Tere! Ma olen Henry ja ma olen uudistenarkar.

Ma olen kadunud olnud täpselt nädala. Sotsmeedias nähtaval, aga bloginud ei ole ja ometi ma võtsin eesmärgiks mitte lõpetada enne, kui sõda Ukrainas lõpu saab. Peamine põhjus selleks oli enda ja teie mõtted sellelt eemale saada, sest meie elus on niigi palju stressi ning kui on üks suur must vari pea kohal pidevalt lisaks, siis see ei ole hea kellelegi. Kuid mis siis juhtus?

Juhtus see, et see infomüra ümber selle sõja, tõmbas mu täiel rahal endasse tagasi. Ma püüdsin sellest eemale hoida ja vaadata uudiseid korra päevas ja võib-olla lisaks siis äkki kui vetsu lähen, siis viskan korra pilgu peale. Siis viskas mingi äreva uudise üles ja siis tuleb poole tunni pärast vaadata, kas sellele uudisele mingit lahendust ka on tulnud ning enne kui ma aru sain, veetsin ma terved päevad Ukraina ja Venemaa teemalisi artikleid lugedes ja videoid vaadates. Ma olin täielikult selles infoväljas sees tagasi. Hakkasin taas mõtlema oma käike läbi, kui midagi peaks meil juhtuma. Ostsin isegi meile nädala varu toitu ja vett. Isegi gaasipliidi, mille saaks kaasa viia. Ok, see oli vist mõistlik, et ma need asjad ära ostsin. Kuid mind ei juhtinud mitte niivõrd ratsionaalne mõtlemine vaid hirm…. ja Esileedi, kellel oli ka hirm. Ma nimetangi seda söögivaru meelrahufondiks. Me vähemalt teame, et meil on midagi olemas, kui vaja peaks minema. Püüdsin mürast eemale saada, aga käsi liikus igal vabal hetkel telefoni järele, et näha, kas on mingeid uudiseid. Kui ma püüdsin teha midagi muud, siis ma tabasin end sellelt, et ma ei saanud ühtegi kõrvalist ülesannet teha, sest ma pidin ju kogu aeg uudistega kursis hoidma.

See on sürr, kuidas informatsiooniküllus meie ajuga tsiki-briki teeb. Lisaks võtab see pidev sõjale mõtlemine ja uudiste ammutamine mult täielikult mõtlemisvõime. Ma võtsin iga päev arvutis Wordi lahti, et ma hakkan nüüd postitama ja peale kolme rea kirjutamist, oli mul juba Facebook lahti ja ma scrollisin mööda gruppe ja lehti, mis olid sellele sõjale pühendatud. Muide avastasin just praegu endas tungi, et ma pole mitu tundi telegrammi gruppi vaadanud, kuhu pannakse üles kõik Venemaa hukkunud ja vangivõetud sõdurid üles. Mida see info mulle annab? Mitte fanking midagi! Vastupidi, see halvab ja muserdab. Tunnen, kuidas mul pole isegi lastele aega, sest mul tuleb ju muretsemisega tegelda.

Tulen sellest tagasi välja. Ma täiega võrdleks seda narkomaaniaga. See pidev mingite uudiste saamise vajadus. Mul on ka hetkel… oot, loen kohe üle… mul on hetkel 23 youtube akent brauseris lahti, mis ootavad ära vaatamist, millest umbes 20 on Ukraina teemadel ja nii mõnigi neist on tunni-paari pikkune. Milline ajaline ressurss läheb sellele, et täita seda infosaamise laksuvajadust. Kreisi värk. Ma tean juba kõiki Ukraina valitsusliikmeid nimepidi. Ma tean pea kõiki Vene oligarhe ja mitte ainult – ma tean, kuidas on nad Venemaad tühjaks varastanud ning mida nad selle eest ostnud on. Väga vajalik info, eksju. Lai silmaring on hea, aga see peaks tulema oma põhilisetele tegevustele lisaks, mitte nende asemel.

Tarbin homsest taas seda meediat, mis räägib Venemaa rünnakust Ukrainale maksimaalselt ühe korra päevas. Äkki peaks sedagi piirama. Aga mitte rohkem, kui korra päevas. Ma ju näen, mida see minuga teeb. Pealegi on meie perel sel nädalal väike trip plaanis. Ja mitte tavaline, vaid matkaautoga! Kuigi ma ei tea.. ilm väga ei soosi. Just meie minekul otsustas talv, et „te võite ju minna, a ma tulen kaasa!“ Tahaksime käia ilusates kohtades just äkki lääne-Eestis. Ma peale Pärnu ei olegi seal suurt kusagil käinud. Kusagil seal on ju Noarootsi ja Haapsalu on imeilus… lihtsalt see kuramuse ilm on selline, et vabaõhuüritus võib muutuda lihtsalt autos hängimiseks. Mis on ka tore vaheldus ja lapsed on väga elevil. Neile piisaks ka lihtsalt sellest, kui me saaks matkaautos ööbida ja meil oli plaan seal veeta suisa kolm ööd. Kuid mõtleme. Äkki saame selle natukenegi edasi lükata. Võib-olla ei saa. Lisaks ei ole ka lapsed kõige tervemad… aga eks tuleb siin otsustada. Ja mis on eriti vinge, siis ma saan kellelegi teist matkaauto mõnusaks nädalavahetuseks ka välja loosida. Juba see innustab minema…

Kuid te võiks anda meile soovitusi, mis oleks need lahedad kohad äkki just läänes, mida me kindlasti külastada võiks ja äkki keegi oskab soovitusi, kus oleks eriti ilus autoga ööseks jääda. Ma olen näinud neid tiktoki videoid, kus sa ärkad hommikul oma vanis, lükkad ukse lahti ja seal on vaade merele… Oleks päris tuus 😀 Eriti see, et mul on ülehomme sunna ja päris mõnus oleks seda pidada selliselt natuke erilisemalt. Kuigi akna taga uluv tuul minusse palju lootust ei süsti. Lisaks, käisin ma just tualetis ja vaatasin aknast õue ning autod on kõik lumekihi all. Nagu milleks see vajalik oli? Ka Saaremaa oli mõttes, aga mind lihtsalt natuke hirmutab mõte, et ma pean suure masinaga, mille gabariite ma eriti ei taju, sõitma kusagile praamile. Tundub natuke hirmutav. Küll ma hakkama saaks.. aga mõte sellest…

Aga kes oskab soovitada, siis tehke seda. Oleks suureks abiks 

Kommentaarid

“Tere! Ma olen Henry ja ma olen uudistenarkar.” on saanud 7 vastust

  1. Toomas ütleb:

    Peraküla RMK puhkeplats on küll Haapsalust jupike ülespoole Põhjaranniku 5 km pikas inimtühjas liivarannas aga vaade merele ja Osmussaarele seda väärt. Veidi lähemal samas kandis kuid läänerannas Roosta. Perakülas ka väike tutvustav keskus.

    Uudisi tarbin samuti piiramatutes kogustes, igasugu tanki ja õhutõrje relvad paremini selged kui videomängudest 😛 Youtube videod, FB teemagrupid, Twitter, … jne … Elu praegu nagu põneviku raamatus, hommikuti ärgates võtab nõks aega mõistmaks, millises reaalsuses elame.

  2. Greete ütleb:

    No Läänemaal vaniga ikka Roostale. Imeilus loodus, männimets ja meri. Lisaks seikluspark (ma ei tea küll, kas see juba avatud on), minigolf, bowling, piljardi ja maitsev söök 😋

  3. Kristi ütleb:

    Dirham, Tuksi ja kõik see kant. Väga väga ilus loodus. 🙂 Tegelikult on üldse kõik see Noarootsi kant väga….Rootsilikult Saaremaa 😀 Igatahes tasub käia. 🙂

  4. K. ütleb:

    Saaremaad soovitan suvepoole külastada,soojema ilmaga on minu meelest parem asju nautida ☺️ Soovitan piirata end nende uudistega. See tekitab vaieldamatult hirmu ja hirm tekitab stressi jne…olles ka väikeste laste ema siis valdab vahepeal mindki mõte kuhu minna v mida peaks tegema kui….. Loodan kogu hingest et selle “kui”-ni asi ei jõua ja saame rahulikult oma tavapärast elu edasi elada. Piirasin end samuti koroona uudistest ja tunnen et sai tavalist elu elada. See ei kao küll kunagi kuskile ilmselt aga vähemalt sai hingerahu ja ei olnud mingit paanikat et äkki jään haigeks vms…

  5. Krissu ütleb:

    Väga ilus on Puises.
    Seal asub ka imearmas Puise nina talu oma imemaitsvate kohalikest toorainetest kalaroogadega https://puisenina.ee/puise-nina-talu-3/

  6. Anne-Mary ütleb:

    Minu isiklik lemmik on sõita läbi Pürksi Österbysse. Seal kuidagi rahulikum kui Roostal, aga samas võib lastel seal igav olla. Ja kindlasti minge kalale 😀 Käsiõnged maksavad kuskil 10 euro ringis ja ussikesed otsa. Väga mõnus zen tegevus.

  7. Meelika ütleb:

    Nende sõjauudistega olen teinud iseendaga sellise kokkuleppe, et ise artiklitel ei kliki ega jahi neid, vaid kuulan raadiost või vaatan telekast täiesti juhuslikult. Ei oota 10 min enne teleka ees kunas AK algab.
    Lääne-Eesti endalgi avastamata, seega kahjuks ise soovitada ri oska vaatamisväärsusi, aga jätan meelde teiste pakutud paigad 😉
    Edu avastamisel!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…