Laste autojuhi tänamatu amet

17.03.2022

„Teist saavad laste autojuhid!“

„Miks sa majja kolid? Korteris ei pea mitte millegi pärast muretsema!“

„Maal elades tuleb hullult planeerida.“

Kõik need hoiatused, mis meile öeldi enne, kui me siia metsa vahele maale kolisime, tundusid nii esimese maailma probleemid. Minust ei saa autojuhti! Kui paljude asjade pärast siis majas elades muretseda tuleb?! Mida ma ikka nii väga maal elades planeerima pean?

Pealegi pole me nii väga maal midagi. Lõunakeskus paistab peaaegu aknast koju kätte. Nüüd ehitati küll mingi lahmakas sinna vahele, sest kellel ongi tarvis aknast ilusaid põlde ja loodust näha, kui sa võid vaadata halli ehitusplekki?

Ja kogu see hirmutamine, et teist saavad laste autojuhid.. no mina võin nüüd küll enda kogemusest täitsa öelda, et … et neil oli KURAMUSE ÕIGUS! Ma ei säti päeva selle järgi, mida MINA tahan ja soovin, vaid kõik lähtub laste trennidest. Varem oli mu pelgupaik, kui Esileedi lastega nädalakeseks maale vanematele külla läks. Aga nüüd ei saa ju, sest:

Esmaspäeval: kõigil kolmel akrobaatika

Teisipäeval: Piigal tantsutrenn

Kolmapäeval: kõigil kolmel akrobaatika

Neljapäeval: kaksikutel suusatund (mis nüüd õnneks ära lõppes)

Reedel: Piiga tantsutrenn.

Ja see ei käi nii, et tantsutrenn võtab aega tund aega, siis ma olen tund aega hõivatud. Ei. Tantsutrenn algab kell 17:30 ja kuna Tartus on antud hetked kõik tänavad viimseni üles kaevatud, siis me peame põhimõtteliselt Lõunakeskuse tagant Põltsamaa kaudu sõitma, et Atlantise maja juurde teisele poole jõge jõuda. Sõit sinna katkiste teedega tipptunni ajal võtab arvestuslikult pool tundi. Õnneks tagasi saab kiiremalt, kui vältida paari ristmikku, millel tehakse vist mingit teaduslikku katset, et vaatame, kui väikeseks me läbilaskvuse teha saame, et inimesed endast välja läheks.

See edasi-tagasi laste autojuhina ringi sõitmine võtab ilmatuma aja ja kui ma oleks teadnud, et siia kolides nii läheb… no siis ma oleks vist ikka siia kolinud, sest meile tõesti meeldib siin. Kõik meeldib. Vahepeal ei meeldinud, et umbes 500 meetri kaugusel on tõuaretuslaut, kus siis vahepeal õhuvahetuseks luugid lahti tehakse ja lehmasita hais külakese enda alla võtab. Aga ma ei tea, kas ma olen sellega harjunud, või seda haisu enam ei tule, siis see häiris mind ainult esimesel aastal. Mulle tundus, et hais saabus iga paari päeva tagant. Nüüd olen seda tundnud heal juhul korra kuus äkki. Kui sedagi. Aga eks see käib maaeluga kaasa.

Mulle endale meeldib rääkida alati, et ma elan maal, sest inimestel tekib kohe täitsa enda ettekujutus, mida maal elamine tähendab. Kalossid, hargid, heinategu, kanad, sõnnik, lõputu töö. Õnneks meie maa nii maa ei ole. Kuigi hark on mul olemas. Ma ei mäleta, mis otstarbel see soetatud sai. Võib-olla naabrilaste taga-ajamiseks, võib-olla liivakasti sittuavate naabrikasside püüdmiseks, võib-olla kasvuhoone mulla kobestamiseks.

Aga raha kulub loomulikult rohkem. Esiteks kullale.. see tähendab, et ptüi.. esiteks kütusele ja vaadates selle hinda praegu, siis mul oleks odavam paar inimest tööle võtta, kes mu auto lükkajaks palgata, et linnas omi asju teha. Ainus põhjus, miks ma seda veel teinud ei ole, on see, et ma kardan, et nad jääks Riiamäel hätta. See on päris järsk mägi. Mäletan Esileedi paanikat igakord, kui me sealt kaudu sõitsime ja ta meie manuaalkastiga auto roolis oli. Iga kord vajus auto koha pealt mineku katsel tagasi poolele mäele, et see siis taas välja suretada ja minu südamest tuleva naeru peale solvuda ja tigedaks saada.

Järgmisel nädalal sõidame tavapäraselt isegi pikema ringi, sest kui kõik läheb hästi, siis me läheme loodusesse. Matkabussiga. Lapsed pidid püksi pissima, kui ma seda neile ütlesin. Me ei teagi, kuhu minna. Läheme avastame natuke äkki lääne-Eestit ja naudime viiekesi viiel ruutmeetril koosolemist. Meil on kodu 150 ruutu ja tüübid üritavad iga päev üksteist maha nottida ja mul kipub pea plahvatama, kui ma olen sunnitud Esileediga üle nelja minuti järjest rääkima ja kaasa mõtlema. Esileedi ei oska isegi rääkida normaalselt. Iga kord on tema vestluses pikad mitmeminutilised pausid, mille ta lõpetab küsimusega: „Henry, kas sa kuulad ka, mis ma sulle räägin?“

„Muidugi kuulan!“ teatan ma ja keskendun taas ning ma tean, et ühel hetkel ta jälle käratab, et ma jälle ei kuulavat. Ta on selline imelik. Ok, ma lapsi sõidutama.