest. Siiani vaimustuses.

Loomulikult ei leidnud ta ka sel korral koorijat ja tõi selle asemel mulle noa, sest ta oli näinud, et emme kasutas koorimiseks just seda. See Vennase emakultus on nii tüütu. Esileedi on tema jaoks täielik iidol. Täielik emmekas. Võtsin noa käte ja värisevate kätega hakkasin ma porgandit vaikselt koorima, endamisi pobisedes “ah, et või emme oskab…küll ma sulle näitan, mida issid suudavad”. Tahan siinkohal mainida, et koorijaga olen ma üliosav koorija (päriselt! Isegi, kui Esileedi midagi muud väidab, siis uskuge mind!), aga noaga on natukene teine teema. Mu koored kipuvad natuke paksemad olema, kui ma sooviksin.

See selleks, kui ma valmis sain, siis Vennas arvas, et ma lollitan temaga, kuna tema tõi mulle suure ja piraka porgandi ja nüüd ma annan talle beebiporgandi… mis poodi müüki ei jõudnud, sest oli liiga niru. Ma olen kohutav noaga koorija! Olete kuulnud Felixi reklaami, et ühes kilos ketšupis on kaks kilo tomateid? Mul on kartulipuder tavaliselt selline, kui ma olen pidanud mingil põhjusel kartuleid noaga koorima – ühes kilos pudrus on kolm kilo kartuleid.

Teine asi, millest mina aru ei saa, on teki tekikotti panek. Mission impossible. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma olen googeldanud „kuidas tekk tekikotti panna?“ Olen vaadanud videoid ja seal tundub see nii kerge. Võtad nurkadest kinni, tõmbad üle ja voila! Ma võtan nurkadest kinni, tõmban üle ja…. ja pool tundi hiljem lõugan ma pea tekikotis „Kus kurat see nurk jäi?!“ Ma olen alati täiesti läbihigistanud, kui ma voodipesuga ühele poole saan. Õnneks, ei tule mul seda tihti teha, sest mulle halastatakse, aga ma olen alati nii hämmingus, et ei ole ju mingi tuumafüüsika. Miljardid inimesed üle maailma teevad seda ja seal ma istun tekikotti mässituna, õhk otsa saamas ja hüüan õrna häälega kedagi appi, et ta mind sealt välja aitaks.

Kolmas asi, mida minu aju absoluutselt ei võta, on sõlmed. Ainus sõlm, mida ma teha oskan, on see tavaline sõlm, mis me kingadele teeme. Kuigi ka seda teen ma vist kuidagi veidralt, sest Esileedi vaatab iga kord minu sõlmimist ja ütleb patroniseerivalt „aww, nii nunnu! Ma õppisin ka kunagi niimoodi sõlme tegema..küll sa kunagi selgeks saad!“ Ma ei jõua kordamast – Esileedi ainult tundub tore!

Aga kõik muud sõlmed, on minu jaoks täielik painaja. Ja ma pean silmas igasugu sõlmi. Kui ma sõbraga kunagi kalal käisin, püüdis ta tulutult mulle konksu sõlme tegemist õpetada. Ta loobus sellest paar tundi hiljem, kui ma viiendat korda enda konksu küüne alla torkasin. Ma lihtsalt ei saa aru. Minu käte koordinatsioon ja aju ei ole teatud asjadega üldse sünkroonis. Ka need sõlmed, mis ise tekivad, nagu näiteks jõulutuledel igal aastal. Kui maailm poleks nii rämpsu täis, ostaks ma endale igal aastal uued jõulutuled ja viskaks vana puntra minema. Ma olen igal aastal pool päeva jännis, et eelmisel aastal ettevaatlikult kokku keritud jõulutuled puntrast lahti saada. Siis tuleb Esileedi, köhatab juhtmete peale ja need ongi lahti. Hämmastav!

Said endale tõuksid ja see on hetkel kõik, mis neid huvitab.

Tavaliselt, kui täiskasvanu eas midagi ei ole selgeks saanud, siis on see päriselt keeruline asi, nagu autoga küljeboksi tagurdamine, või kümne palliga žongleerida või mitte tappa kodus elavat ämblikku. Aga minu aju lülitab end välja pealtnäha täiesti igapäevaste ja lihtsate asjade puhul. Ah jaa, ma ei oska ka manuaale lugeda. Võimatu. Ma avan ja hakkan lugema ja ma tunnen, kuidas osa minust iga viie sekundi tagant ära sureb. See monotoonne ja sisutihe tekst. Jube! Ma arvasin, et ma saan päriselt insuldi, kui ma viimane kord ühe lauamängu õpetust lugesin, millest ma päris aru ei saanud. Kuni ma püsti tõusin ja teise tuppa läksin ja palusin Esileedil end kutsuda, kui ta läbi saab ja on valmis mulle selgitama.

On sul midagi, mis sul üldse välja tulla ei taha?

Kommentaarid

“Igapäevased toimetused, mida ma teha ei oska” on saanud 7 vastust

  1. Merka ütleb:

    Samuti asjade otsimine, lihtsalt ei leia (kuigi on muidugi nina all nagu alati) ja lähen närvi. Üks laps selles samuti minusse, tema üle on küll hea naerda. Sõlmede lahti harutamine, brrrr, selle delegeerin kohe edasi, ei hakka end närvi ajamagi.
    Koorimisnoaga kartuli koorimine on jällegi midagi sellist, mida ma vabatahtlikult ette ei võta, sest see on lihtsalt absurd 😀 Näksid neid kooretükikesi seal ühekaupa, no ei, ain’t nobody got time for that. Noaga on niiiii palju lihtsam, mugavam ja kiirem.

  2. Kai ütleb:

    Hihi. Käisin ka lastega tsirkuses, kus teie lapsedki olid. Piiga kõndis meiega koju, 3 pulka suhkruvatti käes. Oli nii õnnelik, et vennad andsid talle enda suhkruvatid ja tema sõi kõik ära. Nad tundusid tõesti väga sillas olevat. Eriti piiga. Eriti suhkruvatist 😀 Aga tsirkus oli äge! Tore, et teie lastele ka meeldis!

  3. Mardikas ütleb:

    Mina ei oska paljusid asju, aga kõige raskem on akende pesemine, sest tundub, et nad on ikka siiruviirulised ükskõik kui hoolega ma kuivatan ja nühin. Triikimine on ka õudus, ma ei teegi seda enam.

  4. Krista ütleb:

    Nõus, kartulikoorija on ju ometi selleks loodud, et ei peaks enam noaga pusserdama. Tõsi, sain ka sellega hakkama, aga õhukeste koorte saamiseks läheb töö niiii aeglaselt 🙂
    Ja neid asju, mille puhul mul “lusikas nurka” kipub lendama, on päris palju! 😃

  5. M ütleb:

    Ma otsisin eile 3korda arstilapist kreemi ja alles kolmandal korral leidsin selle ules, kuigi see oli seal!!

  6. TRIINU ütleb:

    VALETAMINE
    Ükskõik kui väga ma seda ka ei püüa, see lihtsalt ei kuku mul välja. Vahel lihtsalt on vaja rääkida mõni hädavale, aga ma olen selles täiesti lootusetu. Kõige suurema tõenäosusega mu hääletoon või näoilme reedab, et ma ei räägi päris tõtt. Ja kui juhtub, et mul läheb hädavale rääkimine hästi, siis paari minuti pärast tunnen ennast süüdi ja kõhus hakkab keerama ja sada mõtet keerleb pea, kuidas mu südametunnistus mustaks muutub ja ma põrgus põlen. Ja siis kõlab lause “Kallis, ma ei istunud tegelikult ummikus. Mul läks kauem, sest käisin poes sulle kingitust ostmas- sul on ju homme sünnipäev.” 🤦🏼‍♀️

  7. Mio ütleb:

    On palju asju, mida ma ei oska, aga need, mis postituses välja tõid, on vähesed, milles ma päriselt ja ületamatult osav olen, nii et aitäh, enesehinnang tõuseb kolinal. Manuaalide lugemisel on nipp võtta üks lause korraga, seedida, mõista ja siis alles lugeda järgmist, ühe roduna ongi lootusetu.
    Ämblikku kohates on muide ainult üks õige vastus, panna talle tops/purk/tass(millest mitte iial enam midagi juua ei taha) peale ja oodata, kuni koju jõuab mõni asjalikum pereliige.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…