Väga õnnelik õnnetus

„Issi, Vennas lõi endal huule katki ja tal tuleb verd!“

„Noh võta see salvrätik ja las ta paneb selle vastu.“

Alati juhtuvad asjad siis, kui Esileedit kodus pole, mis on nii räigelt tüütu, sest tema on see, kes stressi olukorras sihikindlaks muutub. Ei saa isegi öelda, et ta rahulikuks ääb, vaid nii, kui on otsene mure, hakkab tema sekundiga tegutsema. Mina olen see, kes padja kaissu võtab, „Rosemunde Pilcheri“ käima paneb ja ennast haletsedes nuusatud salvrätikute hunniku enda kõrvale tekitab.

Esileedi oli päevaks Viljandisse sõitnud ja seni kuni lastega on rutiinne, ei ole mul sellega mingit muret. Ma ei karda enam ammu lastega üksi jäämist, sest mul on kolm toredat selli, kes maja elama panevad. Üldsegi on nad minuga olles palju paremini käituvad, kui siis, kui Esileedi ka kodus on. Nii, kui Esileedi koju tuleb lõpeb minu kehtestatud diktatuur, kus keegi ei tohi luba küsimata naeratada ka mitte, naaseb demokraatia ja tüli on kindel. Võib-olla ei olegi seotud kehtestatud režiimiga, aga miskipärast on nii, et seal, kus on Esileedi, on draamad ja hädad. Ma ei ütle, et asi on Esileedis… ma ei ütle, et ei ole…

Salvrätik Noorsandiga teele saadetud ja mina ennast asjaliku isana tundes lagunes aga mu maailm kildudeks, kui umbes kümne minuti pärast avanes uks ning uksest astus sisse Vennas, Noorsand ja naabripoiss oma emaga. Vennas südantlõhestavalt nuttes. Panin „Kodu keset linna“ kõige põnevama koha peal pausile ja läksin uksele vastu. Seal nad siis seisid – naeratav Noorsand, alati kahtlustava pilguga naabripoiss ja Vennas, kelle ma tundsin ära vaid ta kõrvade järgi, sest see nutta ulguv poiss ei näinud üldse Vennase moodi välja. See oli mingi inimese ja kaameli ristsugutis, sest nii paistes mokaga inimest pole enne nähtud. Kui ma kuulsin, et Vennas tegi oma huule katki, siis see ei olnud see, mida ma enda peas ette kujutasin. Tavaliselt, kui neil kellegi huul katki on, oleks kaasapandud salvrätt olnud kõige asjalikum ravi, mida ma pakkuda saanud oleks. See siin vajas mokasiirdamist põhimõtteliselt.

Hoolimata sellest, et ma ikka veel kahtlesin, kas see on ikka minu poeg, võtsin ta kaissu ja lasin tal enda vastu liibudes edasi nuuksuda. Ema/isa kaiss peaks olema aktsepteeritud ravimeetod, sest ma võin kinnitada, et see võtab lastelt umbes 90% valust ja haigusest ära. Ma arvan siiani, et kui Piiga paar aastat tagasi endale koljusse mõra kukkus, siis oleks me pidanud ta lihtsalt kaissu võtma ja peale puhuma. Aga ei, kohe haiglasse ja tilgutite alla. Samas ma pole arst ka ja ma väga loodan, et keegi ei käi siin blogis mult meditsiiniuudiseid ja ravinippe saamas.

Kuna naabripoisi ema on perearst, siis oli ka kiirelt tegutsenud ja vigastused üle vaadanud ja andis kogu informatsiooni mulle käigu pealt edasi – huul seestpoolt lõhki, huulekida katki, hambad õnneks vigastada ei saanud. Mina lihtsalt noogutasin enesekindlalt ja nägin väliselt täiesti rahulik ja mõistlik isa välja. Kõik selleks, et keegi ei saaks aru, et mu sees kisendas „VOTTTTTAAFAAAAAAAANK!“ Mitte ainult sellepärast, et „Kodu keset linna“ pooleli jäi, sest Vennas palus nuuksudes „Käsna-Kallet“, vaid ka sellepärast, et see tüüp oli Vennas ainult kõrvade järgi. Miski muu ei reetnud. Nägin tükk aega vaeva, et ta peast üks juuksekarv välja tõmmata, kui ta mul kaisus vedeles, et see isadustestiks laborisse saata.

Kuna järgmisel päeval oli ka planeeritud hambaarst, siis tehti ta hammastele ka röntgen, et näha potentsiaalseid vigastusi. Esileedi muretses päris palju, et Noorsandil ja Piigal hakkasid esihambad kasvama põhimõtteliselt kohe peale piimahammaste eemaldumist. Vennasel tärkasid esihambad aga umbes pool aastat peale piimakate välja tulemist. Esileedi oli oma paanikas ka mind juba veennud, et tõenäoliselt tal neid hambaid ei tulegi. Kujutasin enda vaimusilmas juba ette, kuidas me ta Esihambad kahe Jenkki nätsupadjaga asendame, sest implantaatide jaoks nagunii raha ei ole. See, et tal need esihambad nii aeglaselt tärkasid, oli kokkuvõttes õnnistus, sest arst tõdes, et ainus põhjus, miks tal need hambad kildudeks ei põrunud, oli see, et need veel nii vähe välja tulnud olid.

Ehk siis selline õnnelik õnnetus. Oleks võinud minna palju hullemini, sest ükskord ma vaatasin mingit sarja ja pidin ka pausile panema ja pärast ma ei suutnudki seda õiget osa leida ja jäigi nägemata. Sel korral leidsin ja sain teada, et Henril oli tõsi taga, kui ta Ritale „ei“ ütles. Lõpp hea, kõik hea.

Kommentaarid

“Väga õnnelik õnnetus” on saanud 2 vastust

  1. Teiki ütleb:

    Anna andeks, aga Sa oled lihtsalt loll. Kõik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…