Kuidas ma alkoholi jõin

12.03.2022

Alates koroonavärgi algusest ei ole meil väga palju külalisi käinud. Kui muidu on meie sõpruskond selline pigem sotsiaalne olnud, siis koroona on seadnud omad tingimused ja on sõpru, keda ma ei olegi näinud mitu aastat rohkem kui tänaval kokku joostes, või läbi autoakna lehvitades. Ma ei suuda siiani uskuda, et see koroona üldse teema oli ja see oli inimeste peamine stressiallikas, sest nüüd on midagi nii palju suuremat. Kuid nüüd tulid meie armsad sõbrad meile külla ja kaasas oli neil õlle kuus- või kaheksapakk ja üks vein.

Kui sa oled olnud tähelepanelik, siis sa tead, et ma pole suurem asi alkohoolik. Ma ei ütle absoluutselt, et ma olen karsklane ja kui olukord nõuaks, siis ma võin vabalt alkoholi juua, kuid minu esimene eelistus on mitte juua. Ei meeldi lihtsalt. Ei see vines olemine ega järgmise päeva põdemine. Kuid külm ja karge hele õlu ning laimiviil maitseks juures.. see nägi kuidagi sõbra pihus nii ahvatlev välja, et ma ühinesin ja võtsin ka ühe pudeli. Mida teeb üks 0,33 liitrine 4,5% õlu nii suurele mehele. Eks ju! Lonks… ja see maitses nii nagu õlu ikka maitseb. Mõnus külm ja gaasiline, õrnalt mõrkjas-magus.. täitsa mõnus oli. Kuid kui pudel sai joodud, sain ka mina aru, et peas juba õrnalt susiseb ja keel õrnalt pehme. Teine pudel ainult süvendaks seda ja seepärast see esimene õlu jäigi mu viimaseks, sest minu jaoks on juba laste nähes alkoholi joomine natukene kahtlase mekiga, aga see, et nad mind purjus olekus näeksid. Parem mitte. Tõenäoliselt siin mu enda lapsepõlvetraumad alkohoolikust isaga üleskasvamisel.

Kuid õhtu kulges mõnusalt. Mängisime sõpradega lauamängu A-Ü, mis on maailma kõige lihtsam ja kergemini sisse-elatav mäng. Kel pole, siis ma soovitan. Sai nalja ja kokkuvõttes võitis suure sohiga Esileedi. Päriselt ka! Ok, ma siis seletan natukene, milles see mäng seisneb ja te näete ise. Igal mängijal on mänguplaat, millel on kõik tähestiku tähed. Lisaks on laua keskel hunnik kaarte, millest igal on kuus teemat. Mängija veeretab kahte täringut. Numbritega täring ütleb mitmes teema kaardilt võtta tuleb ja teine täring ütleb mitu sekundit vastamiseks on. Eesmärk on ära täita kõik tähed plaadil ja selleks tuleb nimetada sõnu, mille algustäht on see täht, mis plaadil täita tuleb. Näiteks kui teemaks tuleb pealinnad ja sul on aega vastata 30 sekundit, siis sa hakkadki tulistama: Kiiev ja paned K-tähele ühe žetooni, Tallinn ja paned T-tähele žetooni, Buenos Aires ja asetad B-tähele žetooni jne. Mõtled ja nimetad kuni aeg täis saab ja kui jälle sinu kord on, siis püüad uue teema vastustega täita täitmata jäänud tähed. Lihtne. Mängus võib ette tulla ka röövimist kaaslase mängulaualt, aga ma nii detailidesse ei lähe.

Esileedil oli päris palju juba mängulauast täidetud ja teemaks tuli: „Asjad, mis on punased“. Ja ta hakkas tulistama: KOTT, LAUD, GARAAŽ ja viimasena, mis tal meenus, oli ODA. Mis oda see punane on, tahaks ma teada?! Ok, ma saan aru, et esimesed võivad tõesti olla punased, aga ODA??? „Kindlasti on mingil veidrikul kodus punane oda“ arvas Esileedi, et ta vastus on täiesti sobilik ja nii ta saigi oma mängulaua põhimõtteliselt täis. Seega, täielik sohk ja lepime kokku, et te nõustute minuga ja vibutate enda mõtteis praegu Esileedile sõrme ja raputate etteheitvalt pead.

Hommikul ärkasin ma räige peavaluga. Tegelikult sain ma juba öösel kell viis aru, et midagi on valesti. Tundsin, kuidas suu kuivab ja valu kerib ennast kusagil kuklas pingesse. Ma ei ole sellist asja tundnud juba ammu ilma. Tundsin, kuidas see üks õlu rikkus mu ööune ja nad sihib ka mu järgmist päeva ja nii oligi – ma veetsin suure osa päevast pikali ja oli jõudu vaid õrnal haledal häälel lapsi hüüda, et neile haliseva häälega „Ma armastan teid“ deklareerida ja siis jõuetult tagasi padjale langeda. Terve päev ei töötanud aju ja kuni õhtuni välja. Tundsin lihtsalt, kuidas sooned kaelas ja peas pingesse tõmbusid, kuidas kurk kuivas, aga janu ei olnud ja nii kahju oli endast. Esileedi ei haletsenud mind ligilähedaseltki piisavalt. Oleksin oodanud kuke- või tähestikusuppi ja õrna padja kohendust. Aga ei midagi taolist. Pidin end ise püsti ajama ja hoolitsema selle eest ma sinna samasse ära ei sureks. Sellepärast jäi ka eilne postitus vahele. Vabandan.

Vahel vajab inimene väikest meeldetuletust, kui ta hakkab unustama, miks ta midagi teeb/ei tee. Ma olen kindel, kui ma regulaarselt tipsutaksin, oleks mu organism sellega palju enam harjunud ja ka pohmakas oleks palju talutavam. Aga kuna ma ei tee seda, siis selleks, et kodus ahastuses maailma valu kanda, ei olnud palju vaja.

Kuidas teil pohmellidega on? Millal viimati põdesite? Lapsed lasevad põdeda või ajavad jalule?

Viska siis FBs pöial, kui lugemine natukenegi su meelt lahutas ja kliki, kus aga ise soovid ja ära unusta vastata päevaküsimusele, mis telefonist vaadates natukene all pool on (keri alla poole). Tsau!