Mul pole ju tegelikult uut telefoni vaja! A nii tahaks!

10.03.2022

Mu telefon on katki. Mitte väga katki, aga piisavalt, et mind häirida. See kukkus kunagi möödunud aastal nurgaga vastu maad ja nüüd hargneb sealt alt äärest väike ämblikuvõrk. Seetõttu ei toimi näiteks sõrmejäljetuvastus. Mis veelgi tüütum- kogu pilt ekraanil nihkus umbes millimeeter vasakule ja millimeeter alla. Ehk nüüd ei ole pilt ekraanil tsentris, vaid paremas ääres on pidev roheline joon ja ekraani allosas olevad navigeerimisnuppudest on näha vaid ülemist osa, sest alumine on ei tea kus.

Õnneks on olemas ekraanivahetus, sest ma ei ole nõus enda telefoni veel pensionile saatma. Õigemini olen, aga ma ei ole nõus uut telefoni ostma, sest mu vana ju töötab jätkuvalt kenasti. Kas ma tahaks uut? Jaa, väga! Kuid ma ei suuda endale seda mõtet maha müüa, et ma peaksin mingi 1000+ euri uue eest välja käima, kui vana ikka veel töötab. Eriti, kui ekraan on ju veel ka vahetatav.

Eile Lõunakeskuses kolades märkasin ma telefoniparanduskioskit Fonum ja kuna ma seal nagunii olin, siis palusin pakkumist ka telefoni korda tegemiseks. Arvesse võttes, et mu telefon saab kohe kolme-aastaseks ja selle väärtus oleks… ma ei tea.. äkki 140 eurot, siis ei tohiks telefoni parandus maksta rohkem, kui 50 eurot, et ma seda enda jaoks kaalumagi hakkaksin. Seadsin siis ülemise piiri ja kurat võtaks, ekraani vahetus maksab siiski üle 50 euro… lausa 280 eurot üle 50 euro. Millest nad seda ekraani valmistavad, et see nii kallis on? Bensiinist v? 330 eurot! Ma tean, et ma võin jaurata siin, aga ega sellest hind ei lange. See tähendab, et mu telefoni igasugune parandamine ei olegi enam mõttekas ja seda väiksem on mul motivatsioon oma vana telefoniga edasi toimetada. Sest kui ma selle soetasin, oli Samsung S10 plus täielik tipp, millel salvestusruumi 500Gb. Ma ei tea, kas te teate, aga telefoni jaoks on 500Gb räigelt palju. Ma ei ole kolme aastagagi seda täis saanud.

Ja siis ma käin telefonipoodide juures kiimlemas ja uusi mudeleid silitamas. Aga ma pean vastu! Mu telekas, mis on nii suur, et selle karp mahub meile vaevu katlamajja ära, maksab vähem, kui telefon, mis mu südame kiiremini põksuma paneb. Kuidas ma saan mõelda telefoni ostule, mis on kallim, kui see suur telekas keset mu elutuba? Ma tean ka seda, et vaimustus uuest telefonist on emotsioon, mis kestab heal juhul paar päeva ja siis sa vaatad oma vana mõranenud kolm aastat vana telefoni ning ei saa aru, kuidas sa nii kaua sellega üldse toime tulid ning samal ajal vaatad uut, mille tõttu sul kaheksa kuud kiirnuudleid süüa tuleb ja mõtled, kas oli ikka asi seda väärt? Sellepärast ei meeldi mulle ka üldse koostööd, kus ma saan katsetada tutikat tehnoloogiat ja siis koostöö lõppedes tuleb tehnika tagastada. See tagasiminek vana juurde on alati nii valuline. Eelmisel aastal me katsetasime 65“ LG OLED ekraaniga telekat ja kes on seda vaadanud, siis püüdke tagasi minna sellelt 11 aastat vanale 46“ LCD telekale. Nagu läbi saunaakna vaataks.

Kuid minu töö on lisaks kirjutamisele ka pilte teha ja äkki olete märganud, siis ma ei ole viimasel ajal eriti palju ise pilte teinud, sest ka see kaamera kvaliteet olemasoleval telefonil, ei ole enam suurem asi. Isegi peale läätsede puhastamist jääb mulje, et lääts on näpujälgi täis, sest pilt ei taha selgemaks minna….

Kui te ei tea, mida ma siin praegu teen, siis ma üritan ennast ära rääkida, et ma ei läheks uut telefoni ostma! Sest ma saan veel vanaga hakkama. See ei ole õngitsuspostitus, et firmad pakkuge mulle koostööd. See ei ole selle eesmärgiga. Ma sain uue telefoni Samsungilt, milleks oli S22 5G FE, kuid Esileedi ajas sellele ise küüned taha ja tegelikult ma ei olnud ka väga vastu, sest kuigi see on superhea telefon, oli seal näiteks 128Gb ja juurde lisamisvõimalust ka ei olnud. See oli selline väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega telefon, aga mitte mulle. Mina tahan lipulaeva. Ma ei saa rahulikult magada, kui ma tean, et ostuhetkel, ei osta ma parimat. Pealegi, kuhu see kõlbab, et mul on perekonna kõige vanem telefon? Ja mitte natuke vanem, vaid palju vanem.

Nüüd ma olengi siin siis ringi tuhlanud ja mõelnud, et mis ja kas.

• Uus Huawei- suurim miinus on minu jaoks see, et see ei toeta Googlet. Igast mapsid, app stored jms jääb ära ja tuleb kasutada mingit hiinlaste oma süsteemi. Kaamera on sel esmaklassiline.

• Uus Samsung S22 Ultra- kui ma vaatasin, siis vaatasin seda Ultra versiooni, millel kaasas ka puutepulk. See on sigavinge telefon, aga suurim miinus on minu jaoks selle hind. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada.

• iPhone 13 – ma ei tea, mis nendes õunte kaamerates teistmoodi on, aga ma armastan iPhone kaamera kvaliteeti. Mulle äkki tundub, aga kuidagi suudavad nende kaamerad teha nö sügavamaid pilte. Ei ole nii ühetasandilised nagu mõned. Miinuseks on ka soolane hind ja teiseks on mul Huawei käekell ja ma ei ole kindel, kas see iPhonega ühildub. Ma pigem arvan, et mitte ja siis see tähendaks, et ma peaks ka käekella välja vahetama, mis on nii mõttetu raiskamine, sest kell töötab kenasti. Ok, ma saaks selle kellelegi maha müüa/ära anda, et mitte prügi juurde toota, aga ma ei suuda taas endale maha müüa ideed, et ma peaks raiskama raha, et asendada miski, mis töötab täiesti normaalselt.

• Neljandaks jäi silma Google Pixel. Ma ei tea sellest telefonist mitte midagi. Kuid kui ma googeldasin parimat kaameratelefoni, siis igalt poolt viskas esikohale Google Pixeli. Kas see on Google moodus tõde moonutada ja mulle oma toodang maha müüa, või on see tõesti nii hea? Pean igal juhul lähemalt vaatama.

Kui teie peaksite enda nutiseadme välja vahetama, siis mis on kõige olulisemad punktid, mida silmas pead? Aku kestvus? Hind, Kaamera kvaliteet? Suurus? Võimalus seda lõikelauana kasutada?